Venemaal on märgata ohtu võimu haaramiseks, kirjutab Jüri Toomepuu Eesti Päevalehes.

Kui Putin lähipäevil oma seni ustavast oligarhist vabaneda ei suuda, on märgata ohtu võimu haaramiseks, mis aga tervikuna ei pruugi Venemaale sugugi paremat valitsemist tuua.

Putinil on Venemaal vähe kriitikuid, sest ta kriitikutega juhtuvad enamasti kurvad, surmavad õnnetused. Paljud kukuvad kõrge korruse aknast, mõni libiseb merre laeva pardalt, mõne peksavad kurjad kodanikud kaigastega surnuks.

Vene „ajakirjandus“ on toetanud Putini rünnakut „fašistliku“ Ukraina vastu reservatsioonideta ja ülistanud Putinit sama agaralt, nagu USA vasakpoolne ajakirjandus ülistab USA demokraatide partei presidendikandidaati Kamala Harrist.

Seetõttu on huvitav, et pärast Ukraina hästi ettevalmistatud ja Kurski oblastis julgelt ellu viidud rünnakut, mille tagajärjel Ukraina väed okupeerivad nüüd Venemaal üle tuhande ruutkilomeetri, on Putini kindlakäeliselt dirigeeritud kiiduorkestris kuulda dissonantseid helisid. Taktikaline edu Kurskis võib muutuda Ukrainale niihästi strateegiliseks kui ka poliitiliseks võiduks.

Ennekuulmatu kriitika

Vene metallitööstuse oligarh Oleg Deripaska, kes muide oma tegevuse algaastatel kogus jõukust Eesti kaudu metallidega äritsedes, andis 8. augustil Jaapanis Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna majanduskoostöö ärinõuandekomisjoni kohtumisel meediaväljaandele Nikkei Asia ennekuulmatu intervjuu. Ta kritiseeris Venemaa kaitsekulutusi ja nimetas Ukraina sõda hullumeelsuseks. Deripaska nõudis viivitamatut tingimusteta relvarahu, rõhutades vajadust peatada võitlused ja lõpetada sõda.

Sissetung Venemaa territooriumile – esimene pärast teist maailmasõda – on ilmselt tekitanud Putinile Venemaa võimueliidi ees piinlikkust ning tõstatanud küsimusi tema sõjalise käsuliini ja luureteenistuste puuduste kohta.

See näib levivat ka tavakodanike hulgas. Sõltumatu meedia projekt OVD-Info, mis käsitleb Venemaal poliitilisi repressioone ja annab ohvritele õigusabi, teatas, et Venemaa võimud on algatanud vähemalt 106 väärteoasja ja 23 kuriteojuhtumit õpetajate vastu, kes on Ukraina sõda kritiseerinud.

Putin sooviks muidugi näidata suurejoonelist võitu, mis ei piirdu Kurski ja teiste territooriumite tagasivõitmisega. Näib aga, et see tal enam võimalik ei ole. Enne Kurski oblasti operatsiooni veristas Ukraina tohutult Vene ründejõude vastutasuks loovutatud territooriumi eest.

Tagasilöögid lahingutandril

Viimaste nädalate jooksul on Vene väed hõivanud Pokrovski suunal märksa vähem territooriumit kui varasemal ajal, vahendas portaal The Kyiv Independent Venemaa sõltumatut väljaannet Agentstvo.

USA mõttekoda Sõjauuringute instituut (ISW) teatas, et geolokatsioonikaadrite kohaselt suutis Ukraina Pokrovskist vastavalt 20 ja 30 kilomeetrit kagus asuva Mõhhailivka ja Halõtsõnivka küla lähedal oma positsiooni tagasi vallutada.

Pokrovski, üliolulise logistikakeskuse hõivamiseks pani Putin mängu kõik, mis tal oli. Näib, et tal enam palju pole. Tankide, soomusmasinate ja suurtükiväe kaotusi korvata suudab ta ainult ladudest viletsat nõukogudeaegset relvastust võttes ja taastades. Need varud on väiksemad kui ukrainlaste võime neid hävitada.

Putinil hakkab isegi kahuriliha lõppema. Uut mobilisatsiooni ei julge ta välja kuulutada, see võiks esile kutsuda üldise pahameele, mida ta ei suudaks enam ohjeldada.

Putin on juba varem sõja tõttu pidanud alla neelama arvukalt alandusi, näiteks tema sissetungi ebaõnnestunud alguse, Musta mere laevastiku lipulaeva uputamise ning Jevgeni Prigožini ja tema Wagneri palgasõdurite mullusuvise takistamatu Moskva poole marssimise.

