Selle aasta kevadel on rahu Ukrainas endiselt ainult miraaž. Vaatamata USA president Donald Trumpi katsetele rahulepet sõlmida, pole Venemaa diktaator Vladimir Putin näidanud tõsist huvi lõpetada sõda, mille ta ise vallandas. USA armee endine nelja tärni kindral ja Sõjauuringute Instituudi esimees Jack Keane andis 31. märtsil intervjuu Fox Newsile, kus ta selgitas, miks Venemaa ei soovi rahu ja miks USA poliitika lonkab.

Putin on nõrk, aga ohtlik

Keane alustab otsekoheselt: „Putin on sõjaliselt ja majanduslikult nõrk ning Trump teab seda väga hästi. Kuid selle asemel, et seda nõrkust ära kasutada, on Trump olnud liiga aeglane ja kõhklev.“

Putin ei soovi rahu, vaid „vaherahu“ – tingimustega, mis külmutavad olukorra tema kasuks. Ta vajab ajutist hingetõmbeaega, et rasketest kaotustest kosuda. Lääs, sealhulgas Trump, ei tohiks Putini „rahu“ segi ajada tõelise rahuga.

Näib, et Putin oskab Trumpi meelitada valedesse lootustesse. Putin kasutab rahujuttu kui suitsukatet, et õigustada oma järgmist käiku. Illusoorne rahulepe oleks strateegiline katastroof – see annaks agressorile aja taastumiseks ja uueks rünnakuks. Winston Churchill hoiatas: „Kes valib häbi, et vältida sõda, saab lõpuks mõlemad.“

Zelenskõi on lubanud, Trumpi tugeval survel, kehtestada relvarahu ilma igasuguste tingimusteta. Putin mõtleb välja ainult uusi viivitamise tingimusi. Siin peitub paradoks – ohver tahab lõpetada verevalamise, samas kui ründaja valmistub järgmiseks löögiks.

Trumpi geopoliitiline hasartmäng

Keane kirjeldab Trumpi kui meest, „kes hoiab paljusid kaarte“. Trump teab, et Putini nõrkus on reaalsus – ja kui ta tahaks, võiks ta avaldada survet just majanduslikult (nafta, gaas) ja sõjaliselt, aidates Ukrainat senisest rohkem. Kuid Trump ei ole seda kasutanud. Keane oletab, et Trump soovib säilitada kanali, et „diil ära teha“, ent see strateegia võib osutuda ekslikuks.

Trumpi retoorika Putini suhtes on olnud kummaline. Ta on tunnustanud Putinit kui „tarka meest“, aga samas väitnud, et ainult tema suudaks sõja „24 tunniga lõpetada“. See, nagu oleme näinud, tähendas Ukrainale surve avaldamist järeleandmiste tegemiseks. See oleks „Pax Trumpiana“ – rahu, mis tugineb survel, mitte õiglusel.

Sanktsioonid vs lahinguväli

Sanktsioonid ei ole ilmselt piisavad Putini mõjutamiseks. Putin nüüd juba on aastaid manipuleerinud sanktsioonidega ja leidnud võimalusi nendest mööda hiilimiseks. Seega tuleb keskenduda lahinguväljale – seal, kus Putin kõige rohkem kardab kaotust. „Ukraina sõjalise võimekuse suurendamine on võtmetähtsusega – see saab Putini tähelepanu,“ ütleb Keane.

Siin peitubki Lääneliitlaste võimalus: kui USA ja Euroopa varustaks Ukrainat piisavalt relvade ja laskemoonaga, võib see sundida Venemaad laua taha reaalse surve tõttu. „Sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega,“ väitis Clausewitz. Kui Lääs ei anna Ukrainale vahendeid, jääb sõda Putini dikteeritud poliitikaks. Kuigi Euroopa liitlased on nõus Ukrainat toetama, pole kindel, et sellest ilma USA abita piisab.

USA sisepoliitika mõju Ukraina tulevikule

Trumpi kummaline sümpaatia Putini suhtes ja sisepoliitiline lõhe kongressis muudavad Ukraina toetamise hapraks. USA poliitika Ukraina suhtes on muutunud pantvangiks sisepoliitilisel võitlusel. Toetus kõigub nagu tuul tormisel merel – kord paisudes, siis taas vaikides.

Kongressi Vabariiklikus Parteis kasvab isolatsionistlik tiib, mis usub, et Ameerika peaks keskenduma ainult oma siseprobleemidele ning hoiduma „võõrastest sõdadest“. See mõttelaad on ohtlik mitte ainult Ukrainale, vaid kogu Euroopa julgeolekule – see on vastand liidritele omasele vastutus- ja visioonitundele.

