Iisraeli poolt purustatud hooned Jabalia pagulastelaagris, Gazas.Yahya Hassouna / AFP - Getty Images
Iisrael on suutnud kultiveerida endale mõjuvõimsaid liitlasi, eelkõige muidugi Ameerika Ühendriikides, kus elab rohkem juute kui Iisraelis. USA elanikkonnast on 2,4 protsenti ja USA kongressi liikmetest on 6,5 protsenti juudid. Pärast Iisraeli loomist 1948. aastal on ameeriklastel lubatud ka topeltkodakondsus. Üks ameerika saadikutekoja liige, Brian Mast, läks pärast Hamasi rünnakut saadikutekoja istungile isegi oma Iisraeli sõjaväe mundris. Ameerika Ühendriigid on Iisraeli plaane Gaza hävitamiseks täielikult toetanud, rääkimata vaoshoitusest. Kõige valjemad hääled USAs on need, kes nõuavad äärmuslikke meetmeid. Mõnel juhul on kommentaatorid Hamasi operatsiooni väidetava sponsorluse tõttu nõudnud isegi Iraani ründamist.
Palestiinlaste toetus
Kogu maailmas on 15 miljonit juuti, aga araablasi on 465 miljonit. Muhameedlasi on maailmas peaaegu 2 miljardit ja kuigi paljud nendest, nagu näiteks sufide ja sunniitide usulahud on üksteise vastu vaenulikud, suurelt osalt toetavad nad siiski palestiinlasi. Kogu araabia maailmas ja paljudes islami riikides on puhkenud meeleavaldused solidaarsusest palestiinlastega, sest Iisraeli relvajõud, pärast seda kui nad andsid käsu, mida pole võimalik täita, et 1,2 miljonil Gaza elanikku peavad lahkuma põhjapoolselt Gaza territooriumilt 24 tunni jooksul, vallandasid nad massilised pommirünnakud, et hävitada Gaza kinnisvarasid ja tappa Gaza elanikke. Iisraeli peaminister Netanyahu andis lubaduse Gaza hävitada.
Gaza elanikud on nendest faktidest teadlikud. Nad ei näe üleskutset evakueeruda humanitaarse žestina. Nad usuvad, et Iisraeli kavatsus on viia läbi veel üks nakba ehk "katastroof" nagu toimus aastal 1948. Nad ei usu – ega peakski uskuma, et neil lubatakse pärast lahinguid Gazasse tagasi pöörduda.
Protestidele pole kogunenud mitte ainult marokolased, jordaanlased ja egiptlased, vaid ka araablased ja teised muhameedlased Saksamaal, teistes Euroopa riikides ja isegi USAs. Meeleavaldused on puhkenud ka nendes riikides, mille valitsused on loonud ja säilitanud diplomaatilisi sidemeid Iisraeliga.
On ka märke, et konflikt võib levida, kuna Iisrael pommitas Hizbullah sihtmärke Liibanonis. Olukord Iisraeli põhjapiiril on pingeline, sest Hizbullah teatas, et nad on "täielikult valmis" Hamasi toetuseks lahingusse astuma, öeldes, et neid ei kõiguta "suurriikide kulissidetagused kõned", mis kutsuvad Hizbullaht neutraalseks jääma.
USA Iisraeli lobi
Mõistmata konflikti ja piirkonna täielikku ajalugu, võivad mõned ameeriklased ja ka eurooplased arvata, et kõik nendel meeleavaldustel osalejad pole muud kui tigedad araablased. Seda on lääne meedia sisendanud läbi sajandi.
Aastal 2007 avaldasid Chicago ülikooli professor John Mearsheimer ja Harvardi Ülikooli professor Stephen Walt 484 leheküljelise, erakordselt hästi dokumenteeritud raamatu „The Israeli lobby and US foreign policy“ (Iisraeli lobitöö ja USA välispoliitika). Esitatud faktid ja arvamused on dokumenteeritud rohkem kui 1200 tsitaadiga. Nad selgitavad, et seda märkimisväärset materiaalset ja diplomaatilist toetust mida USA Iisraelile annab, ei saa õigustada ei strateegiliselt ega moraalselt. „See erakorraline vahekord on suurelt osalt tingitud üksikisikute ja organisatsioonide koalitsiooni poliitilisest mõjust, mis töötab aktiivselt USA poliitika Iisraeli-meelseks suunamiseks“ väidavad nad. Nad leidsid, et selle poliitilise mõjutamise tagajärjel välja arenenud poliitika „kahjustab sügavalt nii Ameerika rahvuslikke huve kui ka Iisraeli pikaajalist julgeolekut“.
