Tuhanded inimesed julgesid tulla Putini mõrvatud Aleksei Navalnõi matustele. Võib järeldada, et Putin pole veel suutnud saavutada rahva üle sama absoluutset kontrolli, nagu nautis ta iidol, kõigi aegade kõige edukam massimõrvar Stalin, kirjutab erusõjaväelane Jüri Toomepuu Postimehes.

Putini kriitiku ja opositsiooniliidri tapmine Siberi vangilaagris ajendas inimesi kümnetes Venemaa linnades külastama mälestusmärke poliitiliste repressioonide ohvritele, tuues lilli ja süüdates küünlaid. Navalnõi meeskonna korraldatud otseülekandel matustest YouTube'is oli 250 000 vaatajat.

Matusetalitusel lubati osaleda vaid vähestel mittesugulastel, kuid tema leinajad näisid hoolivat vähem kirikus olemisest kui võimalusest Navalnõid avalikult leinata koos teistega, kes ikka veel julgevad unistada demokraatlikust Venemaast. Üks osaleja ütles ajakirjanik Aleksandr Tšernõhhile, et kiriku ees järjekorras seismine oli «võimalus osaleda protestirallil».

Inimõigusrühmitus OVD-Info, sõltumatu Venemaa inimõiguste organisatsioon, mille eesmärk on võidelda poliitilise tagakiusamise vastu, teatas, et 39 linnas pidas politsei pärast Navalnõi hukkamist kinni 366 inimest.

Peterburis vahistati üle 200 inimese, teatas rühmitus. Peterburi kohtuametnikud teatasid ühe- kuni 14-päevase vanglakaristuse määramist 154 vahistatule, teatas uudisteagentuur Agence France-Presse.

Kuigi mitte veel nii edukas, nagu oli ta iidol Stalin, on Putin küllalt auahne ja julm, et diktaatoriks sobida. Diktaatorite loomuse oluline komponent, moraalse kompassi puudumine, aitab tal hukata need, kes teda julgevad kritiseerida. Ukraina ründamise ajal ka need, kes arvavad, et ukrainlastel on õigus olla peremehed oma kodumaal.

Ka sadistlikud autokraadid ihaldavad tunnustust

Märtsi keskpaiku lavastab Putin kahepäevase valimistsirkuse. Pole mingit kahtlust tulemuses, mis kuulutab ta viiendat ametiaega. Samuti nagu kunagisel Stalini Venemaal, ei ole valijad valimistulemuste otsustajad ka Putini Venemaal. Tulemused otsustavad häältelugejad, kes on kindlalt Putini kontrolli all.

Sellegipoolest rakendab Putin erakorralisi meetmeid. 8. veebruaril teatas Vene valimiskomisjon, et sõjavastane kandidaat Boriss Nadeždin diskvalifitseeriti kandideerimast. Kaheksa päeva hiljem hukati Aleksei Navalnõi Arktika vanglakoloonias. Reutersi andmetel väitsid valitsusametnikud, et Navalnõi suri «äkksurma sündroomi», aga samas teatati ka, et ta surnukehal olid verevalumid. Näib, et vähem tähtsad Putini kriitikud kas kukuvad alla mõne kõrgema maja aknast või upuvad paadiõnnetusel, aga eriti jonnakad pekstakse surnuks, kui nende mürgitamine millegipärast ei õnnestu.

Putini võimuletulek aastal 2000 algas kuue surnud reporteri ja toimetajaga. Aastal 2002 tapeti kaheksa, aga veelgi halvem oli 2006, kui tapeti kümme, nende hulgas Novaja Gazeta ajakirjanik Anna Politkovskaja, tuntud oma kriitilise reportaaži poolest Tšetšeenia konflikti veretöödest.

Alates selle aasta algusest on salapärastel asjaoludel leitud surnuna vähemalt seitse Vene oligarhi. USA ajaleht Today avaldas 2017. aastal nimekirja 38st Vene ametnikust ja tegelasest, kes surid kahtlastel asjaoludel.

Et Navalnõi piinarikas surnuks peksmine kriitikute vaigistamiseks soovitud tagajärgi annaks, teatati sellest ka üldsusele.

