Venemaa diktaator Vladimir Putin ei ole kunagi varjanud oma soovi taastada Vene kommunistliku impeeriumi «hiilgus». Tema unistus pole lihtsalt nostalgia, see on ohtlik maailmavaade, mille keskmes on idee, et Venemaal on ajalooline õigus domineerida rahvaste üle, kes olid kunagi Stalini röövlivägede ikestatud.
Krimmi poolsaare anastamine 2014. aastal oli selle imperiaalse strateegia nähtav avaldus – ja Lääne vaoshoitud reaktsioon andis Putinile signaali edasi marssida. Täiemahuline sissetung Ukrainasse 2022. aastal oli äratuskell, mis pani lõpuks kõlama rahvusvahelise hukkamõistu. See tõi kaasa ulatuslikud sanktsioonid ja raputas globaalse julgeolekuarhitektuuri alustalasid.
Laiaulatusliku tähtsusega sõda
See ei ole pelgalt kahe riigi vaheline konflikt. Sõda, mille juured ulatuvad aastakümnete taha, on kujunenud konfliktiks, kus põimuvad sõjalised, poliitilised ja ideoloogilised jõujooned. Ukraina ei kaitse vaid oma piire; ta seisab lääne demokraatia, suveräänsuse ja väärtuste kaitsel.
Kuigi peamine vastasseis toimub Ukraina pinnal, on mängus palju enamat kui kahe riigi piirivaidlus. Kui ukrainlased seisavad lahinguväljal silmitsi tankide ja droonidega, käib lääneriikides teine, vähem nähtav, ent sama oluline võitlus – poliitiline võitlus järjepidevuse ja liitlassuhete kestvuse üle.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Selles võitluses on võtmetegelane Ameerika Ühendriikide president Donald Trump. Tema leebus Putini suhtes ning tahtmatus Ukrainat toetada on andnud Putinile ohtliku lootuse. Trumpi uus ametiaeg USA presidendina seadis juba esimeste nädalate jooksul küsimärgi alla Ameerika pühendumuse NATO kollektiivkaitsele.Selle aasta märtsi keskpaigas šokeeris USA ÜRO delegatsioon, kui ta hääletas Julgeolekunõukogus koos Venemaa, Hiina ja teiste autoritaarsete riikidega resolutsiooni vastu, mis oleks pikendanud humanitaarmissiooni Ukrainas ja mõistnud hukka Venemaa süstemaatilised rünnakud tsiviiltaristu vastu.
Trumpi valimiseelne lubadus lõpetada sõda 24 tunniga meenutab pigem trikitajat kui strateegi. Nüüd väidab Trump, et tema läbirääkimised Putiniga on juba toonud tulemusi, sealhulgas osalise vaherahu ja rünnakute lõppemise Ukraina energiataristule.
Tegelikkus on midagi muud – kohe pärast Putini «nõusolekut» alustas Venemaa uusi lööke Ukraina elektrijaamade ja soojussõlmede vastu, põhjustades massilisi elektrikatkestusi.
Trumpi suhtumine ei kujuta ohtu ainult Ukrainale, vaid ka NATO-le tervikuna. Paljud Euroopa liidrid kardavad, et Trumpi uus ametiaeg võib viia USA rolli vähenemiseni transatlantilises julgeolekusüsteemis. See ohustaks mitte ainult Ukraina, vaid ka Ida-Euroopa riikide, eelkõige Poola, Eesti, Läti ja leedu julgeolekut.
Putini relvad: lõhestamine, hirm, väsitamine ja hübriidsõda
Putin ei ründa ainult tankide ja rakettidega. Tema peamised relvad Lääne vastu on hirm, desinformatsioon, väsitamine ja hübriidsõda. Ta investeerib sihikindlalt propagandasse, toetab poliitilisi jõude, mis õõnestavad lääne ühtsust, ja mängib osavalt Euroopa sõltuvusele Vene energiast.
Selle aasta märtsis kirjutasid Andrei Soldatov ja Irina Borogan ajakirjas Foreign Affairs, et Venemaa on alates 2022. aastast korraldanud vähemalt 15 NATO riigis sabotaaži-, luure- ja mõjutusoperatsioone – alates rongiõnnetustest kuni infrastruktuurirünnakuteni.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Euroopa peab arvestama, et selliste «hägusate» rünnakute kaudu püüab Venemaa mitte ainult häirida logistikavooge ja infrastruktuuri, vaid ka õõnestada avalikku toetust Ukrainale, suurendades ühiskondlikku pinget ja polariseeritust.Samal ajal kui Trump üritab sõlmida «kiirrahulepet», on tema administratsioon vähendanud USA jõupingutusi küberrünnakute ja valimiste sekkumise vastu. See on ohtlik signaal: «Tule edasi, me ei vaata.»
Putini ragisev sõjamasin
Putini sõjaline strateegia on olnud julm ja ebatõhus. Selle keskmes on massiline inimjõu kasutus – taktika, millel on ajaloolised juured teise maailmasõja massirünnakutes.
Tuntud sõjaanalüütikud, nagu Michael Kofman ja sõjauuringute instituudi analüütikud George Barros ja Karolina Hird, on öelnud, et Venemaa taktika meenutab «lihamasinat» – inimmassi saatmist tapalavale lootuses, et kvantiteet korvab kvaliteedi.
Bahmuti lahing, kus hukkus hinnanguliselt 30 000 Vene sõdurit, jäi üheks verisemaks episoodiks. See meenutab ajaloolist Verduni lahingut – kohta, kus aeg seisis, aga surm ei peatunud. Hiljutised venelaste igapäevased kaotused ulatuvad 2000 sõdurini. Venemaa mobilisatsioon suudab pakkuda vaid umbes tuhat uut võitlejat päevas.
