Esimene, Konstantin Päts, oli küll üks tublidest Eesti Vabariigi loojatest, aga kui ta valimistel ei suutnud rahva poolehoidu võita, sooritas ta riigipöörde ja hakkas diktaatoriks. Ta kehtestas Eestis nn vaikiva ajastu ja lõpetas oma diktatuuri sellega, et andis oma allkirja okupantide valitsuse loomiseks.
Järgmine, Lennart „Nikolajev” Meri, taasiseseisvunud Eesti esimene president, läheb ajalukku elupõlise KGB käsilasena ja truualamliku okupantide teenrina, kes tegi 22 välisreisi ajal kui aus eestlane ei saanud välismaale sõidust unistadagi ja kes sõlmis seadusevastased venekeelsed juulilepped, millega põlistati 20 000 punaarmeelast ja 2 000 okupantide julgeolekuagenti Eestisse, kokku koos perekondadega 100 000 eriti Eestivaenulikku venelast.
Merile järgnes kommunistliku nomenklatuuri tippmees Arnold Rüütel, kes paistis silma sujuva siirdega veripunasest sinimustvalgeks.
Neljandaks oli vanalinna korteri ärastaja Toomas Hendrik Ilves, kes üritas 75 aastaks salastada viie aasta „võtmata jäetud puhkuse” raha kasseerimise ja rikastas eesti keele sõnaga „ärmatamine”.
Nüüd oleme jõudnud Kersti Kaljulaidini, kes oli enne presidendiks saamist üldsusele tundmatu Euroopa Liidu eurokraat – üks kolmekümneviie tuhandest. Talle õnn mitte ainult ei naeratanud, see lausa lõkerdas. Presidendiamet kukkus talle sülle kahe huvitava kokkusattumise tõttu.
Esiteks tahtis Lihulas asuva Vabadusvõitlejate mälestussamba vägivaldselt eemaldanud ja seetõttu Lihula lihunikuna tuntud poliitik Juhan Parts oma Eestis järjest tulisemaks muutuva jalgealuse Brüsseli kullaaugu vastu vahetada – selleks oli vaja Eestist pärineva euroametniku koht vabastada.
Teiseks, ükski presidendiks kandideerija ei saavutanud vajalikku häälteenamust valimiskogus. Eesti vilets ja vigane põhiseadus mingit lahendust sellisele olukorrale ei paku. Kuigi põhiseadus ei luba presidenti valida rohkem kui kaheks viieaastaseks ametiajaks, ei lõpe ta volitused enne kui uus president ametisse astub.
Meie põhiseaduse sätete alusel võinuks Ilves jääda eluaegseks presidendiks.
Tolleaegne reformierakondlasest peaminister Taavi Rõivas salgas, et eurokraadi amet oli juba Partsile määratud, liputas teiste parteide tuusade ees võimalust saada see endale ja saavutas selle nipiga küllaldase poolehoiu Kaljulaidi valimiseks.
Euroameti saamise ahvatlev võimalus ja tõsiasi, et muidu oleks eesti rahvas pidanud Kadriorus lõpmatuseni edasi kannatama Iraida Tšistoganova poega Toomast, mõjutas valimiskogu liikmeid ja presidendiamet kukkuski Kaljulaidile sülle. Kindlasti aitas see, et enne presidendiks saamist suutis ta saladuses hoida oma perekonna staatuse ja fakti, et ta on proua Maksimovskaja.
Kuigi Kaljulaid polnud kaugeltki nii hästi kvalifitseeritud presidendikandidaat nagu näiteks endine õiguskantsler Alar Jõks, oli ta kindlasti parem kui ennast agressiivselt peale pressinud kahtlase minevikuga Marina Rajevskaja Kaljurand, kümne miljoni dollari mehena tuntud, skandaalidest kubiseva mineviku ja VEB fondi suurvargusega seotud Kallas, või Ühtse Venemaa liitlane Mailis Reps-Repšš.
Parem, aga kahjuks mitte eriti hea. Presidentlike sõnavõttude ja tegemistega ta pole välja paistnud. Kui Kaljulaid käis aastal 2017 riigikogu ja rahvast riigikogu avaistungil manitsemas, käskimas ja keelamas olid ta manitsused ja soovitused päris tavapärased aga keelamised olid jahmatama panevad.
Presidendiproua väitis, et mitte keegi ei tohi pidada vähem sinimustvalge lipu alla kuuluvaks neid kaaskodanikke, kes pärinevad teisest keelest või kultuurist.
Tohib küll. Presidendiproual pole mingit moraalset ega juriidilist alust keelata eestlastel pidada vähem sinimustvalge lipu alla kuuluvaks endiseid okupante ja nende poolt Euroopa parlamenti, riigikogusse või omavalitsustesse valituid, kes häbenematult rikuvad oma ametivannet ja esindavad Putini, mitte Eesti Vabariigi huve. Meil on täielik õigus pidada vähem sinimustvalge lipu alla kuuluvaks endiseid okupante ja nende järglasi kes sinimustvalge austamise asemel lehvitavad punalippe ja kallutavad vodkat pronkssõduri juures.
Kaljulaid kinnitas ka, et „sinimustvalget genofondi pole olemas“.
