Kallutatud arvamust vene sõjaväe võimsusest ei tekitanud ainult vene propaganda. Kaasa aitasid lääneriikide sõjaväe juhid, sest see aitas neil maksumaksjate kukrupaelu vallandada, kaitsejõududele tõhusat relvastust hankida, isikkoosseisu paisutada ja oma tähtsust tõsta. Võrreldes NATO ja Vene sõjajõududega avaldasid nad küll vene rakettide, tankide, või allveelaevade õiged arvud, aga jätsid mainimata vene relvastuse ja sõdurite kvaliteedi. Lahingus on aga need, ja eelkõige sõdurite võitlusvaim, olulised.
Soome talvesõjas ründas Punaarmee mitu korda suurema regulaarväega kui soomlastel oli võimalik mobiliseerida. Tankide arv oli venelastel umbes 20 korda suurem kui soomlastel, lennukite arv umbes kolmkümmend korda suurem. Stalin Soomet vallutada ei suutnud. Üks ebameeldiv tagajärg soomlastele oli sadade tuhandete punaarmeelaste laipade matmine.
Sinimägedes olid vähesed kaitsjad silmitsi 22 diviisi suuruse Punaarmee väega. Politrukid nagaanidega olid valmis maha laskma iga sõduri, kes polnud nõus kaitsekraavide ette kuhjunud punaarmeelaste laipade virnadest üle ronima. Alles siis kui marssal Žukov oli kaotanud 11 diviisi ja sai aru, et kaitsjate laskemoon ei lõppe, otsustas ta oma väe tagasi tõmmata ja rünnata ümber Peipsi järve.
Putini agressoritel Ukrainas on tohutu ülekaal relvades, eelkõige kaugemaa rakettides, muus raskerelvastuses ja sõdurite arvus, aga Ukraina vabadusvõitlejad on selle ülekaalu nullinud oma võitlusvaimu ja arvuliselt väiksema, kuid palju kvaliteetsema läänest saadud relvastusega.
Senini on Putini poolt väljakuulutatud mobilisatsiooni tagajärg olnud peamiselt mobilisatsiooni-ealiste massiline põgenemine Venemaalt. Nende riikide piiridel, kuhu venelased võivad ilma viisata siseneda, on kümnete kilomeetrite pikkused autode järjekorrad. Lennud välismaale täitusid nii kiiresti, et piletite hinnad tõusid hüppeliselt. Aerofloti turistiklassi istekohad Moskvast Istanbuli müüdi septembris täiesti välja..
Ilmselt kardavad paljud, et Venemaa piirid võivad peagi sulguda, et langeb samasugune raudne eesriie, mis eraldas Venemaa vabast maailmast Putini iidoli Stalini ajastul. Näib ka, et need, kes ei pääse, pole eriti varmad sõtta minema, et Ukrainas inimesi tappa ja veel vähem, et seal ise surra. Üle Venemaa on kinni peetud tuhandeid mobilisatsiooni vastu meelt avaldanud inimest.
Lawrence Freedman, Londoni King's College'i sõjauuringute emeriitprofessor ja raamatu „Command: The Politics of Military Operations From Korea to Ukraine“ autor, avaldas 23. septembri Foreign Affairs ajakirjas artikli pealkirjaga „Kõik tsaari mehed. Miks mobilisatsioon ei päästa Putini sõda.“
Freedman leiab, et „Tema [Putini] väljakuulutatud mobilisatsioon seda ümber ei pööra ja tuumarelvade kasutamine muudaks halva olukorra katastroofiliseks. Putin on kursil, et kaotada, ja arvestades juba ohverdatud tuhandeid elusid, väärib ta seda täielikult.“
Rahvusvahelise sõjauuringute instituudi (ISW) hinnangul on Vene ajateenistuse läbinud reservistide sõjaline tase madal, kuna nende aasta pikkusele ajateenistusele ei järgne õppekogunemisi.
Koos mobilisatsiooniga lasi Putin kehtestada seadusemuudatuse, millega sõjaväeteenistusest kõrvale hoidjaid karistatakse kümneaastase vangistusega.
Putini roostetanud tuumamõõk
Putinil pole muud üle jäänud kui täristada oma tuumamõõka. Ta tajub, et ta sõjaväge enam tõsiselt ei võeta. Seepärast väitis ta, et NATO moodustab tuumaohu Venemaa vastu, sest Venemaa on sõjas kollektiivse Läänega, mis üritab Venemaad „nõrgestada, lõhestada ja hävitada“, ja kiitles oma tuumrelvadega. Ta tajus, et ka neid eriti tõsiselt ei võeta ja pidas seetõttu vajalikuks lisada oma ähvardusele: „Ma ei blufi!“
Putinil on arvatavasti tuumarelvade kindraleid kes on talle kinnitanud, et ta tuumaarsenal on kõige paremas korras, nagu kinnitasid teised kindralid, et vene võimas armee paari tuhande tankiga suudab vallutada Kiievi paari päevaga. Täpset tuumarelvade arvu ja olukorda ei tea Venemaal tõenäoliselt mitte keegi, Putin kindlasti mitte. Kõige paremad lääne luureandmed väidavad, et rõhuv enamus vene tuumarelvade silodest sisaldavad rämpsu ja vana rauda.
Putini võim pole küll sama suur kui oli Stalini võim, aga ka tema on suutnud ennast ümbritseda nendega, kes on omaks võtnud ta stalinliku impeeriumi mõttelaadi või saavad vähemalt aru mis nendega juhtub, kui Putinil tekib kahtlus nende lojaalsuses.
Enam kui tosin vene oligarhi, kes olid Putini siseringi liikmed, on hinge heitnud pärast seda kui nad Putinit ja Ukraina sõda kritiseerisid. Nende hulgas on Kaug-Ida ja Arktika Arengukorporatsiooni (KRDV) tippjuht Ivan Petšorin, kes leiti surnuna pärast seda, kui ta olevat kukkunud merel mootorpaadist. Venemaa suurim eranaftakompanii Lukoil teatas, et nende esimees Ravil Maganovt suri „raske haiguse tõttu“, kuigi kohalik meedia teatas, et ta kukkus haigla aknast alla. Moskva lähedal Mytishchi linnas leiti maja keldrist surnuna Lukoili endine tippjuht Aleksandr Subbotin. Gazpromi korporatiivse julgeoleku vanemjuht Aleksandr Tjuljakov leiti oma kodu garaažis pooduna päev pärast Ukraina rünnakut.
Vene poliitika analüütik Vladimir Juškin avaldas oma 16. septembri intervjuus ERR-ile arvamust, et kui Venemaal vahetub võim, siis toimub see riigipöördena ja kõige tõenäolisemalt kindralite juhtimisel.
Juškinil võib õigus olla. Tavaliselt kindralitele sõjad meeldivad. Tavapärastes sõdades ja lahingutes langeb neid aruharva ja sõjaolukorras on ülendusi ja tunnustust kerge saada. USA sõjaväe akadeemia, West Pointi, 1915. aasta lennu lõpetajad, kes teenisid Teises maailmasõjas, said rohkem kindrali tärne kui üksi teine lend. Lõpetajaid oli sel aastal 164 ja 59 nendest said kindraliteks. Kaks neist viie tärni kindraliteks. Need olid hilisem president Dwight D. Eisenhower ja Omar Bradley. Kaks said neli tärni, seitse kolm ja 24 ühe. Lahingus ükski neist ei langenud.
Vene kindralitele pole Ukraina sõda hea olnud. On teada, et 14 on surma saanud ja mitmed nii raskelt haavata, et nad on evakueeritud. Lisaks sellele on Putin 8 kindralit ametist vallandanud.
Vene kindralitel võib tõesti olla põhjust Putinist lahti saada. Vähemalt mõnedel võib olla alluvaid, kes on valmis nende käske täitma.
Stalini surma oli põhjust tahta paljudel miljonitel, kelle omaksed olid surnud KGB piinakambrites või Siberi orjalaagrites. Miljonite soov jäi paraku diktaatorlikule võimule alla. Stalin suri omas voodis kõrges eas. Ta propaganda masin oli nii võimas, et isegi Eestis oli nutunaisi ja truualamlikke parteisulaseid, kes valasid pisaraid kui ta suri. Kui nende leivaisa, vene kurjuse impeerium, kokku varises, said nendest siiski üleöö tublid eesti rahvuslased, nagu nad on meile hiljem üksmeelselt kinnitanud.
Nii kindlat isiklikku kaitsesüsteemi, nagu Stalin endale ehitas, pole Putin veel jõudnud rajada, aga lootus, et ta võimult kukutatakse jääb tõenäoliselt lähimas tulevikus siiski vaid lootuseks. Isegi kui ta kukutatakse, pole eriti suurt lootust, et Venemaa muutuks lähemas tulevikuks demokraatlikuks riigiks, mis ei ihu hammast oma naabrite tööviljale ja territooriumitele. Kui Putini asemele saab võimule mõni kindral, siis üritab too rahva poolehoidu võita arvatavasti samuti nagu Putin - lubadusega taastada Venemaa Stalini-aegne „hiilgus“, kelle muu kui oma naabrite arvel.
Putini kaotus Ukrainas on, kui mitte alaliseks, siis vähemalt mitmeteks aastateks alandanud rünnaku ohu üle idapiiri. Vähemal määral on see ka kärpinud sisevaenlaste ohtu. Selle, kõige suurema ohu iseseisvale ja demokraatlikule Eestile, mida valitsevad eestlased, ja eestlusele, saavad siiski kõrvalda ainult sihikindlad, otsustavad meetmed, mis täidavad põhiseaduse preambula nõuet kindlustada ja arendada riiki, mis tagab eesti kultuuri ja rahva säilimise läbi aegade.