Lennart Meri (paremalt esimene) koos USA president Bill Clintoni, Hillary Clintoni ja teiste Balti riikide presidentidega Riias 1994. aasta juulis. Foto: USA suursaatkond Lätis.
„Rahu meie ajaks“ oli avaldus, mille tegi Briti peaminister Neville Chamberlain oma 1938. aasta sõnavõtus Müncheni lepingu ja sellele järgnenud Inglise–Saksa deklaratsiooni kohta. Vähem kui aasta pärast lepingut algas teine maailmasõda, mille käigus hukkus umbes 85 miljonit inimest, rohkem kui pooled neist tsiviilisikud. Kui 30 aastat tagasi allkirjastasid Venemaa valitseja Boris Jeltsin ja Eesti Vabariigi president Lennart Moskvas vene vägede lahkumise lepingu, oli olukord midagi muud. Jeltsin oma motiive ei varjanud ja tõeliselt halvaendeline oli see, et Eesti poolt oli allakirjutaja Lennart Meri.
Chamberlain oli aus ja tubli inglane, aga halvasti informeeritud. Hitleri motiivides oleks olnud tollal põhjust kahelda. Kuigi Briti salaluureteenistus MI6 loodi juba 1912. aastal, polnud see ilmselt võimeline tollast Suurbritannia valitsust ega Chamberlaini Hitleri ja Stalini motiividest ning plaanidest küllaldaselt informeerima.
Chamberlaini eesmärk oli kahtlema kaitsta Suurbritannia huve. Jeltsin kaitses Venemaa ja venelaste huve – pole põhjust talle seda ette heita. Kahjuks ei teinud Meri just palju, et kaitsta Eesti ja eestlaste huve.
Niihästi Jeltsini kui ka Meri elutöö oli Venemaa kommunistliku impeeriumi truualamlik teenimine. Okupatsioonipäevil väljendas Meri oma veendumust E. Nõmme varjunime all järgmiselt: „Marxi-Engelsi-Lenini-Stalini ideed on surematud, sest nad on ainuõiged. Nad juhivad inimkonda tema helgesse tulevikku – kommunismi.“
Lennarti ja ta isa tegemisi paljastavaid kommunistliku partei arhiivist võetud dokumente avaldasid taasiseseisvumise algaastatel akadeemik Endel Lippmaa ja õigusteaduse doktor Ando Leps. Dokumendid ei jäta mingit kahtlust sellest, kes Meri tõeliselt oli ja mida ta tegi. Lennarti ja ta isa Georgi tegevust ning seoseid on detailselt kirjeldanud uuriv ajakirjanik Virko Lepassalu oma hästi dokumenteeritud raamatus „Süümepiinadeta. Georg ja Lennart Meri sidemetest eriteenistustega ja selle tagajärgedest“. Samuti on neid seoseid kirjeldanud ja dokumenteerinud riigikogu endine esimees Henn Põlluaas oma raamatus „Lennart Meri. vabaduse valus valgus“.
Meri truualamlikkust tõendab kõige paremini fakt, et ta tegi 22 välisreisi ajal, kui aus eestlane ei saanud välismaale sõidust unistadagi – ajal, kui seda said teha ainult KGB poolt laitmatuks truualamlikuks tunnistatud kommunistid.
Võib arvata, et kui venelaste kommunistlik impeerium kokku varises ja paljud endised truualamlikud okupantide teenrid muutusid üleöö tulipunastest sinimustvalgeteks, muutis meelt ka Eesti Vabariigi presidendiks pürgiv Meri. Talle oli aga oluline varjata kõike, mida sisaldas mahukas, Jeltsini valduses olev KGB toimik, millel ilutses Meri agendinimi „Nikolajev“. Ise oli ta ajakirjanduse veergudel kinnitanud, et ta ei teinud okupatsiooni ajal ühtegi välisreisi. Jeltsin võis olla kindel, et Meri täidab ta käske vastuvaidlematult ja kirjutab alla mistahes lepingule.
Meri sõitis Moskvasse lepingut sõlmima omavoliliselt, ilma seaduses ette nähtud eelneva otsuseta. Sõnadega „Jeltsin ja Meri võtsid viina ning leppisid kokku Vene vägede lahkumises“ kirjeldas juulilepingute sõlmimist Päevalehe reporter Joosep Tiks (Eesti Päevaleht 25. juulil 2019). Mart Helme, tolleaegne saadik Moskvas, on väitnud, et alustati tervitusšampanjaga ja seejärel joodi ära pudel vodkat, pool pudelit konjakit ja kohvi kõrvale veel ka Amaretto likööri.
Leping kirjutati küll alla viinauimas, aga pole õige, et kokkulepe ise sündis joomalauas, nagu väitis Jüri Luik, tolleaegne välisminister ja Meri kannupoiss Moskvas, Maalehe reporterile Argo Ideonile antud intervjuus (Maaleht, 25. juuli 2019). Lepingu olid venelased ette valmistanud juba kaua enne Meri Moskvasse käsutamist.
Väed oleks lahkunud ka lepinguta
Jeltsin sai aru, et ta peab pärast Eesti iseseisvuse tunnustamist vene väed Eestist varem või hiljem välja viima, kui ta tahab kokku varisenud Nõukogude Liidust väljunud ja kommunismiikkest vabanenud Venemaale rahvusvahelist tunnustust ja eelkõige läänemaailma toetust saada. Eestist oleks ta pidanud vene väed välja viima juba seetõttu, et nende ülalpidamiskulusid poleks ta enam Eestist saanud röövida ja pärast piiripunktide rajamist oleks nende ülalpidamine muutunud üldse võimatuks.
Plaane Venemaa vägede väljaviimiseks arutati juba 1992. aasta Helsingi tippkohtumisel, millele järgnes Balti riikide välisministrite külaskäik Venemaa välisministrile. Seal teatati, et Venemaa väed viiakse välja aastal 1994.
Tähtsam kui Balti välisministrite külaskäik Moskvasse oli Eesti ja Leedu presidentide ja Läti Ülemnõukogu esimehe kohtumine Washingtonis 1993. aasta aprillis USA presidendiga, kes pakkus toetust lahkuvate vene ohvitseride elamute ehitamiseks Venemaal tingimusel, et Vene väed Eestist lahkuvad.
Sama aasta novembris aset leidnud läbirääkimistel Lohusalus teatas Venemaa esindaja Vassili Svirin, et viimane Venemaa sõjaväelane lahkub Eestist 31. augustil 1994, aga tingimusel, et Eestisse jäävad Venemaa erusõjaväelased, kellele antakse alaline elamisluba (hiljem Eesti Vabariigi kodakondsus) ja sellele lisaks annab Eesti ka 23 miljonit dollarit Venemaale elamute ehitamiseks.
Seda Eestile täiesti vastuvõtmatut lepingut polnud Eesti läbirääkijad nõus isegi tõsiselt arutama (elamute ehitamise raha oli vahepeal USA poolt annetatud), aga selline oli suurelt osalt leping, millele Meri Moskvas alla kirjutas. Kõige vähematki arutelu lepingu sätetest ei toiminud, mingit muudatust Meri venekeelses, venelaste poolt valmistatud lepingus ei nõudnudki.
Tagajärjed
Lepingud ei lubanud Eestisse jääda umbes 10 000 punaarmeelasel, nagu Meri tollal väitis. Ta põlistas aga nende omavoliliselt sõlmitud, kuid hiljem Laari valitsuse poolt kinnitatud lepingutega Eestisse 20 000 punaarmeelast, 2000 julgeolekutöötajat ja nende pered ning umbes 80 000 eriti eestivaenulikku venelast. Lisaks moodustavad need okupandid ja nende järeltulijad Putini „nõukogude hiilguse“ taastamist toetava, Eesti piirides asuva eestivaenuliku viienda kolonni tuuma.
Laari valitsuse otsus põlistada Eestisse kõik okupandid ja nende järeltulijad on kahlemata Eesti ajaloo kõigi aegade kõige suurem viga. Lennart Meri juulilepped on suuruselt teine. Molotovi-Ribbentropi salajase pakti avalikustaja akadeemik Endel Lippmaa on avaldanud Meri lepingute kohta arvamust, et need on Eesti iseseisvusele sama ohtlikud kui 1939.–40. aastal otsese sõjalise ähvarduse tagajärjel alla kirjutatud dokumendid (Hommikuleht, 23. august 1994).
Lippmaal oli tuline õigus. Meri poolt Eestisse põlistatud punaarmeelased ja julgeolekutöötajad, rohkem kui kümme protsenti Eesti elanike koguarvust, on oluline tegur järjest kiirenevas Eesti venestamise protsessis.
Kurjuse triumfiks piisab sellest, et head inimesed ei tee midagi. Nii väitis 16. sajandil iiri soost inglise riigimees, ajaloolane ja filosoof Edmund Burke. Lähiajaloo sündmused kinnitavad, et tema ütluses peegelduv inimkonna dilemma ei ole kuhugi kadunud. Kurjus on võidukas, kui head ja ausad inimesed midagi selle vastu ette ei võta.
See dilemma on eriti asjakohane Lennart Meri suhtes. Miks kinnitas tollane riigikogu Meri poolt omavoliliselt allkirjastatud lepingud? Miks austavad suur osa meie võimuladvikust ja ka paljud eestlased teda ikka veel?
Näib, et peamine põhjus on paljude inimeste samasugune okupatsiooniaegne tegevus. Nad tunnevad, et kui üks nendesugune sai Eesti presidendiks, ega siis ka nende tegevust kommunistidena, okupantide truualamlike teenritena või kaasajooksikutena hukka saa mõista.
Põhiseaduse tegijate hulgas oli küllalt neid, kes suutsid jätta rakendusseaduse teise lõiguga kehtima nõukogudeaegsed seadused. See kindlustas, et isegi neid ei karistatud, kes sooritasid okupantide teenistuses raskeid inimsusevastaseid kuritegusid. Nad õigustavad ka kõige raskemaid kuritegusid väitega, et „ajad olid sellised“. Paljud on ikka veel aktiivsed meie võimuladvikus, paljud tegutsevad ikka veel arvamusliidritena. Need „endised“ ongi eriti raevukad, kui Lennart Nikolajevist ja „endistest“ faktidele toetudes tõtt räägitakse.
Kui oletada, et 1939. aastaks tekkinud olukorras oleks ainult enneaegne surm aidanud vältida Konstatin Pätsi andmast välja käskkirja, millega ta loovutas Eesti vabariigi valitsuse Kremli agendile Johannes Varesele, siis läheb Lennart Meri kindlasti ajalukku kui president, kes on teinud Eesti riigile ja rahvale kõige rohkem kahju.