George Washingtoni ülikooli politoloogia ja rahvusvaheliste suhete professor Marc Lynch kirjutab 14. oktoobri Foreign Affairs (Välissuhted) ajakirjas, et sissetung Gazasse on Iisraeli jaoks humanitaarne, moraalne ja strateegiline katastroof. Ta arvab, et see mitte ainult ei kahjusta tõsiselt Iisraeli pikaajalist julgeolekut ega põhjusta palestiinlastele hoomamatuid inimkaotusi, vaid ohustab ka USA põhihuve Lähis-Idas, Ukrainas ja Washingtoni konkurentsis Hiinaga. Ta arvab, et Ameerika peab veenma oma liitlast kuristiku äärelt tagasi astuma. Ta arvab, et Washington peaks hoolima sellest, et ta liitlane järgiks sõjaseadusi ja võitleks Hamasi vastu nii, et see ei too kaasa süütute Palestiina tsiviilisikute ümberasustamist ja massilist tapmist.
Ära tapa, eranditega
Kuues nendest kümnest käsust, mis juutide pühakirja väitel Jehoova raius kahele kivitahvlile ja andis Siinai mäel Moosesele, ütleb: „Ära tapa“. See käsk nende pühakirja andmetel ilmselt mitte-juutide kohta ei kehti, sest kui Jehoova juhatas juudid tõotatud maale, siis käskis ta neil tappa mitte ainult kõik seal elavad mehed, naised ja lapsed, vaid ka kõik pudulojused. Millegipärast ta ei taibanud, et kitsi ja eesleid võib ka äravalitud rahval vaja minna. Ka uuemal ajal on juudid Iisraeli riigi rajamise käigus jätkanud selle kohalike elanike tapmise käsu täitmist.
Sionismi natsionalistlik liikumine tekkis 19. sajandil, et toetada juutide kodumaa rajamist Palestiinas. Selleks oli vaja ajada sealsed elanikud välja nende maadelt ja majadest, ja pagendada või hävitada palestiina rahvas. Sionistide terroristide tiib Irgun mängis selles protsessis tähtsat rolli. Üks kõige tähelepanuväärsematest terroriaktidest oli Briti Palestiina administratiivse peakorteri hävitamine Jeruusalemma kuningas Taaveti hotelli lõunatiivas 22. juulil 1946. Pommiplahvatus tappis 91 erinevast rahvusest inimest, sealhulgas araablased, britid ja juudid, ning 46 sai vigastada. Sionismi poliitilise vägivalla kõige aktiivsem periood algas aastal 1924 ja kestis kuni Iisraeli iseseisvusdeklaratsiooni kuulutamiseni aastal 1948, millele järgnes Araabia – Iisraeli sõda, eesmärgiga saata pagulusse või tappa seal elavad palestiinlased. See vägivald jätkub tänapäevani, eesmärgiga laiendada sionistide asulaid Palestiinas.
Palestiinlaste ja araablaste jaoks ei alanud sõda selle aasta 7. oktoobri hommikul Hamasi rünnakutega Iisraeli vastu. Pigem on sõda nende jaoks kestnud alates 1948. aastast, kui juutide relvarühmitused ajasid palestiinlased oma kodudest välja ja tapsid kümneid tuhandeid nn Nakba, palestiina katastroofi, käigus. Seda leinapäeva mälestavad Palestiinlase iga aasta 15. mail. Sõda jätkus 1967. aasta tagasilöögiga, nagu kuuepäevast sõda araabia keeles nimetatakse, mil Iisrael hakkas okupeerima Jordani läänekallast, Gazat ja Ida-Jeruusalemma.
Demokraatlik riik, eranditega
Iisrael on demokraatlik, aga ainult oma juudi soost kodanikele. Iisraeli araabia soost kodanikke kohtleb riik teise järgu kodanikena ja nende araablaste inimõigusi, kes elavad Iisraeli poolt okupeeritud või kontrollitud aladel, rikuvad Iisraeli võimukandjad räigelt.
2021. aasta aprillis avaldas New Yorgis asuv Human Rights Watch (Inimõiguste valvur) 213. leheküljelise raporti "A Threshold Crossed" (Künnis ületatud), milles leiti, et Iisraeli võimud panevad toime inimsusevastaseid kuritegusid nagu apartheid ja tagakiusamine. Nad jõudsid sellele järeldusele tuginedes Iisraeli dokumentidele valitsuse üldise poliitika kohta, mille eesmärk on säilitada juudi soost iisraellaste ülemvõim palestiinlaste üle okupeeritud territooriumil, ja tuginedes samuti Ida-Jeruusalemmas elavate palestiinlaste vastu toime pandud tõsistele kuritegudele.
Uuringu läbiviijad kinnitavad, et probleem algas, sest Iisraeli valitsus on enam kui pool sajandit teostanud kontrolli Vahemere ja Jordani jõe vahelise maa üle, mis hõlmab Iisraeli ja okupeeritud territooriumit, kus elab kaks ligikaudu võrdse suurusega inimrühma. Kogu selles piirkonnas Iisraeli ametivõimud annavad järjekindlalt eelise juudi iisraellastele. Samas eraldavad ametivõimud palestiinlastele vähem õigusi, diskrimineerides neid süstemaatiliselt kõikjal, kus nad elavad.
Raport seadis „eesmärgiks hinnata, kuidas Iisrael kohtleb palestiinlasi kogu Iisraelis ja okupeeritud territooriumil.“ Uuringu läbiviijad teatasid, et tegutsesid samuti, nagu nad tegutsevad peaaegu 100 riigis üle maailma, alustades faktide dokumenteerimisega, milles võrreldi Palestiina alasid valdavalt või eranditult juudi piirkondadega, ning valitsuse planeerimisdokumentide, ametnike avalduste ja paljude muude materjalide läbivaatamisega.
Nad leidsid, et „Iisraeli ametivõimud on toime pannud raskeid kuritegusid, mis on vajalikud apartheidi säilitamiseks ja okupeeritud territooriumil elavate palestiinlaste tagakiusamiseks. Seda on tehtud muu hulgas ulatuslike liikumispiirangute kaudu, mis seisnevad Gaza 14-aastases üldises sulgemises ja Jordani Läänekalda diskrimineerivas lubade süsteemis; rohkem kui kolmandiku Jordani Läänekaldal asuva maa konfiskeerimises; ning elamisõiguse andmisest keeldumine sadadele tuhandetele palestiinlastele ja nende sugulastele. Iisrael on kehtestanud drakoonilise sõjalise võimu miljonite palestiinlaste üle, peatades nende põhilised kodanikuõigused, samas kui samal territooriumil elavaid juudi iisraellasi koheldakse Iisraeli tsiviilõiguse alusel. Samuti kehtestades Iisrael Läänekaldal karmid tingimused, mis sundisid tuhandeid palestiinlasi oma kodudest lahkuma.“
Mida toob tulevik
Halvemal juhul ei piirdu konflikt Gazaga. Laienemine on koguni tõenäoline. Sissetung Gazasse tekitab Jordani Läänekaldal ja Liibanonis asuvale Hizbullahle tohutut pinget mida pole võimalik või ei kavatsegi ohjeldada. Viimaste aastate jooksul on Iisraeli järeleandmatu tungimine Jordani Läänekaldale ja asunike vägivaldsed provokatsioonid palestiinlaste ja nende toetajate viha keema ajanud.
Professorid John Mearsheimer ja Stephen Walt hoiatasid, et Iisraeli repressioonipoliitika „kahjustab sügavalt nii Ameerika rahvuslikke huve kui ka Iisraeli pikaajalist julgeolekut.“ Professor Marc Lynch väitis, et sissetung Gazasse on Iisraeli jaoks humanitaarne, moraalne ja strateegiline katastroof. Nad kõik jätsid hoiatamata kõige suurema ohu eest, mis on tõenäoline, kui Iisrael ei suuda araablaste õigustatud viha Iisraeli vastu leevendada. Varem või hiljem toodavad need, kel on põhjust Iisraeli vihata tuumapommi. Ainult ühest piisab, et Iisrael täielikult hävitada.