Navalnõi muutus ohtlikuks Putinile esimest korda 2013. aastal, kui ta võitis üle veerandi Moskva linnapea häältest Kremli kandidaadi vastu. Navalnõi kirjeldas valitsevat Ühtse Venemaa parteid kui «varaste ja sulide parteid», millest sai seejärel tema toetajate loosung. Muide, Eesti Keskerakond, oma endise suure juhi Edgar Burešin Savisaare eestvedamisel, sõlmis koostööleppe Putini Ühtse Venemaaga. See ei pidavat enam «toimima», teatas Savisaare järglane Jüri Ratas.

Demokraatia vähikäik

«Inimene ei saa olla vaba enne, kui viimane kuningas on kägistatud viimase preestri soolikatega,» arvas Denis Diderot, Euroopa mõistusajastu prominentne filosoof.

Vabadus on inimkonna ajaloos võrdlemisi harva esinev nähtus, aga XX sajandit võib pidada vabaduse õitseajaks. Alates Berliini müüri langemisega aastal 1989 ja seejärel Vene kommunistliku kurjuse impeeriumi varisemisega, olid aastaks 2005 umbes pooled maailma inimesed enam-vähem vabad.

Freedom House (Vabaduse Maja) organisatsioon, leiab aga oma selle aasta aruandes «Freedom in the World» («Vabadus maailmas»), et vabadus maailmas on taganemisteel. Ülemaailmne vabadus on aastaks 2023. vähenenud juba 18 aastat järjest. Poliitilised õigused ja kodanikuvabadused vähenesid 52 riigis, samas kui ainult 21 riigis need edenesid. Võltsvalimised ja relvakonfliktid aitasid kaasa allakäigule. Üks levinumaid meetodeid valimiste manipuleerimiseks on kontroll selle üle, kes saab kandideerida. See aitab autoritaarsetel diktaatoritel, nagu Putinil, säilitada õhukese konkurentsivõime fassaadi, kuigi valijad on tegelikult kaotanud valikuvabaduse.

Putin on kasutanud kõiki vahendeid, et hoida opositsioonierakondi ja kandidaate hääletuselt eemal, vangistanud aktiviste ja poliitikuid, sulgenud või sundinud välja kogu sõltumatu meedia ning allutanud kohtusüsteemi. Nagu ka teiste Euraasia riikide puhul, on Venemaal kaasnenud võltsitud valimistega kõigi teiste vabaduste piiramine.

Repressioon ja valedel põhinev propaganda monopol annab tagajärgi

Demokraatia populaarsus tänapäeva maailmas on ajendanud ka verejanulisi autokraate nõudma oma alluvatelt lipitsevaid, pugejalikke austusavaldusi. Sestap panustab Putin ka võimsa propagandamasina loomiseks.

Delfi avaldas dokumendid, mis olid arvatavasti lekitatud kellegi poolt Putini valitsusest, mis näitavad, kuidas Kreml Putini valimisvõidu tagab. Dokumendid selgitavad, kuidas Kreml etendab avalikkuse ees miljardeid maksvat kodanikuliikumiste näitemängu, loob näilisi arvamusliidrite võrgustikke, ehitab propagandavõrgustikku, mis saadab igat Vene kodanikku sünnist surmani, ning nuhib keeruliste IT-süsteemide abil internetis Vene kodanike järel.

Propaganda monopol mõjutab tänapäeval valimisi ka traditsiooniliselt demokraatlikes riikides. Iidsed sõnavabaduse propageerijad ega ka USA riigiisad ei osanud ette näha olukorda, kus informatsiooni tehnoloogiaerafirmad, nagu Google, Twitter, Facebook ja Amazon, suudavad endale hõivata sõnumite edastamise monopoli ja mõjutada seega märgatavalt demokraatlikke valimisi, nagu juhtus 2020. aasta USA presidendivalimistel.

Stalini propagandamasin oli nii võimas, et isegi Eestis olevat olnud parteile ustavaid naisi, kes valasid pisaraid, kui suri maailma kõigi aegade kõige õelam massimõrvar, kes oli tapnud ja küüditanud Siberi orjalaagritesse sadu tuhandeid eestlasi.

Nagu teame, laseb Putin mürgitada oma kriitikuid, kes on pääsenud Venemaalt põgenema, ka välismaal. Ta pole küll veel suutnud langetada Stalini-aegset raudset eesriiet, aga ta teeb sellekski edusamme, sest Venemaal on lihtsam kriitikud kas maha lasta, surnuks peksta või lennutada nad alla mõne kõrge maja aknast.

Après moi, le déluge (pärast mind tulgu või veeuputus)

Putin on teinud selgeks, et Venemaa peab läänega püsivat sõda, mis annab talle nii ideoloogilise raison d'être'i (eksistentsi põhjus) tema enda ja ta valitseva eliidi võimu säilitamiseks. Seetõttu peab ta pidevalt põletama riigi rahalisi, inimlikke, poliitilisi ja psühholoogilisi ressursse.

Venemaa majandus sõltub üha enam valitsuse investeeringutest relvatööstusesse. 2024. aasta eelarves on sõjalised kulutused 25 protsenti kõigist kulutustest. Putin näib lootvat, et nafta- ja gaasivarudest piisab, et need kulutused tema eluajal kinni maksta.

Suutmata rahuldada rahva vajadust normaalsuse ja rahu järele, on Putin rakendanud hiiglaslikke sotsiaalkulutusi vaeste venelaste rahuldamiseks. Vene ühiskond ei suuda areneda, sest kogu aur läheb olukorraga kohanemisele ja ellujäämisele. Majanduse kasutamine eesmärkideks, mis ei paranda tavainimeste elu, muudab majanduse ebaproduktiivseks.

Vene enda statistika järgi vähenes tööjõu tootlikkus 2022. aastal eelmise aastaga võrreldes 3,6 protsenti. Maksumaksjate kulul ja toormetuludest rahastatav «metallkaupade» – st relvade, toodang muudab majanduse ühekülgseks. Umbes kolmandiku Venemaa SKT kasvust võib seostada sõjalis-tööstusliku kompleksi ja sellega seotud tööstusharudega.

Putini jaoks näib see olevat panus, mida tasub teha. Ta kulutused Ukraina ründamiseks ohustavad Vene majanduslikku ja demograafilist tulevikku. Putin on omaks võtnud Louis XV valitsemismoto: Après moi, le déluge («Pärast mind tulgu või veeuputus»).

Putini veristes jälgedes

Pole mingit võimalust Putinit võimult kukutada valimistega. Kõige tõenäolisem on, et kui olukord Venemaal veelgi halvemaks muutub, haarab võimu keegi, kes on võrsunud Putini KGB mõttemaailmast. Kõige tõenäolisem on, et Putini järglane on sama võimuhull ja sama diktaatorlik nagu Stalin ja Putin.

Kui eestlased tahavad jääda peremeesteks oma põlisel kodumaal, peavad nad jääma valvsaks ohule teiselt poolt idapiiri, aga eelkõige hakkama lõpuks ometi efektiivselt neutraliseerima Eesti ja eestlaste kõige suuremat ohtu, mis on kahjuks Eesti piirides. Selle moodustavad need endised okupandid ja nende järeltulijad, kes ikka veel toetavad Putini «rahvuskaaslaste» ja «lähisvälismaa» poliitikat, mis nõuab, et venelased väljaspool Venemaad oleks lojaalsed Putini Venemaale.

Ida-Virumaal on nad võimul – Narva linnavalitsuse asjaajamine käib juba ammu vene keeles. Suur hulk neist on võimukandjad ka Kalevite kantsis ja nad on saatnud Eesti esindajaks Euroopa parlamenti Putini käsilase Yana Litvinova-Tšernogorova Toome. Nende osakaalu kiire kasv Eesti elanikkonnas võib muuta eestlased vähemusrahvuseks oma põlisel kodumaal silmnähtavas tulevikus.

Artikkel algselt avaldatud Postimehes ja siin ära toodud autori loal.

Märkmed: