8. septembri pressikonverentsil tõi peaminister Kaja Kallas esile piirangu kehtestamise ühe põhjusena turvalisuse, tõdedes, et koos Venemaa agressioonisõjaga Ukrainas käib ka hübriidsõda ja lisas, et uuringute kohaselt toetab üle 70 protsendi venemaalastest Vene agressioonisõda Ukrainas. Isamaalasest välisminister Urmas Reinsalu, viidates piirangule, kutsus Venemaa kodanikke juba praegu Eestisse mitte tulema. "Te ei ole siin teretulnud!" ütles ta. Braavo!
Saatuslik viga
Kui samal seisukohal oleks olnud esimene okupatsioonijärgne, rahvusluse sildi all võimule tõusnud Isamaa valitsus, siis poleks nad ehk sooritanud Eesti ajaloo kõigi aegade kõige suuremat viga – eiranud Genfi konventsiooni, mis nõuab kõikide okupantide lahkumist okupatsiooni lõppedes. Kui lahendust ei leita, kasvab see saatuslik viga iga mööduva päevaga saatuslikumaks. Rahvusluse sildi all võimule tõusnud valitsus ei muutnud Eesti Vabariiki rahvusriigiks, nagu nad lubasid. Valimispropagandas näidatud luud ei pühkinud platsi puhtaks, nagu nad lubasid. See pühkis rahvale prügi silma.
Kurvad tagajärjed
Kui Laari valitsus oleks mõnedki oma kaunitest valimislubadustest täitnud, siis ehk oleks kõik okupantide poolt Stalini röövlivägede auks püstitatud punamonumendid kõrvaldatud kohe pärast taasiseseisvumist. Siis poleks meil riigikogus staliniste nagu Mihhail Stalnuhhin ja ta mõttekaaslased, kes sõimavad eestlasi natsideks ja hääletavad riigikogus vastu või jätavad hääletamata eelnõudele, mis aitaks tagada eesti rahva ja kultuuri säilimise.
Kahe sarviku asemel üks, aga hullem
Suure osa keskajast pidi eesti rahvas kannatama kahe sarviku vahel: saksa rüütelkond läänest ja parunitele võimu taganud Vene tsaaririik idast. Kumb neist oli halvem ja kumba neist saaks paremini kasutada eestlaste põlve parandamiseks oli meie ärkamisaja suurmeeste, Woldemar Jannseni ja Robert Jakobsoni vaheliste vaidluste teema ja vastuolude põhjustaja. Nende eesmärk oli siiski ühine, eesti rahvast äratada ja kasvatada. Tõsiste kriiside puhul suutsid nad teha koos, mis vajalik – kirjanik Karl Ristikivi sõnutsi: lahus marssida aga koos lüüa. Vabadussõda mille eestlased võitsid niihästi lääne kui ka idapoolse sarviku vastu seda tõendas.
Rüütelkonna võsud lahkusid oma originaalsele kodumaale, et pääseda Stalini terrorist. Sakslastest sai pärast Teise maailmasõja kaotust demokraatia pooldajad, nad on meie NATO liitlased, kultuurrahvas on nad kaua olnud. Idapool pesitsev sarvik kogus seevastu jõudu Teises maailmasõjas, orjastas meid pool sajandit ja on jäänud metsikuks, nagu nähtub Putini marodööride jõledatest kuritegudest Ukrainas. Ta oht pole kuskile kadunud.
Kahe sarviku vahel elamine tõi kannatusi, aga eesti rahvast see ei hävitanud. Väike osa eestlastest ehk saksastusid, aga parunitel polnud kõige vähematki huvi eestlasi ümber rahvustada. Tsaari intensiivne venestamise kampaania eestlasi venelasteks ei muutnud.
Eestisse põlistatud okupandid põlistasid ohu
Stalini ja ta järglaste genotsiidi ja venestamise programmid on olnud palju pahaendelisemad. Okupandid tapsid ja küüditasid suure osa eestlastest ja saatsid Eestisse ümberrahvustamise läbiviimiseks 600 000 okupanti. Sellele lisandusid Lennart Mere juulilepetega Eestisse põlistatud 20 000 punaarmeelast ja KGB/GRU agenti, koos perekondadega 100 000 eriti Eestivaenlikku venelast, ja palju seaduslikke ja omavolilisi sisserändajaid. Kokku moodustavad need umbes 46 protsenti Eesti 1 300 000 elanikust. Rahvastikuregistri andmebaasi, mis väidab, venelasi on umbes kolmandik, ei tohiks ükski kirjaoskaja tõsiselt võtta. Sinna võib iga elanik panna mistahes rahvuse. Paljud venelased on hakanud endid mitmesugustel põhjustel eestlastena määratlema. Vene KGB agendid kõige enne. Paljud on lihtsalt segi ajanud rahvuse ja kodakondsuse.