On küll. Samuti nagu ühised geenid, st ühine genofond, moodustavad perekonna on paljud teaduslikud uuringud tõestanud, et rahvusliku säilimise peamised tegurid on rahva genofondis domineerivad geenid, mis endi edasikandumise eest hoolitsevad ligimesearmastuse/sallivuse kaudu, proportsioonis sugulust määravate samade geenide hulgaga indiviidides. Niihästi perekonna, suguharu kui ka rahva ühtekuuluvustundel, üksteise toetamisel ja altruismil on geneetiline alus. Igivana rahvatarkus, mis väidab, et veri on paksem kui vesi, on ammu saanud teadusliku tõestuse. Proua presidendile teadmiseks – sinimustvalge genofond on olemas.
Oma hiljutisel teleesinemisel USA Fox News saatejuhi Bret Baieri küsimusele vastates kinnitas Kaljulaid, et Eestisse põlistatud venelased ei toeta Putinit vaid on hoopis lojaalsed Eesti Vabariigi kodanikud ja samuti, et ohtu Eestile ei ole. Eesti riigikaitse kõrgeim juht kas ei saa ohust Eestile aru või ei taha tõtt tunnistada. USA riigikaitse eest vastutajatel on õnneks olukorrast palju parem arusaamine. Sestap tellisid nad hiljuti Rand uurimisasutuselt uurimistöö, et selgitada kuidas oleks võimalik kammitseda Putini igatsus Eestile Ukrainat teha.
President Kaljulaid on kahjuks ka tõestanud, et ta pole võimeline olema parteidest sõltumatu, erapooletu ega tasakaalukas.
Kui pärast hiljutisi valimisi selgus, et Reformierakond uuesti võimule ei pääse, vallandus Eesti peavoolumeedias ennekuulmatu uue valitsuse koalitsiooni ja selle üksikliikmete materdamine. Näib, et 17 aastat võimul olnud Reformierakond on suutnud lülitada oma toiduahelasse enamiku Eesti peavoolumeediast. EKRE liikmeid sõimatakse Päevalehe ja Delfi veergudel natsideks ja Putini sõiduvees hulpiv, vasem-äärmuslasest Raadio 2 saatejuht Ahto Lobjakas sõimas EKRE-t isegi saastaks.
Sellisele kallutatud ajakirjandusele ja ajakirjanikele tagab põhiseaduse 45 paragrahv muidugi õiguse avaldada oma arvamusi, niivõrd kui need ei teota kellegi head nime aga au, mida keelab paragrahv 17. Näib, et vasem-äärmuslased 17 paragrahvist eriti ei hooli.
Kallutatud peavoolumeedia on suutnud muutuda Eestis domineerivaks. Sestap on rahval raske saada tõepärast teavet ja erapooletuid arvamisi. Kui ma pakkusin Päevalehele ja Eesti Ekspressile artiklit „Uus valitsus – samm paremuse poole“ teadsin juba ette, et peavoolumeedias seda ei avaldata. Õnneks on võimalik avaldada tõde Torontos asuva Estonian World Review veergudel.
President Kaljulaid on kahjuks minetanud heale presidendile vajaliku erapooletuse. Kui ta demonstreeris oma lugupidamatust uue valitsuse vastu tulles vandeandmise tseremooniale dressipluusis millel ilutses kallutatud ajakirjanduse toetuseks loosung „sõna on vaba“, oleks ta võinud tasakaalu huvides lisada ka sõnad „kellegi au ega head nime ei tohi teotada“.
Kaljulaid on arvatavasti tajunud, lugedes ajakirjanduses avaldatud lugejate kommentaare, et ta rahva poolehoidu pole pälvinud. Küllap ta arvab, et kui ta lülitab enda koos peavoolumeediaga Reformierakonna toiduahelasse, siis saavutab ta vähemalt Reformierakonda toetava ühe viiendiku valijate poolehoiu. Ikka parem kui mitte midagi.
Ilmselt on EKRE valijatel, toetajatel ja ministritel põhjust presidenti kritiseerida. Ilmselt ka teistel. Arvamusportaal Objektiiv kutsus president Kaljulaidi tagasi astuma. Postimehe kolumnist, aasta arvamusliidriks nimetatud Ivan Makarov avaldas arvamust, et „eesti rahval on õigus riigipeale, kes ei häbista oma käitumisega Eesti Vabariiki, kes tegutseb reaalselt rahva ühendajana ja kelle üle saame rahvana õigustatult uhkust tunda.“
Praost Veiko Vihuri, kes on arvamusportaali Objektiivi endine peatoimetaja ja ajakirja Meie Kirik peatoimetaja kirjutab: „Üha rohkemates inimestes on küpsemas veendumus, et Kersti Kaljulaid on oma käitumisega tõsiselt kahjustanud presidendiametit ja peaks tagasi astuma. Jutt ei käi mingitest väikestest fopaadest ja veidrustest – isegi mitte „sõnumiga“ dressipluusist, mida president parlamenti tulles kandis. 29. aprillil otsustas Kersti Kaljulaid välja näidata oma põlgust riigikogu ette astunud uue ministri vastu ning lahkus tema ametivande andmise ajaks saalist.“
Pole mingit põhjust arvata, et president Kaljulaid kriitikast vähematki hoolib. Tagasi ta kindlasti ei astu. Senised kogemused Eesti presidentidega peaks aga innustama uut valitsust algatama põhiseaduse muudatust mis võimaldab tulevikus esile kerkida tõeliselt tublidel ja rahva poolt austatud kandidaatidel ja annab rahvale õiguse ühe neist presidendiks valida.
Eesti rahval on ülim aeg ennast vabastada tänaseni püsinud presidentide needusest.