Lisaks mõjutavad avalikku arvamust konservatiivsed meediakanalid, mis kujutavad Ukrainat kui „rahapõhja“ või „kauget riiki, mis ei puutu meisse“. Ajal, mil autoritaarsed režiimid nagu Venemaa ja Hiina testivad Lääne ühtsust on see lühinägelik vaade.

Ilma järjekindla ja tugeva USA toetuseta tekib oht, et Putin tõlgendab Lääne kõhklust nõrkusena. Ja nagu ajalugu on näidanud – olgu München 1938 või Krimm 2014 –, nõrkuse lõhn toob hundid kohale. Kui Ameerika loobub oma liidrirollist, täidab selle keegi teine – ja see keegi ei pruugi tegutseda demokraatia nimel.

Euroopa ja Eesti perspektiiv: kas Ameerika veel kaitseb?

Kindral Keane’i hinnangud ei puuduta vaid Ameerika poliitikat – need resoneerivad sügavalt Euroopas ja eriti Eestis. Kui USA ei suuda olla usaldusväärne liitlane Ukrainas, siis miks peaks Eesti uskuma, et NATO artikkel 5 kehtib, kui seda peaks vaja minema? Kas Trump, kes kõhkleb Ukraina toetamisel, seisaks kindlalt Narva kaitsel?

Eestile ei piisa lohutavast sõprusest. Tõeline julgeolek ei tule ainult liitlassuhetest, vaid sisemisest valmisolekust. Vanasõnagi ütleb: „Looda jumala peale, aga seo hobune kinni.“

Eesti peab jätkama iseseisva kaitsevõime arendamist ja üritama teha tihedamat regionaalset koostööd. Soome ja Rootsi liitumine NATOga oli hea algus julgeolekugarantii tugevdamiseks, kuid seda on vaja oluliselt täiendada.

Euroopa ei saa enam loota, et USA on kogu julgeolekukoorma peamine kandja. Trumpi senised teod on tõestanud, et Euroopal on aeg luua julgeolekuarhitektuur, mis põhineb:

• Euroopa Liidu ja eriti Prantsusmaa, Saksamaa ning Poola suuremal rollil Läänemere julgeoleku tagamises. Eesti peab siin olema aktiivne eestvedaja, mitte ainult ootaja ja peatvaataja.

• Sõjalisel integratsioonil: ühine kaitsetööstus, standardiseeritud varustus, koordineeritud õppused.

• Poliitilisel vastutusel: ei tohi olla enam ainult NATO „tarbijad“, vaid ka panustajad.

• Psühholoogilisel küpsusel: mitte ainult lootmine diplomaatiale, vaid ka valmisolek mõõk haarata.

Soovitused Eestile: ellujäämine uues maailmakorras

Kaitse-eelarve tõstmine vähemalt 3,5% SKT-st: reaalne heidutus algab kodust. Eesti peab suurendama investeeringuid laskemoonareservidesse, droonivastasesse võimekusse ja mobiilsetesse üksustesse, mis suudavad kohe reageerida. „Rahvas, kes ei toida oma armeed, peab varsti toitma vaenlase oma,“ hoiatas Napoléon Bonaparte.

Läänemere riigid, Eesti, Läti, Leedu, Soome ja Rootsi peaksid sõlmima julgeoleku lepingu, mis kohustaks kõiki reageerima, kui ühte rünnatakse. Samuti looma ühised harjutusväljad, ühise luureinfo jagamise keskuse ja kiirreageerimisvõimekuse, mis toimiks ka ilma NATO heakskiiduta.

Sõda ei käi ainult tankide ja rakettidega. Putin on teinud selgeks, et talle meeldib rünnata tsiviiltaristut, elektrivõrke, infokeskkonda ja logistikakette. Eesti peab investeerima kriitilise taristu vastupidavusse ja energeetika sõltumatusse. Tasub meenutada, et küberünnak on kõige parem küberkaitse.

Sõjas saab määravaks kogu ühiskonna vastupanu – territoriaalkaitset tuleb tugevdada. Kaitseliidu, naiskodukaitse ja noorkotkaste kaasamine peab toimuma süsteemselt ja laiapindselt. Eelkõige tuleb neutraliseerida Eesti piirides asuvate Putini toetajate koostöö Putini-Stalini impeeriumi „hiilguse“ taastamisele. Valmidus järeleandmatuks vastupanuks on parim heidutus rünnaku vältimiseks.

Eestlased USAs

TRENDING