Eestisse põlistatud okupantide kontingent moodustab soodsa pinnase peaministri poolt mainitud Eesti vastaseks hübriidsõjaks ja kõige suurema ohu eestlaste põlise kodumaa püsimisele iseseiva demokraatliku riigina mida valitsevad eestlased.
Plaastrist ei piisa
Sissesõidupiirangu kehtestamine oli samm õiges suunas Eesti järjest kiireneva venestamise piiramiseks. Aga see aitab umbes sama palju kui surmavale haavale plaastri panemine.
Eesti rahva rõhuv enamus, kes tahab jääda peremeesteks oma põlisel kodumaal, peab nõudma, et valitsus rakendaks meetmeid, mis mitte ainult ei pidurda Eesti järjest kiirenevat venestamist, vaid hakkab ka korrigeerima esimese okupatsioonijärgse valitsuse saatuslikku viga ja astuma otsustavaid samme mis tagaks eesti rahvuse ja kultuuri säilimise.
Kui praegune valitsus seda ei soovi või ei suuda, peavad eestlased järgmiste riigikogu valimistel võimule aitama valitsuse mis tahab ja suudab.
Vajalikud vigade parandused
Minevikku me muuta ei saa, aga seni kui eestlased pole jäänud vähemusrahvaks oma põlisel kodumaal on veel võimalik varem tehtud vigu vähemalt osaliselt parandada ja hakata lõpuks ometi täitma põhiseaduse preambuli nõuet kindlustada ja arendada riiki, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.
Eelkõige peame piirama igat liiki sisserände üle idapiiri ja kehtestama moratooriumi kergekäelisele kodakondsuse jagamisele Eestit okupeerinud riikide kodanikele. Peame kehtestama ka seaduse mis lubab tühistada paljude tuhandete võltssünnitunnistuste või altkäemaksude abil saadud libakodakondsuse.
Tähtis oleks eestlastel võita tagasi võim pealinnas, Kalevite kantsis. Selleks on vaja lisada põhiseaduse 156 lõigule, mis annab kohalikel valimistel hääleõiguse igale seal püsivalt elavale elanikule, kaasarvatud välismaalastele, Eesti Vabariigi kodakondsus tingimus. Seda oleks ehk võimalik saavutada ka pelgalt valimiseaduse sõnastuse muutusega. Kõikide alaliste elamislubade tühistamine aitaks samuti.
Tõhus vahend vähendada vene rahvusest kurjategijate proportsiooni Eestis, kes moodustavad enamiku maksumaksjate poolt ülalpeetavate vangla elanikest, oleks neile anda võimalus vanglast vabaneda ja oma suurele kodumaale tagasi minna, kui nad katkestavad kõik seosed Eestiga.
Võitlus mille peame võitma
Me võime uhked olla Eesti sõduritele kes on oma kangelaslikkuse ja ohvrimeelsusega teinud au endile ja meie rahvale. Iseseisev Eesti Vabariik sündis sellepärast, et ta hälli tõttasid kaitsma väärikad järeltulijad muistse Ümera jõe lahingu kangelastele. Nad olid valmis andma oma elu, et eestlased saaksid jälle olla peremehed omal maal.
Ka siis kui olukord näis lootusetu, jätkasid nad võitlust. Na võitlesid meie kodumaa anastajate vastu Ilmeni ja Volhovi külmast tardunud kamaral ja Neveli soode tumedates mülgastes. Võideldes surmapõlgavalt oma kodumaa pinnal andsid nad oma parima mida keegi on ühegi eesmärgi saavutamiseks kunagi andnud.
Aeg on ühineda kangelaslikuks, järeleandmatuks võitluseks rahvuspoliitlisel tandril. See võitlus vajab üksmeelt. See vajab, et nõuame võimulolijatel, et nad rakendaks kõik võimalikud meetmed Eesti ümberrahvustamise lõpetamiseks. See kohustab meid osalema poliitilistes protsessides ja andma oma hääle valimistel neile kes tõotavad, et nende ülim eesmärk on kindlustada ja arendada riiki, mis tagab eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.
Selle võitluse me peame võitma.