Viies lõik
Kui Eesti 2004. aastal NATO liikmeks sai, püüdsid valitsus ja meedia jätta mulje, et nüüd on Eesti lõplikult kaitstud oma ajaloolise vaenlase, Venemaa, vastu. Rõhutati, et lepingu viies artikkel – «üks kõigi, kõik ühe eest» – on raudkindel julgeolekugarantii ning et Venemaa ei julge iialgi enam Eestit ähvardada.
Kahjuks jäi suur osa elanikkonnast seda lihtsustatud narratiivi uskuma. Samuti muutus mitmele valitsusele Eesti riigikaitse teisejärguliseks – loodeti pimesi sellele, et NATO tuleb appi. Viies artikkel on küll palju kõneainet pakkunud, kuid näib, et vähesed on seda lugenud ja need kes on, pole selle sisu mõistnud.
Tegelikult ütleb viies artikkel järgmist:
«Pooled lepivad kokku, et relvastatud rünnak ühe või mitme nende vastu Euroopas või Põhja-Ameerikas loetakse rünnakuks nende kõigi vastu, ning nõustuvad seetõttu, et kui selline relvastatud rünnak toimub, abistab igaüks neist, rakendades Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artikli 51 kohaselt oma õigust individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele, rünnatud poolt või pooli, viivitamatult, individuaalselt ja koos teiste lepinguosapooltega, võttes tarvitusele sellised meetmed, mida ta peab vajalikuks, sealhulgas relvajõudude kasutamist, et taastada ja säilitada Põhja-Atlandi piirkonna julgeolek.»
Kolm võtmetähendusega sõna selles lõigus on: «vajalikuks peetavaid meetmeid.» Need sõnad ei kohusta mitte kedagi mitte millekski. Sõna «meetmeid» lubavad, kuid ei kohusta kedagi sõjaliselt sekkuma. Veelgi enam – viienda artikli aktiveerimine pole automaatne, vaid nõuab poliitilist üksmeelt. See tähendab, et leping ei pruugi praktilises olukorras midagi tagada.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
NATO tähistab oma 75. aastapäeva 4. aprillil 2025. Selle aja jooksul on viiendat artiklit ametlikult kasutatud vaid üks kord – pärast 11. septembri 2001. aasta terrorirünnakuid USAs, siis kui selleks kõige vähematki vajadust polnud.Türgi taotlused toetuseks seoses Süüria piiri rikkumistega 2014. aastal ei viinud artikli viis rakendamiseni – neid lihtsalt ignoreeriti. Sellised pretsedendid näitavad, et artikkel viis on poliitiline tööriist, mitte kindel kaitsekilp.
NATO lõpp?
Donald Trumpi «Ameerika ennekõike» poliitika ning tema pehmendav ja kohati isegi kuulekas hoiak Vladimir Putini suhtes on tugevasti raputanud NATO usaldusväärsust. Lääne meediat läbivad murelikud toonid.
The Guardian kirjutab: «Donald Trumpi reetmine Ukraina suhtes on julgustanud Vladimir Putinit ja tõmmanud NATO liitlastelt vaiba alt ära.»
Vox rõhutab: «Trump on korduvalt seadnud kahtluse alla, kas USA peaks kaitsma NATO liitlasi, kes ei kuluta piisavalt kaitsele.»
The Times märgib: «Trump näeb Putinit võimaliku partnerina, mitte ohuna – see seisukoht õõnestab NATO ühtsust.»
Mõned konservatiivsed allikad, nagu New York Post, näevad selles siiski ka positiivset külge: «Trumpi meeskonna strateegia sunnib eurooplasi omaenda kaitset tõsiselt võtma – ja see on hea asi.»
Kuid isegi, kui Euroopa suurriigid reageerivad sellega, et suurendavad kaitsekulutusi ja loovad iseseisvamaid struktuure, ei korva see fakti, et USA on üha vähem usaldusväärne NATO garantii.
NATO hüved
Kõige selle kriitika ja kahtluste peale vaatamata tuleb siiski tunnistada, et NATO lepingul ja selle olemasolul on olnud positiivne mõju. NATO ise on küll organiseeritud kui kaitseallianss, kuid tema laiem geostrateegiline roll on olnud palju enamat kui lihtsalt reaktsioonivõime kriisiolukorras. Tegelikkuses on NATO kujunenud raamstruktuuriks, mis on aidanud säilitada Euroopas rahu ja stabiilsust rohkem kui seitse aastakümmet.
