NATO artikkel viie mainimist lääneriikide juhtide poolt võib pidada kasulikuks. Mitte põhjusel, et järjekindel mainimine garanteeriks rakendamist, vaid selle tõttu, et kordamine külvab kartust vasturünnakuks, kirjutab Jüri Toomepuu.

Venemaa rünnak Ukraina vastu, eesmärgiga laiendada Vladimir Putini autokraatlik impeerium piiridesse, mida kunagi kontrollis Stalini ja ta järglaste kommunistlik kurjuse impeerium, on jälle teinud aktuaalseks arutelu NATO lepingu viiendast, "üks kõigi, kõik ühe eest" lõigust.

Eestlased ja teised rahvad, kel on karta, et Putin, kui tal Ukraina vallutamine õnnestub, jätkab oma võidukäiku, kuni ta on Stalini teise maailmasõja käigus okupeeritud riigid jälle anastatud, lohutavad ennast teadmisega, et kuigi lääneriigid pole nõus Ukraina iseseisvust garanteerima, on nad kohustatud kaitsma oma NATO liitlasi.

Faktid trumpavad soovunelma üle

Kahjuks on selline teadmine pigem see, mida ohus olevad rahvad tahaksid, mitte see, mida NATO lepingu viies lõik sätestab. Ohus olevate NATO liitlaste seas populaarsust kogunud lepingu viienda lõigu sätted pole kahjuks kaugeltki nii selged ja kindlad nagu Alexandre Dumas' musketäride tõotus.

Kuigi leping ütleb, et rünnakut ühe vastu käsitatakse rünnakuna kõigi vastu, samuti, et igaüks võib kasutada ÜRO põhikirjas tunnustatud enesekaitseõigust, ei nõua see, et kõik asuksid kohe ühte relvaga kaitsma. Viies lõik ütleb pigem, et nad kasutavad meetmeid, mida peavad vajalikuks (action as it deems necessary). Lõik mitte ei kohusta, vaid lubab kasutada ka relvajõudusid.

Kui USA või teised Eesti liitlased NATO-s ei pea vajalikuks Eestit relvajõududega kaitsta, kui Putin on jõudnud järjega Ida-Virumaa ja Narva annekteerimiseni, siis peab Eesti olema valmis ennast ise kaitsma või langema jälle orjaikkesse vene ülemvõimu all. NATO leping kohustab küll viivitamatult kasutama meetmeid, aga ei täpsusta, milliseid meetmeid, ei kohusta kasutama relvajõudu ega täpsusta isegi seda, millises ulatuses või kuidas liitlasele abi peab andma.

Seni on viiendat lõiku rakendatud ainult üks kord selle 73 aasta jooksul, mil NATO on eksisteerinud. Kui terroristid hävitasid New Yorgi Maailma Kaubanduskeskuse, kasutas seda USA, et nõuda abi, vaevalt vajalikku.

Kui kunagine Türgi peaminister, praegune president Recep Tayyip Erdogan ähvardas aastal 2012 rakendada viiendat lõiku Türgi ja Süüria vaheliste piiritülide lahendamiseks, siis teda pigem ignoreeriti.

Kasulik bluff

Viienda lõigu mainimist lääneriikide juhtide poolt võib siiski pidada kasulikuks. Mitte põhjusel, et järjekindel mainimine garanteeriks rakendamist, vaid selle tõttu, et selle kordamine külvab kartust vasturünnakuks. Selline heidutamine on küll vaevalt usutav bluff, aga siiski kasulik, eriti kuna see midagi ei maksa.

On kahtlane, kas Dwight Eisenhower või John F. Kennedy oleksid isegi külma sõja haripunktis olnud valmis riskima New Yorgi hävinguga, et kaitsta tollal venelastest ümber piiratud Berliini, aga jutt "massiivsest vasturünnakust", st tuumasõjast, hoidis Stalini ja ta järglased vaos. Nende heidutamiseks polnud neil vaja olla sajaprotsendiliselt kindel, et vasturünnak tuleb. Piisas teadmisest, et see on võimalik.

Eesti kaitsele muutus NATO liikme staatus kasulikuks, kui USA ja teiste NATO liitlaste relvajõudude üksused Eestisse naasid. Enne seda oli viienda lõigu rakendamine Eesti kaitseks vaevalt usutav bluff. Kui rünnakus Eestile hukkuks aga USA või teiste lääneliitlaste sõdureid, siis oleks vasturünnak meie NATO liitlaste poolt vähemalt võimalik.

USA saamatu ja otsustusvõimetu president

Kui Eisenhower, Kennedy või Donald Trump mainisid viiendat lõiku, pidid tolleaegsed vaenlased seda tõsiselt võtma. Kahjuks praegust USA presidenti Joe Bidenit Putin ega teised USA ja vaba maailma vaenlased, isegi mitte USA liitlased, tõsiselt võtta ei saa. Araabia kuningad ja ka Vene diktaator ei vasta isegi enam Bideni telefonikõnedele.

Ühe aastaga on Biden muutnud USA maailma võimsamast riigist riigiks, mis kaotas sõja Talibani terroristidele, mis on kaotanud täielikult kontrolli oma lõunapiiri üle, mis kannatab ennekuulmatut inflatsiooni, tohutut kuritegevuse kasvu ja tarneparalüüsi.

Biden on Putinile mingil arusaamatul põhjusel ette teatanud, et USA üksused mingil juhul Ukrainat ei kaitse, et USA ei luba Ukraina õhuruumis lennukeelutsooni kehtestada, et MIG lahingulennukeid ei tohi Poola Ukrainale anda.

Miks on vaja vaenlasele teada anda, mida tal pole vaja karta? Selle asemel, et teha nõnda, et Putin ja teised diktaatorid muretseksid, mis nendega võib juhtuda, kui nad ründavad, nagu nad pidid muretsema Trumpi päevadel. Nüüd muretseb Biden, mida Putin võiks teha, kui tal ei lubata oma äranägemise järgi Ukrainat hävitada. Näib, et Biden on nõus igale Putini väljapressimisele alluma, kui too vaid natuke oma roostetanud tuuma mõõka täristab.

Loogiline oleks arvata, et kui Putin Ukrainat ründab, siis peaks Ukraina võima ka Venemaad rünnata. Kui Putinil lubatakse Kiievit hävitada, siis peaks olema lubatud ukrainlastele ka Moskva hävitamine.

Putin tõmbaks kiiresti saba jalgade vahele ja lahkuks Ukrainast, kui riigid, mis väidetavalt aitavad Ukrainat kaitsta, annaksid Ukrainale vähemalt nii palju nõukogudeaegseid S-300 õhutõrje patareisid, et Putin ei saaks Ukraina rahvast karistamatult pommitada. Kui nad annaksid Ukrainale samasuguseid pikamaa rakette, millistega Putin Ukrainat hävitab, oleks Vene oht Euroopale pikemaks ajaks likvideeritud.

Õppetund Eestile

Eesti olukord on mõnevõrra sarnane Ukraina olukorrale. Ukrainas on rajoonid, kus on võimul sõjakurjategija Putini toetajad. Eestis on selliseid külluses Ida-Virumaal, Narvas ja ka Tallinnas, Kalevite kantsis. Oht Ukrainale on osaliselt Ukraina piirides, oht Eestile on just peamiselt Eesti piirides.

Et püsida iseseisvana, peame lõpetama igasuguse sõltuvuse Venemaast, olgu see siis elekter, kaubandus või midagi muud. Peame ehitama piiri, mis lõpetab ebaseadusliku sisserände. Peame kehtestama moratooriumi kodakondsuse andmisele Eesti Vabariiki okupeerinud Nõukogude Liidu endistele kodanikele.

Ega keegi täpselt tea, kui suur protsent Eestis elavatest venelastest on lojaalsed Eesti Vabariigile, kui paljud Putinile. Teame, et 2009. aasta aprillimässu ajal olid paljud valmis Eesti Vabariiki kukutama, nende hulgas ka paljud ajateenijad. Tolleaegne kaitseväe ülem teatas arglikult: "ei olnud sugugi kõik mitte-eestlastest ajateenijad ühemõtteliselt ühte meelt."

Me teame, et kaitseväe ohvitser Deniss Metsavas ja mõnedki kaitsepolitsei ametnikud on osutunud reeturiteks. Tartu Ülikooli emeriitprofessor Raik-Hiio Mikkelsaar väitis Maalehes ilmunud arvamusartiklis: "Kuigi meie kaitsesüsteemis teenivad enamuses eestlased, on riigireeturite hulgas, vastupidiselt, suures ülekaalus vene rahvuse esindajad."

Teame, et venekeelsetes veebikommentaariumides sõimatakse eestlasi järjekindlalt fašistideks. Teame, et 9. mail koguneb pronkssõduri juurde hulk räuskavaid Eesti-vaenulikke Stalini-ülistajaid. Sisevaenlased moodustavad kõige suurema ohu Eesti püsimisele vaba iseseisva riigina, mida valitsevad eestlased. On vaja kehtestada seadused, mis lubavad tühistada Eesti vaenlaste toetajate kodakondsuse ja saata nad Eestist välja.

NATO kaitseb neid kes kaitsevad ennast ise

Parim kaitse Eestile on valmidus kangelaslikuks, järeleandmatuks võitluseks. Lisaks kangelaslikkusele vajame aga ka maailmaklassi kübekaitse- ja küberrünnakusüsteemi, tõhusat õhutõrjet, tankitõrjet ja rannakaitset ning rakette, mis suudaks hävitada vaenlase kahuripatareid ja raketibaasid. Vasturünnakuks Kalevite kantsile peame varuma droone. mis suudaksid suunata mürske läbi Kremli katuse.

Ega me tea, kas see aitab, aga paha see kindlasti ei tee, kui pöördume eestlaste lähiajaloo kõige ohtlikuma probleemi lahendamiseks abil Hando Runneli ka taevaliste poole:

Issand Jumal, julge ikka
armastada Eestimaad,
meil on palju venelasi,
armasta ka neid kui saad,
oma lahke käega sa
tagasi nad juhata,
rõõmustagu nende meel:
Venemaa on alles veel!

(Hando Runneli luuletus "Õhtupalve", mis ilmus ajakirjas Looming aastal 1988.)

Märkmed: