„See on tõeline närvide mäng,“ ütles Briti ajakirjanik ja kaitseanalüütik Robert Fox 21. märtsil Times Radio saates Frontline. „Putin usub, et tema sõber Valges Majas laseb tal veel edasi suruda, aga kauaks? Mina annan sellele veel vaid paar kuud.“
Foxi hinnangul on Ameerika Ühendriikide ja Euroopa lähenemine Ukraina sõjale pöördumatult lahknemas. Kui Euroopa – sealhulgas Eesti – on otsustanud, et Ukraina piir on ka meie kaitseliin, siis Trumpi juhitav USA näeb sõda pigem kui geopoliitilist kaubatehingut, milles on tähtsam „diil“, kui Ukraina vabadus.
Putin ei mängi ainult topeltmängu läänega. Tõeline draama laotub laiali tema enda tagahoovis. Sest iga päev, mil rahulepe edasi lükkub, ei tähenda edasist kindlust, vaid meeleheitlikku katset varjata üht ränka tõde: isegi ajutine relvarahu võib tähendada Putinile eksistentsiaalset kriisi.
Relvarahu farss
11. märtsil teatasid president Zelensky ja Donald Trump, et olid jõudnud Saudi Araabias kokkuleppele kuuajalise relvarahu osas. See hõlmas kõiki lahinguteatreid: maad, õhku, Musta merd. Kuid enne, kui tindimuster jõudis kuivada, tulid esimesed reetmised.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Putin, kes oli eelnevalt lubanud lõpetada rünnakud Ukraina energiataristu vastu, lasi vähem kui 24 tunni pärast lendu uued raketid. Ukraina vastas viivitamatult – ja relvarahu farss varises taas kokku.See muster on muutunud groteskseks rutiiniks. Putin räägib rahust, aga loobub rahust juba enne, kui ta lause on lõppenud. Ta venitab, kaupleb, lavastab tühje žeste – kõik selleks, et hoida sõda elus. Mitte strateegilise võidu nimel, vaid omaenda režiimi säilimise nimel.
Oht Putini troonile: rahu kui sisemine plahvatus
Pealtnäha keeldub Putin rahust, kuna soovib säilitada sõjalist survet ja läbirääkimispositsiooni. Kuid sügavam, tumedam põhjus peitub Venemaa sisemuses – ja selles, mida rahu endaga kaasa tooks.
Kolme aasta jooksul on Venemaa kaotanud peaaegu miljon sõdurit – tapetutena, haavatutena või vangilangenutena. Tuhanded tankid, kümned tuhanded soomukid – kõik see on kulutatud, et kontrollida umbes viiendikku Ukraina territooriumist. Kuid nüüd ähvardab Putinit midagi veelgi ohtlikumat: sajad tuhanded sõdurid, kes naasevad koju – katkised, vihased ja unustatud.
Sõdurite sõjast murtud vaim
Venemaa sõdurid, kellest paljud on värvatud vanglatest, naasevad kodumaale ilma psühholoogilise toeta, ilma töökohtadeta, ilma lootuseta. Massiline joomine, amfetamiin („sool“), posttraumaatiline stressihäire – see on Putini uus kodurinne.
Meduza andmetel (Faridaily, 2025) peetakse esimest aastat pärast sõja lõppu juba ette „massilise joomise aastaks“. Narkootikumid, eriti mephedrone, on levinud nii rindel kui tagalas. Radio Free Europe on kirjeldanud, kuidas rindesõdurid joovad, et „summutada õudusi“ – lõhkirebitud jäsemed, lagunevad kehad, pidev surmahaisu õhk. Selline kogemus ei kao, see tuleb koju kaasa – pudelis või süstlas.
Kuritegevuse plahvatus: püsside asemel pussid
Jamestown Foundationi andmetel kasvas 2023. aastal vägivaldsete kuritegude arv Venemaal üle 589,000 juhtumini – kõrgeim näitaja alates 2011. aastast. See pole juhus.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Paljud neist, kes on saanud 200,000 rubla kuus rindeteenistuses, ei taha tagasi minna 30,000 rublase palgaga laotööliseks. Kui rahaga harjunud sõdurit ootab kodus tööpuudus ja kõrged laenud, otsustab ta sageli teenida nuga, mitte kulpi kasutades.Veelgi ohtlikum on see, et osa naasejatest pole kunagi olnud seadusekuulekad kodanikud. 2024. aasta lõpus oli Vene armee värvanud ligikaudu 180,000 vanglaasukat, pakkudes neile vabadust surma vastu. Kui need inimesed ellu jäävad, tulevad nad tagasi – ja kuritegelik kapital võib plahvatada.
Kõige haavatavamad on naised ja lapsed. Feministliku Vastupanu koordinaator Lilia Veževaatova hoiatab: „Sõjast naasvad mehed kannatavad sügava psühholoogilise trauma all. Nad on sõltuvuses, nad on vägivaldsed, nad tunnevad end hüljatuna – ja nad elavad selle välja oma perekondade peal. Nad toovad sõja koju kaasa.“
Koduvägivald on Venemaal olnud juba enne sõda kriitilisel tasemel. Sõja lõpp võib selle muuta epideemiaks. Veževaatova lisab, et Venemaa naised ja lapsed on praegu „kõige haavatavamas olukorras aastakümnete jooksul.“ Vägivald ei kao – see muudab oma kuju ja aadressi.
Oht Eestile
Euroopa – eriti Baltimaad – on otsustanud, et Putini edasitung tuleb peatada Ukrainas. Kuid USA, eriti Trumpi juhtimisel, võib selle arusaama hüljata. Robert Fox võtab selle kokku tabavalt: „Trumpi lähenemine on geopoliitika infantiliseerimine.“
Eesti ei saa enam loota Ameerika kaitsekilbile. Peame tulema toime ilma selleta. On selge, et „rahu“, mida Putin pakub, on strateegiline lõks, mitte siiras leppimine. Oleks kasulik luua regionaalne kaitseplaan plaan koos Soome, Läti, Leedu ja Rootsiga.
Järeldused
Putin kardab rahu rohkem kui lääne tanke ja sanktsioone. Rahu tähendaks temale koju naasvaid sõdureid, purunenud ühiskonda, kontrollimatut vägivalda, mis võib päädida ta võimult kukutamisega.
Autoritaarse režiimi suurim vaenlane ei ole välismaa kriitika ega sanktsioonid. See on sisemine lagunemine – rahulolematud veteranid, purunenud pered, hirmust vabastatud tänavad.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Putin, nagu kõik autokraadid, vajab välisvaenlast – et vaigistada kodust opositsiooni ja õigustada julmust. Kui lõppeb sõda ei oota teda „rahva armastus“, vaid purunenud, rahulolematu ühiskond.Eesti peab valmistuma halvimaks ja töötama parima nimel. Kindlasti tuleks mitte lasta end petta Moskva pliiatsiga kirjutatud, vereplekkidega varjutatud rahuplaanidest.