Et kompenseerida tohutuid kaotusi, on Kreml kasutanud vangide värbamist, palgasõdureid ning ka Põhja-Korea diktaatori Kim Jong Uni sõdureid.
Vene sõdurite madal moraal, juhtimisvead ja karm karistamissüsteem loovad olukorra, kus paljud Vene sõdurid seisavad silmitsi valikuga: kas surra Ukraina kuulide all või langeda omaenda sõjaväe poolt «distsiplineerituna». Kõik see on muutnud Putini sõjamasina tüüpiliseks Vene bürokraatlikuks, hirmule rajatud ja sisemiselt korrumpeerunud haldussüsteemiks.
Umbes 40 protsenti Venemaa riigieelarvest kulub sõjale. Sanktsioonid on halvanud Venemaa ligipääsu kõrgtehnoloogiale ja rahvusvahelistele finantsturgudele. Oligarhid, kes on Putini võimubaasi nurgakivid, on sanktsioonide tõttu kaotanud ligipääsu oma luksusvaradele, suur osa nende varast on külmutatud või konfiskeeritud. Rubla väärtus langeb ja ühiskondlik rahulolematus kasvab.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Kreml on üritanud olukorda leevendada koduse propaganda tugevdamisega, aga ka see relv on tuhmumas – järjest rohkem perekondi kaotab oma poegi lahinguväljal ja elatustase langeb.Ukraina: innovatsioon kui vastupanu relv
Sõja iseloomu on muutnud eeskätt droonide massiline kasutus. Ajakiri Politico Europe selle aasta märtsi väljaanne teatab, et Ukraina toodab ligikaudu 50 000 drooni kuus, peamiselt tänu kodumaise tööstuse kiirele kasvule.
Mõnisada dollarit maksvad droonid suudavad hävitada miljoneid maksvaid tanke, soomukeid ja logistikasõlmi. Droonide täpsus, mobiilsus ja hirmuefekt on tekitanud Vene sõduritele ka tugevat psühholoogilist mõju.
Droonide kõrval on Ukraina kasutanud tõhusalt Ameerika Javeline, omaenda Stuhna-P tankitõrjesüsteeme ja Lääne pikamaarakette. Paindlikkus, kiire otsustusvõime ja taktikaliste otsuse delegeerimine lahinguüksuste juhtidele on andnud ukrainlastele eelise.
Euroopa: valiku surve all
Euroopa liidrid on valiku ees: seista või alistuda. Kas loovutada Ukrainale toetus ja loota, et oht ei jõua piirini? Või investeerida Ukrainasse kui Euroopa viimasesse kindlusesse. Igal juhul on panused kõrged – mitte ainult Ukraina, vaid kogu Euroopa julgeolek on mängus.
Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen vastas sellele julgelt: «Ukraina võitlus on ka meie võitlus – vabaduse, rahu ja suveräänsuse nimel.»
Selle aasta märtsis kinnitas Euroopa Liit viie miljardi euro suuruse uue toetuspaketi, keskendudes laskemoonale, droonidele ja õhutõrjele. Prantsusmaa, Saksamaa ja Poola sõlmisid kolmikleppe, mis tagab varustuse vähemalt kuni 2026. aasta lõpuni.
Eesti: väike, kuid mitte vaikne
Eesti julgeolek on otseselt seotud Ukraina sõjaga. Kui Venemaa peaks Ukrainas edu saavutama, võib see julgustada Putinit panustama oma Lähi-Venemaa rahvuskaaslastele, kes Putini doktriini alusel peavad olema lojaalsed temale. Kui ta pakub otsest toetust, võib karta, et tekib olukord, mis jätab varju kunagised pronksiöö rahutused.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Eesti kaitsevõime on küll viimastel aastatel tugevnenud, kuid selle tõhusus sõltub suurelt osalt sisevaenlaste neutraliseerimisest.Eesti, olles Venemaa sihtmärk nii ajalooliselt kui geograafiliselt, peab valmistuma suuremaks panuseks omaenda kaitsevõimesse ja otsima tihedamat koostööd oma naabrite ja teiste Euroopa riikidega.
Samuti muutub olulisemaks ühiskonna vastupanuvõime hübriidohtudele – alates vaenulikust propagandast, küberrünnakutest ja sabotaažist kuni infooperatsioonideni. Tasub meenutada, et kõige parem kaitse väärinformatsiooni vastu on tõde ja kõige parem küberkaitse on küberrünnak.
Järeldused ja soovitused
Putin usub, et aeg töötab tema kasuks. Et Lääs väsib, Ukraina murdub ja maailm lepib uue status quo'ga. Aga seni on just Ukraina olnud see kivi, millel Venemaa sõjamasin on murdunud.
Donald Trumpi teise presidendiaja senised sammud viitavad ohtlikule nihkele, mis võib muuta senise julgeolekukorra hapraks. Euroopa peab valmistuma mitte ainult toetama Ukrainat, vaid ka ennast.
Ukraina on täitnud oma rolli vapralt – nüüd on Lääne kord tõestada, et sõna «liitlane» midagi tähendab. Poola ajaloolane, kunagine kommunismiaegne dissident Adam Michnik täheldas: «Kes valib au ja sõja vahel, aga valib häbi – saab lõpuks sõja ja häbi.»
Ukrainlaste võitlus on võitlus ka eestlaste vabaduse eest. Kõik sõjad kunagi lõppevad, aga Putini ja vaba maailma vaheline lahing ei ole veel kaugeltki lõppenud.
Eesti tulevik, julgeolek ja vabadus on seotud Kiievi saatusega. Ukraina vabadusvõitlejad ei kaitse ainult oma kodumaad – nad on müür, mis hoiab eemal Putini uusimperialismi. Kui nemad seisavad, siis saame seista ka meie.
