Palestiina lipud Saksa telklaagris. FOTO: SVEN HOPPE
„Keset sõda, kus kümned tuhanded on hukkunud ja vigastatud, peame hoidma elus ainsat alternatiivi, mis pakub poliitilist lahendust nii iisraellastele kui ka palestiinlastele: kaks riiki, kes elavad kõrvuti, rahus ja turvalisuses,“ ütles Norra peaminister Jonas Støre oma avalduses.
Hispaania peaminister Pedro Sánchez ütles saadikute kongressile peetud kõnes, et tema Iisraeli ametivennal Benjamin Netanyahul ei ole „Palestiina rahuprojekti“ ning et Iisraeli jätkuv pealetung Gazas õõnestab kahe riigi kooseksisteerimisel põhineva lahenduse võimalust.
Iiri peaminister Simon Harris ütles, et ootab, et teised riigid järgiksid Palestiina riigi tunnustamise eeskuju.
„Iirimaa unistus on, et 28. mai 2024. aasta Iisraeli ja Palestiina lapsed kasvaksid rahus naabriteks,“ ütles ta avalduses. „Me tahame tänada ja meil on au tunnustada Palestiinat samal ajal kui meie sõpru Hispaanias ja Norras. Loodame, et ka teised teevad sama.“
Jõuline Iisraeli reaktsioon
Nagu võis arvata, reageeris Iisrael samuti nagu nad toimisid juba aastal 1948, kui juudi terroristid lasid õhku Briti Palestiina administratiivse peakorteri, kus hukkus 91 erinevast rahvusest inimest. Ühinenud Rahvaste Organisatsioon oli pakkunud 1947. aastal leppe jagada Palestiina Araabia ja juudi riikideks. Tollal olid juudid nõus, sest see andis neile 56 protsenti palestiinlastele kuuluvast maast. Araablastele see muidugi ei meeldinud, aga relvad otsustasid. Juudid suutsid röövida palestiinlaste maad, majad ja varad ning tappa kümneid tuhandeid palestiinlasi.
Netanyahu kutsus viivitamatult tagasi oma suursaadikud Norrast, Hispaaniast ja Iirimaalt ja ähvardas „tõsiseid tagajärgi“ Ta hoiatas ka teisi riike, et nad ei järgiks eeskuju. Ta on eriti tige arvatavasti seetõttu, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus taotles Netanyahu ja Hamasi juhtide vahistamist sõjakuritegude sooritamise eest. Prantsusmaa, Belgia ja Saksamaa toetavad vahistamismääruste taotlust.
Varasemad katsed
Norra, kes juhtis 22. mai Palestiina tunnustamise deklaratsioone, mängis olulist rolli ka Iisraeli-Palestiina rahukõnelustel 1990. aastate alguses.
Need rahukõnelused, mida Jonas Støre kirjeldas kui strateegiat, milles Palestiina riikluse tunnustamine järgneks rahulepingule, viisid Oslo kokkulepeteni. Kokkulepetega loodi Palestiina omavalitsus ja anti sellele kontroll Jordani Läänekalda ja Gaza sektori osade üle. Palestiina valitsusorgan kaotas pärast 2007. aastal toimunud lahinguid Hamasile kontrolli Gaza sektori üle ja üritab nüüd kontrollida umbes 40 protsenti Jordani Läänekaldast. Ülejäänud Läänekallast okupeerib Iisrael.
Iisraeli vastuseisu tõttu Oslo lepped enam ei toimi. Lepingu allkirjastaja, tollane peaminister Yitzhak Rabin, tembeldati koguni reeturiks ja mõrvati 1995. aastal. Tema järglane, toonane peaministri kohusetäitja Shimon Peres, sai järgmise aasta valimistel lüüa ja teda asendas Netanyahu, kes on domineerinud Iisraeli poliitikat viimased 15 aastat. Ta on veennud iisraellasi, et Jordani Läänekalda kolmel miljonil ja Gaza kahel miljonil palestiinlasel pole õigust oma riiki luua ega isegi kontrollida territooriumit, kus nad elavad. Ta toetab ka Läänekalda asustamist juutidega, et sinna Palestiina riiki ei saaks tekkida.
Küünilised vandenõuteooriad
Tapatalgud, mis Iisrael Gazas vallandas, on tekitanud vandenõuteooriaid, mis väidavad, et Iisrael teadis 8. oktoobri Hamasi rünnakust ja lubas sellel toimida, et leida põhjus Gaza ja palestiinlaste hävitamiseks ja Iisraeli laiendamiseks niihästi palestiinlastest tühjendatud Gaza territooriumil kui ka Jordani jõe Läänekaldal.
Kahe riigi lahendus
Selle aasta märtsi-aprilli Foreign Affairs ajakirjas avaldas Martin Indyk, USA Välissuhete Nõukogu prominentne liige kes on teinud tihedat koostööd Araabia, Iisraeli ja Palestiina juhtidega mitmes juhtivas rollis, pikema artikli pealkirjaga: „Kahe riigi lahenduse kummaline ülestõusmine - kuidas kujuteldamatu sõda võib tuua ainsa mõeldava rahu.“
Ta möönab, et nägemused Iisraeli ja Palestiina riikidest, mis eksisteerivad kõrvuti rahus ja julgeolekus, on juba kaua peetud lootusetult naiivseks või koguni ohtlikuks illusiooniks. Kuid ta väidab, et teated kahe riigi lahenduse surmast on liialdatud.
Indyk arvab, et niihästi Hamasi lahendus, Iisraeli hävitamine, ega Netanyahu lahendus, Jordani Läänekalda annekteerimine, Palestiina omavalitsuse laialisaatmine ja palestiinlaste küüditamine teistesse riikidesse, pole enam võimalikud. Ta järeldab, et ainuke viis konflikti rahumeelseks lahendamiseks on nn kahe riigi lahendus.
On selge, et ainult USA oleks võimeline veenma oma tõrksat Iisraeli liitlast, kannatavaid palestiinlasi ja kannatamatut rahvusvahelist kogukonda sellist lahendust aktsepteerima. Indyk arvab, et see oleks võimalik järkjärguline lähenemisega. Vahepeal peaks looma ajutine juhtorgan, mis on seadustatud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga. See kontrolliks rahvusvahelisi rahuvalvejõude, mida juhiks USA kindral ja mille ülesandeks oleks korra säilitamine.
Ka isetegevust väärib kaaluda
Lahendused mis on asjaosalistele väljastpoolt peale surutud, kahjuks suurelt osalt ei toimi. USA-le on nn rahuvalveoperatsioonid, päriselt sõjad, olnud äärmiselt kulukad ja nõudnud ka paljude „rahuvalvajate“ elud.
Iisraeli julgeoleku garanteerimine, mis on sisuliselt Iisraeli strateegiline ja taktikaline sõltuvus Ameerika Ühendriikidest, on Ameerika maksumaksjatele senini otseselt maksma läinud umbes 200 miljardit dollarit. Kaudselt, nn rahuvalveoperatsioonide käigus, veelgi enam. Netanyahule meeldis enne 7. oktoobrit uhkustada, et Iisrael suudab „ennast ise kaitsta.“ Iraani raketirünnaku tõrjumiseks oli neil aga vaja massiivset ja kulukat USA ja teiste NATO riikide sekkumist.