Sõjajärgne lääs on saanud nautida suhtelist julgeolekut, milles USA tuumakatus, sõjaline võimekus ja rahaline panus on mänginud keskset rolli. NATO kaudu on Ameerika Ühendriigid sisuliselt garanteerinud Euroopa strateegilise tasakaalu – seda ilma, et viiendat artiklit oleks kasutatud. Ainuüksi võimalus, et USA võib sekkuda, on olnud piisav heidutus, mis on seni hoidnud ära suuremahulised rünnakud või territoriaalsed revanšid, eriti Venemaa poolt.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
See Pax Americana, mis kujunes pärast teist maailmasõda ja kinnistus külma sõja käigus, ei oleks olnud võimalik ilma USA järjekindla kohalolekuta Euroopas. Just selle kaudu on tagatud, et Lääne-Euroopas pole toimunud suuri sõjalisi konflikte, et Saksamaa taasrelvastamine kulges kontrollitult ning et idapoolsed riigid, sealhulgas Balti riigid, said taasiseseisvumise järel integreeruda lääne institutsioonidesse.Nii võib öelda, et NATO tõeline väärtus on seisnenud mitte niivõrd tema viiendas lõigus, vaid tema olemasolu kaudu tekkinud strateegilises selguses, milles USA oli seni valmis kandma liidrirolli. Võib öelda, et NATO on nagu krüptoraha - kuigi sel pole reaalset tagatist, on ta väärtuslik nii kaua, kui küllalt paljud arvavad, et on.
Küsimus on aga selles, kui kaua see strateegiline selgus püsib – ja kui see kaob, kas Euroopa suudab selle tühimiku ise täita.
Aeg uuteks liitudeks
Möödunud aastad on selgelt näidanud, et Euroopa ei saa lõputult toetuda Ameerika heatahtlikkusele ega Ameerika sisepoliitika kapriisidele. NATO ei kao üleöö, kuid selle tähendus ja autoriteet on tugevalt devalveerunud. Üheks lahenduseks on uute, Euroopa-kesksete julgeolekustruktuuride loomine, mis ei sõltu otsustavalt USAst.
Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritannia on juba alustanud mitmepoolseid algatusi Euroopa kaitsevõime tugevdamiseks. Eesmärk ei ole tingimata NATO asendamine, vaid plaan B loomine – olukorraks, kus USA kas ei suuda või ei taha enam Euroopat kaitsta.
Mõju Eestile
Eesti jaoks tähendab see, et senine mugavus ja lootus Washingtonile tuleb ümber hinnata. On aeg võtta riigikaitset tõsiselt, mitte PR-projektina, vaid ellujäämisvajadusena.
Me peame tugevdama koostööd naabritega, investeerima omaenda kaitsevõimesse ning aktiivselt osalema uutes initsiatiivides, mis tugevdavad Euroopa sisemist solidaarsust ja kaitsevõimet. Sõltumine NATO lepingust – ilma kriitilise pilguta selle tegeliku tähenduse suhtes – võib osutuda eksistentsiaalseks veaks.
Järeldused
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
NATO viies lõik pole automaatne ega garanteeri sõjalist abi. Selle rakendamine sõltub eelkõige suurriikide tahtest. Arvestades USA sisepoliitilisi arenguid ja Trumpi suhtumist, peab Eesti tegema oma parima, et valmistuda halvimaks: mitte ainult selleks, et viies lõik ei pruugi toimida, vaid ka selleks, et senised liitlassuhted võivad mureneda. Aeg on loobuda illusioonidest, näha maailma sellisena, nagu see on, ning tegutseda vastavalt.Eesti ei saa enam lubada endale naiivsust – julgeolek ei tule paberilt, vaid valmisolekust kaitsta oma vabadust – teadmises, et kui me oleme valmis ise end kaitsma, on parem võimalus, et ka teised meid kaitsevad. Eelkõige peavad eestlased aru saama, et kui Putin saab Ukrainas kõik, mida ta tahab, siis tahab ja saab ta ka Eesti. Uut orjapõlve venelaste ülemvõimu all ei suudaks eestlased üle elada.
