www.DELFI.ee
Vene üha autokraatlikumaks ja agressiivsemaks muutuv valitseja Vladimir Putin käivitas külma sõja Eesti vastu, kui deklareeris, et Nõukogude Liidu kokkuvarisemine oli suur geopoliitiline katastroof, ja lubas taastada vene impeeriumi endise hiilguse. „Hiilguse” taastamine saab toimuda ainult naaberriikide taasanastamisega, st meie vabaduse ja iseseisvuse arvel.
Külma sõda kuumendasid oluliselt pronkssõdurina tuntud häbisamba Tõnismäelt eemaldamise järel puhkenud venelaste rahutused ja rüüstamised Tallinnas ning sellega kaasnevad Venemaalt juhitud küberrünnakud ja Eesti majanduse kahjustamise katsed. See oli „hiilguse“ taastamiseks vajaliku riigipöörde eelproov.
Vene duumasaadik Dmitri Rogozin arvas koguni, et on saabunud õige aeg Eesti kuuma sõjaga vallutada. Ta avaldas Vene ajakirjanduse vahendusel ettepaneku Eestit rünnata, väites, et kõik põhjused Eestiga sõda alustada on olemas ning esimesed sammud on juba tehtud. “Esimesena tulevad majandussanktsioonid, teiseks katkestatakse kõik diplomaatilised suhted ja kolmandaks sõda,” teatas Rogozin.
Putini agressiivsuse on võimalikuks teinud peamiselt nafta- ja gaasihinna kiire tõus. See on teinud Venemaa valitsejad enneolematult rikkaks ja enneolematult ülbeks. Sellest annab tunnistust vaba ajakirjanduse toore jõuga ja mõrvadega sulgemine Venemaal ja Putini kriitiku tapmine radioaktiivse polooniumiga Inglismaal.
Putin on sõnakuulelikul duumal lasknud kehtestada seadusi, mis mitte ainult ei piira rängalt sõnavabadust ja inimõigusi, vaid lisavad ka karmilt karistatava „ekstremismi” loetellu kõikvõimalikud poliitilised, ideoloogilised, rahvuslikud ja usulised arvamused, mis võiksid valitseva kildkonna ülemvõimu vaidlustada. Ajakirjandusel on nüüd seadusega keelatud isegi viidata ekstremistlikuks kuulutatud organisatsioonidele. Kirjastajatele ja trükkijatele on kehtestatud rängad trahvid ebaseaduslikuks kuulutatud kirjutiste avaldamise eest.
Võib öelda, et Vene endisest KGB-lasest president juhib kuritegelikku gangsterite jõuku, mis ei ole ohtlikult vaenulik mitte ainult endiste Stalini poolt ikestatute rahvaste, vaid ka kogu läänemaailma suhtes.
Tundkem vastast
Eestlased on poole sajandi jooksul olud sunnitud omal nahal tundma õppima niihästi sise- kui ka välisvaenlast. See peaks meil aitama end paremini kursis hoida ka nende praeguste tugevuste ja nõrkustega.
Iga üldiselt kasutatava mõõduskeemi järgi on meie välisvaenlane äärmiselt vaene ja vilets. Nafta- ja gaasihindade tõusust on kasu saanud ainult väike grupp võimulolijaid ja nende lähikondlasi. Moskvas oli 2006. aastal kümnel protsendil kõige rikkamatel inimestel 49 korda suurem sissetulek kui kõige vaesemate kümnel protsendil. Nafta ja gaasi sissetulekule vaatamata on 83 protsenti venelastest ÜRO standardi kohaselt puruvaesed.
Iga saja sünni kohta tuleb ette sada kuuskümmend surma ja meeste keskmine eluiga on ainult 58 aastat, st Venemaal surrakse nooremalt kui madala arenguga Bangladeshis. Ametliku mõrvade statistika andmetel, mida võib vaevalt täielikuks pidada, on Venemaal mõrvade suhtarv viis korda suurem kui Ameerika Ühendriikides.
Ka Vene sõjavägi ei ole aegade jooksul eriti palju muutunud. Ametliku statistika andmetel, mis ei näi olevat õigem kui nõukogudeaegne, hukkus Vene sõjaväes 2006. aastal 554 sõjaväelast. Organisatsioon Emaõigus teatas aga, et õige arv on 4991, millest ligi poole moodustavad enesetapud. Kuhugi ei ole kadunud Vene sõjaväele omane dedovštšina: nooremate mõnitamine, peksmine, piinamine ja vägistamine. Sellele on lisandunud ajakirjanduses laialdaselt kirjeldatud sõdurite prostituutideks sundimine ja müümine ohvitseride ja allohvitseride poolt.
Viletsusele ja vaesusele vaatamata on meie vaenlasi rahvaarvult siiski umbes 175 korda rohkem kui eestlasi. Olen aga veendunud, et sellegipoolest suudame ennast vajaduse korral kaitsta — kui me oma riigikaitsetuse probleeme tunnistame ja nendele lahendused leiame ning tagame oma liitlaste sõjalise ja diplomaatilise toetuse.
Sisevaenlased paljastada
Meie sisevaenlased on endistest okupantidest ja nende järeltulijatest koosnev viies kolonn ning 20 000 punaarmeelast ja 2000 julgeolekuagenti, kelle põlistas meie kodumaale Lennart Meri 1994. aasta lepingutega. 2007. aasta aprillis kukkus riigipöörde eelproov läbi ja sellega tugevnes meie sisekaitse. Tõeliselt musta stsenaariumi ole veel käivitatud, aga praegune Eesti rahvastiku dünaamika töötab kahjuks sisevaenlase kasuks.
Eelkõige peame paljastama vaenlase agendid kõikides Eesti riigi struktuurides ja siis nad sealt välja rookima. Eestis tõenäoliselt resideerib per capita suurem Vene salaagentide vägi kui üheski teises riigis. Neid toetavad tuhanded Meri poolt Eestisse põlistatud N Liidu julgeoleku töötajad, suur osa endiseid okupante ja nende järeltulijaid ja paljud meie kodukootud „endised”, šantažeeritavad ja äraostetavad. See moodustab meie sisevaenlastele soodsa tegevustandri.
Riigipöörde eelproovi ajal avaldas SL Õhtuleht (27. aprill 2007) järgmise arutelu meie riigistruktuuride ustavuse üle: „Kuivõrd usaldusväärne on siseministeeriumi ametnikkond? Ministeeriumi ja tema allstruktuure on kogu iseseisvusaja juhtinud paljude erakondade määratud usaldusisikud. Ministeeriumis on piisavalt mis tahes toetajaid, kes on esmaselt ustavad parteile ja alles siis riigile. Info lekkimise juhtumite poolest väga kõrgel tasemel on Eesti lähiminevik rikas. Loomulikult on nii siseministeeriumi kui ka kaitseministeeriumi ametnike seas välisluure esindajaid. Kui siia lisada veel nüüdisaegsed pealtkuulamisvõimalused, siis näeme, et asjast huvitatud pooltel on suured tegutsemisvõimalused. Ja tänapäeval saab raha eest ju nii mõndagi.“
Esmase kaitseliini selle ohu vastu peaks moodustama kaitsepolitsei vastuluuretegevus. Paraku ei tahtnud või ei suutnud kaitsepolitsei paljastada ühtegi süümevande valevandujat Eesti võimuladvikusse jõudnute endiste N Liidu julgeolekuagentide seas, kelle mustast minevikust on teadlik iga vähegi informeeritud eestlane ja muidugi ka kõik huvitatud välisriikide julgeolekuametid.
Kes kontrollib kapot?
See tekitab kahtluse, et kaitsepolitseid kontrollib keegi, keda kontrollib meie vaenlane. Raske on tõsiselt võtta organisatsiooni, mille tegevuse alustala peaks olema õige informatsioon, kuid kes avaldab oma aastaraamatus fiktiivset statistikat. Kaitsepolitsei aastaraamatu 2006 esimesel leheküljel rubriigis „Rahvastiku koosseis“ on kirjas, et Eesti elanikkonnas on 26 protsenti vene rahvusest inimesi. See on samasugune õhust võetud arv nagu need, mida avaldab statistikaamet.
Kuni tuleb aeg (loodame, et peatselt), mil niihästi meil kui ka meie vaenlastel on põhjust kaitsepolitseiga tõsiselt arvestada, jääb vaid loota, et uuriv ajakirjandus suudab paljastada vaenlased meie riigistruktuurides ja samuti paljude võimulolijate seadusetust, lokkavat korruptsiooni ja muid kuritegusid, mis meie kaitsevõimet nõrgestavad.
Kaitseks sisevaenlaste vastu peame lõpetama igasugused järelandmised Eestisse põlistatud impeeriumimeelsetele venelastele, kelle eesmärk on taastada oma ülemvõim ja privileegid, mida nad nautisid okupatsiooni päevil. Oma eesmärkide saavutamiseks tahavad nad tunnistada okupatsiooni seaduslikuks, kuulutada Eesti vallutamine Stalini punaarmee poolt meie „vabastamiseks“ ja õigustada okupantide korda saadetud piinamisi, hukkamisi, küüditamisi ja muid kuritegusid. Järelandmised sellistele Eesti venelastele saavad viia ainult eestlaste peremeheõiguste kaotuseni kodumaal.
Riigipöörde eelproovi sündmused aitasid paljastada paljude poliitikute ja ühiskonnategelaste tõelise palge. Keskpartei esimees Edgar Savisaar tegi ilmselt valearvestuse, kui toetas vene märatsejaid ja rüüstajaid, arvates, et olukord laheneb nii, et tal ei ole vaja enam eestlust teeselda. Kuigi ta tegi pärast mässu ebaõnnestumist kiire kannapöörde, on ta varasem lihtsameelsetest eestlastest koosnev toetajaskond siiski tublisti kahanenud.
Peame ikka suhtuma ülima umbusaldusega Eesti venemeelsetesse ja vene rahvusest poliitikutesse, kes väidavad, et nende erilised, soojad ja tihedad suhted Vene võimukandjatega aitavad luua heanaaberlikke suhteid. Selliste poliitikute võimulepääsemine oma peamiselt venelastest koosneva valijaskonna toetusel on toetus kodakondsuse nullvariandile, kahekeelsusele, okupatsiooni legitiimseks tunnistamisele ja venelaste ülemvõimu taastamisele meie kodumaal.
Lõpetagem sõltuvus vaenlasest
Ei Eesti ega ükski teine Venemaad piiril asuv riik ega rahvas ei ole seni püsivat, pikaajalist kasu saanud autokraatsete Vene valitsejate ja nende käsilaste nõudmistele järelandmisest (võimalik erand on ehk pärastsõjaaegne Soome, kes oli aga eelnevalt Stalinile tõestanud, et punaarmee Soomet vallutada ei suuda). Järeleandmised venelastele kutsuvad esile ainult uusi ja suuremaid nõudmisi. Sellepärast peame kategooriliselt tagasi lükkama kõik Vene valitsejate ja nende käsilaste nõudmised ja surveavaldused. Samas peame kehtestama läänemaailmale orienteeritud majandus- ja kaubanduspoliitika ning lõpetama sõltuvuse kõigest, mida toodetakse teisel pool idapiiri, samuti Vene turust. Ainult nii saame end kindlustada sealt lähtuvate ähvarduste, väljapressimiste ja võimalik majandusliku ja poliitilise kägistamise vastu.
Õnneks on Venemaa oma gaasitarnete katkestamisega ka teistele Euroopa Liidu liikmesriikidele selgeks teinud, et Venemaa ei kõhkle oma gaasivarude kasutamist väljapressimiseks, nii et teda ei saa kaubanduspartnerina usaldada. Veelgi parem on see, et aprilli riigipöörde eelproovi käigus aitasid Vene valitsejad — lootes Eesti majandust oluliselt kahjustada — ise kaasa majanduslike sidemete katkestamisele, kuigi nendest kasusaajad on ju peamiselt Venemaal ja Eestis paiknevad venelased koos nende eesti soost käsilaste, äraostetavate poliitikute ja venemeelsete parteidega.
Venemaa valitsejad teatasid aprillirahutuste ajal, et juba 2007. aasta suvel lõpetab Venemaa igasuguse transiidi ja koguni diplomaatilised suhted Eestiga. See oli kahjuks muidugi mõeldud rohkem ähvarduseks kui kindlaks lubaduseks — ega nad olegi lubaduste täitmisega silma paistnud.
Pealegi kontrollivad Putini lähedased umbes 80 protsenti kogu Vene börsil liikuvast kapitalist ja Eestis tegutsevate venelaste firmadel on Venemaa võimudega lähedased suhted. AS Transgroup Investi, AS Lavesta, AS Pakterminali, AS Spacecomi, AS E.O.S.-i ja AS UVZ&AVR-i ühine aastakäive on umbes 15 000 miljonit krooni ja need on seetõttu Vene valitsejatele äärmiselt kasulikud. Ilmselt soovis Venemaa enda ja oma Eestis tegutsevate ärimeeste majandust ajutiselt kahjustada ainult lootuses, et see aitab tervele Eestile koos kogu selle majandusega uuesti käpp peale panna.
Igal juhul on Vene transiidi lõpetamise ähvarduse täideviimisele kaasaaitamine Eesti riigikaitse strateegilistes huvides. Selleks on vaja kehtestada järjest tõusvad hinnad Venemaalt saabuvale transiidivedudele Eesti raudteedel ja kõrged tollid Vene kaupadele ning piirata ka kodakondsuse, elamislubade ja viisade andmine vene ärimeestele.
Meil on teadmised ja oskused
Niihästi Eesti kui ka meie liitlased õppisid Venemaalt juhitud Eesti-vastaste küberünnakute tõrjumise käigus palju kasulikku. Selle tagajärjel oleme meie ja ka meie NATO ja EL-i liitlased paremini ette valmistatud tulevaste rünnakute tõrjumiseks. Võib ka loota, et rünnaku tagajärg on tihedam koostöö ja toetus liitlastelt ning rahvusvahelised lepingud ja organisatsioonid küberkuritegevusega võitlemiseks.
Kõige tõhusamalt saab aga selliseid rünnakuid nurjata massilise vasturünnakuga. Peame valmistama kõikvõimalikke programme ja vahendeid vasturünnakuks, mis halvaksid kõikide Vene riigi asutuste arvutivõrgud niipea, kui meid uuesti rünnatakse. Peaksime üritama saavutada ka kontrolli Vene riigi salajaste juhtimis- ja infosüsteemide üle, et nurjata sealt lähtuvaid küber- ja sõjalisi rünnakuid ja hävitada nende andmebaase. Peale riigi käsutuses olevate vahendite ja organisatsioonide oleks selleks kasulik organiseerida Eesti vabatahtlikest koosnev kübervabadusvõitlejate malev.
Eesti julgeolekut on oluliselt kahjustanud Lennart Meri ja kunagise välisministri Trivimi Velliste mahitatud järeleandmised Venemaa nõuetele, mille alusel kehtestati rahvusvahelist tava eirates meie mere laiuseks Keri saare läheduses 3,6 miili. See jättis vaenlase kasutusse sealses merepõhjas asuvad Vene allveelaevade kommunikatsioonivahendid. Selline merepiir ohustab meie julgeolekut veelgi enam nüüd, kui on kavas merre paigutada Vene-Saksa gaasitorud.
Kaitseuuringute keskuse ohuanalüüs leiab, et gaasitoru turvamise ettekäändel on Venemaa juba asunud oma Balti mere laevastikku oluliselt suurendama. Musta stsenaariumi käivitamisel võime tulevikus jääda mereväe rünnakute ja mereblokaadi ohvriks. On ülim aeg allaandjate väärteod tühistada ja taastada Eesti territoriaalmere laiuseks 12 miili, nagu see kehtis enne 1993. aasta väärtegu. Eelmises külmas sõjas sai Vene kommunistlik impeerium haleda kaotuse osaliseks.
Meie ei ole muidugi Venemaale nii võimas vastane, nagu olid Ronald Reagani aegsed Ameerika Ühendriigid, aga päris abitud ei ole ka meie. Rahvaarvu kohta on meil tublisti rohkem vahendeid, teadmisi ja oskusi pidada küberlahinguid, kui seda on meie vaenlastel.
Kuigi meie politsei ei oleks võimeline nurjama sisevaenlase tõelist rünnakut, on selleks võimeline vabatahtlikest koosnev kaitseliit. Eelkõige on meil aga liitlased, kelle ülekaalukas võit eelmises külmas sõjas tõi vabaduse ka meile. Ent kõige tähtsam on ikkagi meie endi tahe ja kindlameelsus.