inimesed ei tee midagi“ ̶ Lennart „Nikolajev“ Mere juhtum
Pealkirjas toodud iirisoost inglise riigimehe, ajalolase ja filosoofi Edmund Burke tsitaat on kuulus, sest see juhib meie tähelepanu ühele inimkonna põhilisele moraalsele dilemmale ̶ kas kasutada oma füüsilise ja moraalse julguse ning tahtejõu varud, et astuda vastu kurjusele, halvale ja pahale, või valida kergem tee, vaikides või tehes mitte midagi. Otsustamine on eriti raske kui kurjuse, valede ja pahede esindajad on võimul ehk populaarsed.
See dilemma on eriti asjakohane ühe Eesti lähiajaloo kõige prominentsema poliitiku, Lennart Mere, KGB agendi nimega Nikolajev, suhtes. Miks ei taha paljud eestlased ikka veel hulgalisi, hästi dokumenteerituid fakte Lennart Merest tunnistada? Miks austavad suur osa meie võimuladvikust ja paljud prominendid ikka veel Lennart Merd?
Olen jõudnud järeldusele, et peamine põhjus on selliste inimeste samasugune okupatsiooniaegne tegevus. Nad tunnevad, et kui üks omasugune sai Eesti presidendiks ega siis ka nende tegevust kommunistidena, okupantide truualamlike teenritena või kaasjooksikutena ei saa hukka mõista. Paljud nendest suutsid omale taasiseseisvumise käigus hulgaliselt varandust koguda ̶ rahaga kaasneb mõju, võim ja tunnustus.
Põhiseaduse tegijate hulgas oli küllalt neid, kes suutsid jätta rakendusseaduse teise lõiguga kehtima nõukogudeaegsed seadused. See kindlustas, et isegi neid ei karistatud kes sooritasid okupantide teenistuses raskeid inimsusevastaseid kuritegusid. Nad õigustavad ka kõige raskemaid kuritegusid väitega „ajad olid sellised.“ Paljud on ikka veel aktiivsed meie võimuladvikus, paljud tegutsevad ikka veel arvamusliidritena.
Need "endised" ongi eriti raevukad kui Lennart Nikolajevist ja "endistest" faktidele toetudes tõtt räägitakse. Nendele lisanduvad inimesed, kes on ennast mingil arusaamatul põhjusel emotsionaalselt sellistega sidunud ja kellele teeb psühholoogilist piina tõe tunnistamine.
Need Mere eestkostjad on suutnud korraldada Mere mälestusüritusi, konverentse ja andud isegi Ülemiste lennuväljale uue nime. Eestile ja eestlastele kahjulikum on see, et nad on suutnud summutada arutelu juulilepetest ja tohtust kahjust mis need on tekitanud Eestile ja eestlastele. Teatavasti põlistas Meri nende omavoliliselt sõlmitud lepingutega Eestisse umbes 100 000 eriti Eestivaenulikku venelast (20 000 punarmeelast, 2000 julgeoleku töötajat ja nende pered) ja kohustas Eesti maksumaksjaid tasuma oma endiste rõhujate pensionid, haigekassa kulud ja muud toetused. Akadeemik Endel Lippmaa avaldas Meri lepingute kohta arvamust, et need on Eesti iseseisvusele sama ohtlikud kui 1939. – 40. aastal otsese sõjalise ähvarduse tagajärjel alla kirjutatud dokumendid (Hommikuleht, 23. august 1994). Lippmaal oli tuline õigus, see Eestivaenulik rahvusgrupp, rohkem kui 10 protsenti eestlaste koguarvust, on oluline tegur järjest kiirenevas Eesti venestamise protsessis.
Mingit arutelu ei järgnenud. Juba varem oli Meri suutnud tõmmata Eesti merepiiri Keri poolsaare juures 12 meremiili pealt 4 meremiili peale. Võib arvata kelle käsul. Sealsel paesel merepõhjal asusid Nõukogude Liidu allveelaevade sidevahendid. Seda Eestivaenulikku akti õigustas tollane välisminister Jüri Luik Riigikogus totravõitu väitega, et see on riigikaitsele kasulik ̶ vaenlase üle olevat kergem võitu saavutada kui ta endale lähedale lasta. Kui tulevane kaitseminister oleks kasvõi sundteenistuse läbinud siis oleks ta teadnud, et kuigi leidub erandeid, saab siiski iga kindral ja nooresõdur aru, et parem on lähenev vaenlane tule alla võtta nii kaugel ja niipea kui võimalik.
Lennarti ja ta isa tegemisi paljastavaid kommunistliku partei arhiivist võetud dokumente avaldasid taasiseseisvumise algaastatel akadeemik Endel Lippmaa ja õigusteaduse doktor Ando Leps. Dokumendid mingit kahtlust ei jäta sellest kes Meri tõeliselt oli. Lennarti ja ta isa Georgi tegevust ja seoseid on detailselt kirjeldanud andekas uuriv ajakirjanik Virkko Lepassalu oma hästi dokumenteeritud raamatus "Süümepiinadeta. Georg ja Lennart Meri sidemetest eriteenistustega ja selle tagajärgedest." Neid seoseid on samuti kirjeldanud ja dokumenteerinud Henn Põlluaas oma raamatus "Lennart Meri, vabaduse valus valgus" Minu raamatu "Eesti lähiajaloo kolm põhiprobleemi, kolmkümmend kolm lahendust" peatükk „Eesti presidendid, eestlaste needus“, alalõik "Lennart Nikolajev Meri, teeneline kommunist, silmakirjalik ja reeturlik president" dokumenteerib samuti Lennart Meri häbiväärseid tegusid.
Dokumenteeritud faktide avaldamine pole salgajatele ja valetajatele kõige vähematki mõjunud.
Edmund Burke avaldas oma kuulsa arvamuse 16. sajandil, paljudele varasematele sündmustele toetudes. Lähisajaloo sündmused kinnitavad, et ta üteluses peegelduv inimkonna dilemma ei ole kuhugi kadunud, kurjus on tõesti võidukas kui head ja ausad inimesed midagi selle vastu ette ei võta. Kommunismi kurjuse impeeriumit, mis on hävitanud Prantsusmaal avaldatud Musta Raamatu andmetel 120 miljonit inimest, oleks võinud vältida kui Lääneriigid oleks otsustanud selle juba eos likvideerida. Teise maailmasõja koledusi ja eestlaste kannatusi oleks ehk saanud vältida kui tolleaegne Briti peaminister Neville Chamberlain poleks otsustanud valida kergemat, järeleandmise, Müncheni lepingu teed selle asemel,et õigeaegselt teha mida vaja Hitleri agressiooni lõpetamiseks. Päris kindlasti oleks USA president Obama suutnud otsustava, õigeaegse tegutsemisega ära hoida järjest ohtlikumaks muutuva nn “Islamiriigi“ terrorstidest kõrilõikajate vallutused.
Eestlased tõestasid oma julgust võideldes vapralt ülekaalukate vaenlaste vägede vastu,et luua Eesti Vabariik. Maailma ajaloos on vähe leida nii vapraid sõdureid nagu need 70 000 eesti vabadusvõitlejat kes Teises Maailmasõjas võitlesid Eesti eest tohutult ülekaaluka vaenlase vastu. Kui tahame, et vaikiks vale ja tõuseks tõde, kui tahame piirata kurjust ja halba, peame koguma ka moraalset julgust, et jätkata võitlust rahvuspoliitilisel lahingutandril. Eestile saab koita lootusrikas tulevik ainult kui eemaldame valetajad ja salgajad, kurjuse ja pahede esindajad, meie tuleviku otsustajate ja loojate hulgast.
