Kuigi kõigi seitsme oligarhi ja nende salapäraste surmade vahel saab lõplikult tõmmata vähe seoseid, on neil kõigil kaks ühist asja: ükski neist ei olnud teadaolevalt avalikult kriitiline Venemaa diktaatori Vladimir Putini sõja suhtes. Ka avalikke Putini kriitikuid sureb kummalistel asjaoludel, aga tavaliselt ootab neid ees vangipõli. Ükski neist ei olnud kantud ka Putini poolt kehtestatud Venemaa tegelastele, süsteemidele ja organisatsioonidele kehtestatud sanktsioonide nimekirja.
Putini ajastu Venemaa surmade jadad on varemgi tähelepanu pälvinud. USA Today avaldas 2017. aastal nimekirja 38 Vene ametnikust ja tegelasest, kes surid kahtlastel asjaoludel.
Nagu teame laseb Putin mürgitada oma kriitikuid, kes on pääsenud Venemaalt põgenema, ka välismaal. Ta pole küll veel suutnud langetada Stalini-aegset raudset eesriiet, aga ta teeb ka selleks edusamme, sest Venemaal on lihtsam kriitikud kas maha lasta, surnuks peksta või lennutada nad alla mõne kõrge maja aknast.
Ausatel ajakirjanikel on eriti ohtlik elada Putini Venemaal. USAs asuva Ajakirjanike kaitse komitee andmetel on Putini võimuaastatel tapetud Venemaal 47 ajakirjanikku.
Juba aastal 2012 kirjeldas Peter Preston, Briti ajakirjanik ja kirjanik, ajakirjas Observer, ajakirjanike hukkamisi Venemaal pärast Putini võimuletulekut.
Ta võimuletulek aastal 2000 algas kuue surnud reporteri ja toimetajaga. Eriti kuri aasta oli 2002, kui tapeti kaheksa, aga veelgi halvem oli 2006, kui tapeti 10, nende hulgas Novaja Gazeta ajakirjanik Anna Politkovskaja, tuntud oma kriitilise reportaaži poolest Tšetšeenia konflikti veretöödest.
Kuigi mitte nii edukas nagu oli ta iidol massimõrvar Stalin, on Putin küllalt auahne ja julm, et diktaatoriks sobida. Diktaatorite loomuse oluline komponent, moraalse kompassi puudumine, aitab tal kõrvaldada need, kes on ta teed tippu üritanud takistada. Ukraina ründamise ajal ka need kes arvavad, et ukrainlastel on õigus olla peremehed oma kodumaal.
Jüri Toomepuu