Asi on tõsine

Varasemad tagasilöögid pole Putini võimu kõigutanud, aga Poola luureagentuuri endise ohvitseri, Vene maa-eksperdi Robert Cheda sõnul seisab Kreml nüüd silmitsi suurte katsumustega. Oma 5. augusti intervjuus ajakirjale Fakt juhib ta tähelepanu kahele peamisele suundumusele, mis praegu Venemaa võimuringkondades valitsevad.
Esimene protsess põhineb võimueliidi kahtlustel, et Putini sõjapoliitika mõjutab üha enam Venemaa ärieliiti. Majanduskasv, millest Kreml räägib, on väljamõeldis. Niikaua kui Putin pumpab eelarvesse rahavooge, see näiliselt jätkub. Tanke ega lennukid aga süüa ei saa. Kõik majandusharud kaotavad, välja arvatud kaitsetööstus ja see on ebaefektiivne.

Teine protsess, mida ekspert esile tõstab, on intensiivne strateegia otsimine, mis võimaldaks Putinil selles olukorras oma au päästa. Putin ei saa endale lubada Ukraina vastu sõja kaotamist. Seetõttu püüab ta seda konflikti kujutada osana suuremast läänega peetavast võitlusest.

Cheda märgib ka, et Kremlis otsitakse patuoinaid, isikuid, keda praeguses olukorras süüdistada. Kuid arvestades praegusi pingeid, ei saa Putin endale lubada tähtsamate isikute vallandamist, sest seda võib pidada nõrkuse märgiks. Selle tulemusena võib oodata konkreetsete isikute vaikset võimult kõrvalejätmist, mis võib omakorda viia konfliktideni Venemaa võimueliidi seas.

Putin teatavasti kardab paranoiliselt mõrvakatseid ja vandenõusid. See ehk ei olegi psühhoos. Ta on end ümbritsenud alluvatega, kes on sama vägivaldsed nagu ta ise. Võib arvata, et mõnigi neist on ammu nuga ihunud, et see esimesel võimalusel oma isanda selga torgata.

Putini punased jooned

Sissetungi esimesel päeval 2022. aasta veebruaris hoiatas Putin, et iga riik, mis seisab Venemaa teel, seisab silmitsi tagajärgedega, „mida te pole kogu oma ajaloo jooksul kunagi näinud“. Ähvardus oli ilmselt mõeldud riikidele, kes võinuks Ukrainat relvastada ja rünnaku nurjata.

„Kui Venemaa territoriaalne terviklikkus on ohus, kasutame kindlasti kõiki meie käsutuses olevaid vahendeid, et kaitsta Venemaad ja meie rahvast. See ei ole bluff,“ ütles ta mõni kuu hiljem. „Venemaa kodanikud võivad olla kindlad, et meie kodumaa territoriaalne terviklikkus, meie sõltumatus ja vabadus tagatakse – ma rõhutan veel kord – kõigi meie käsutuses olevate vahenditega,“ viitas ta selgelt Venemaa tuumarelvadele.

Kiievi välgulöök Kurskisse läbistas Putini kõige punasema joone: otsese maapealse rünnaku Venemaale. Nüüd peaks olema selge, et Putini bluffe ja tuumamõõgaga kolistamist pole vaja tõsiselt võtta. Tahaks loota, et ka USA ja Saksamaa araverelised Ukraina toetajad saavad sellest lõpuks aru, koguvad julgust ja tühistavad arulageda Venemaa ründamise keelu.

Lootusesädemed

Kui 2003. aastal tolleaegne kõige rikkam Vene oligarh Mihhail Hodorkovski julges Putinit kritiseerida, järgnes sellele ta arreteerimine, tema Venemaal asuva vara konfiskeerimine ja vangipõlv Siberis. Lääneriikide surve abil ja oma välismaale jäänud miljardite dollarite eest õnnestus Hodorkovskil ennast kümme aastat hiljem Siberi vangikongist välja osta.

Kui Putin lähipäevil oligarh Oleg Deripaskale „Hodorkovskit teha“ ei suuda, on põhjust loota, et Putini impeerium kõigub ja üks ta paljudest senini ustavatest alluvatest haarab võimu. See ilmselt lõpetaks Putini Ukraina-seikluse, aga vaevalt et uus diktaator, kes on tõenäoliselt võrsunud Putini KGB mõttemaailmast, Venemaa naabritega seotud poliitikat muudab.
Kui Ukraina võidab sõja, oleks oht meie ainsalt välisvaenlaselt pikemaks ajaks likvideeritud. Samuti oht kõige ohtlikumalt, venelastest koosnevalt viiendalt kolonnilt oleks tublisti kahanenud, aga mitte likvideeritud. Kõige suurem oht eestlastele on kahjuks ikka veel Eesti piirides.

Kui eestlased tahavad jääda peremeesteks oma põlisel kodumaal, peavad nad jääma valvsaks teiselt poolt idapiiri ähvardava ohu ees, aga eelkõige peatama Eesti järjest kiireneva venestamise.

Märkmed: