Timesi Ukraina korrespondent Maxim Tucker kirjeldas 20. märtsil, kuidas Trumpi väidetava vaherahu väljakuulutamisele järgnesid koheselt uued Venemaa rünnakud. Slavjanski ja Kiievi pommitamised, drooni- ja raketirünnakud ning elektrivarustuse katkestused erinevates piirkondades kinnitavad, et Moskva ei ole tegelikult nõustunud vaherahuga.
Trumpi „lahendus“: kas reaalsus või umbluu?
Samas on paljud ameeriklased kuulnud vaid Trumpi vääriti mõistetavat sõnumit vaherahust, mis loob ohtliku eksiarvamuse. See näitab, kuidas poliitilised juhtfiguurid võivad esitada narratiive, mis ei vasta tegelikkusele. Ukraina valitsus peab omakorda kohanema ja järgima lääne poliitilist retoorikat, et tagada USA ja Euroopa toetus, isegi kui tegelikkus on rindejoonel täiesti erinev.
Trump on ka välja pakkunud idee, et USA võiks võtta kontrolli Ukraina tuuma- ja energiataristu üle, et kaitsta seda Venemaa rünnakute eest. Eksperdid peavad seda ebarealistlikuks, kuna isegi venelased, kellel on samalaadsed tuumaelektrijaamad, on olnud raskustes Zaporižžja jaama haldamisega.
Samuti ei ole mingeid märke, et Putin oleks valmis loovutama Ukrainale strateegiliselt olulisi energiaallikaid, mis aitaksid riigil taastuda ja tugevdada oma majandust. Ukraina jaoks ei ole see mitte ainult tehniliselt ebapraktiline, vaid ka poliitiliselt keeruline teema, mida Moskva kindlasti ära kasutaks.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Rindesõdurite rääkimata loodUkraina rindel võitlevad sõdurid näevad sõda hoopis teise nurga alt. Tucker kirjeldab, kuidas lahingutandri tingimused muutuvad kiiresti, eriti droonide ja elektroonilise sõjapidamise arengute tõttu. Tekkinud on uus „hall tsoon“ - umbes 25 kilomeetrit lai ala, kus igasugune liikumine on ohtlik ja nõuab sõduritelt erakordset ettevaatlikkust.
Rindeolukorra raskused on sundinud Ukraina valitsust rakendama uusi meetmeid sõdurite motiveerimiseks. Üheks lahenduseks on 30-päevane lisatasu ning noortele värbajatele pakutav miljon grivnat, mis on suunatud väejooksikute arvu vähendamiseks. Samas on paljud kogenud võitlejad nördinud, sest nad on olnud lahingutes juba aastaid ega saa samu eeliseid nagu värsked sõdurid, kes liituvad armeega täna.
„Da Vinci hundid“ ja Ukraina uue põlvkonna võitlus
Tucker külastas Ukraina sõjaväe juhtimiskeskust, kus koordineeritakse väeoperatsioone. Üks olulisemaid üksusi on „Da Vinci hundid“ – eliitüksus, mis pärineb varem paramilitaarsetest gruppidest ja koondus juba 2014. aastal Venemaa agressiooni vastu astumiseks.
Nende juht, kogenud ohvitser Filia, on üles ehitanud võimsa ja motiveeritud väeüksuse, mis on nüüd ametlikult osa Ukraina relvajõududest. Olulise muudatusena on Ukraina armees käivitatud korpusesüsteem, mis seab prioriteediks sõdurite elu ja vähendab kaotusi. See võimaldab paindlikumat taktikat, keskendudes pigem vaenlase väejõudude nõrgestamisele kui territooriumi hoidmisele hinnaga, mis ohustab sadu elusid.
Kas Euroopa saab Ukrainat aidata ilma USA-ta?
Euroopa riigid on hakanud tähtsustama Ukraina abistamist, kuid nende sõjalised võimed on piiratud. Poola on selles vallas oluline tegur, kuna neil on suured ja väljakoolitatud relvajõud, kuid ka nende valmisolek ulatuslikuks osaluseks on ebaselge.
Lennuväe roll on samuti kriitilise tähtsusega, sest see võiks paremini kaitsta Ukraina taevas, vähendades Venemaa ülekaalu õhurünnakutes. Ukrainal on umbes miljon sõdurit, kes on saanud lahingukogemuse ja kelle oskusi vajatakse. Seega ei ole mitte ainult Ukraina sõltuv Euroopa abist, vaid ka Euroopa peab arvestama, et Ukraina on nende eesliin Venemaa vastu.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
JäreldusedPraegu elab Ukraina kahe paralleelse maailma – tegeliku lahinguvälja ja poliitilise retoorika vahel. Kuigi Trump ja Putin võivad mängida oma poliitilisi ja suhtekorralduse mänge, on Ukraina jaoks kõige olulisem tagada oma suveräänsus ja julgeolek.
Küsimus on, kas Euroopa suudab täita USA potentsiaalselt väheneva toetuse tõttu tekkinud lünga. Järgmised nädalad ja kuud määravad, kas Euroopa ja NATO suudavad ühiselt leida lahenduse, mis ei jätaks Ukrainat üksi võitluses Putini agressiooni vastu.
Küsimus Eestile on, kas NATO lepingu viienda lõigu „üks kõigi eest, kõik ühe eest“ kaitsekilp on muutunud Trumpi reaalsustaju probleemi tõttu hoopis kaitsesõelaks.
