Trump vajab oma ego silitamist, Putin vajab pausi, Ukraina vajab abi, Eesti vajab kainet pilku, kirjutab Jüri Toomepuu Postimehes.

14. märtsil 2025 kuulutas Ameerika president Donald Trump Valges Majas ajakirjanikele, et Ukraina ja Venemaa vahelised rahuläbirääkimised liiguvad edasi. Tema sõnul on tehtud edusamme ning olukord on «palju parem kui keegi arvata oskaks», kirjutab endine poliitik ja sõjaväelane Jüri Toomepuu.

Reaalsus on midagi muud. Samal ajal kui Valges Majas jagatakse optimistlikke sõnumeid, kõlavad Ukraina linnades õhuhäiresireenid ja rindel kestavad lahingud.

25. märtsil 2025 teatas USA administratsioon uhkusega, et Mustal merel on saavutatud uus relvarahu. See oli justkui järg Trumpi 14. märtsi lubadusele. Kuid juba mõne tunni pärast esitas Venemaa lisatingimused: sanktsioonid Rosselkhozi pangale tuleb tühistada ja SWIFTi juurdepääs taastada. Samal ööl ründas Vene droonide eskadrill taas Musta mere äärset sadamalinna Mõkolajivit.

Näib, et Trump vajab tunnustust, isegi kui see eksisteerib vaid pressiteates. Kui see maksab Ukraina tuleviku, on see hind, mida ta on nõus maksma, et tõestada ameeriklasele, et ta on kõikvõimas rahusobitaja.

Trump saab vist siiski aru, et vaherahu ei toimi, sest ta kommenteeris Newsmaxi veebilehele: «Ma arvan, et nad (st venelased) tahavad rahu, aga võib-olla nad veidi venitavad.»

Zelenskõi reageeris teravalt: «Venemaa manipuleerib, moondab kokkuleppeid ja petab meid ning kogu maailma.» Niinimetatud relvarahu Mustal merel on eriti probleemne just seetõttu, et see puudutab üht piirkonna kõige olulisemat kaubateed. Ukraina viljaeksport sõltub suuresti Musta mere laevateedest. Ukraina püüab hoida lahtised merekoridorid, et toita maailma ja teenida sissetulekut.

Samal ajal seab Venemaa tingimuseks oma finantsasutuste taastamise ja sanktsioonide leevendamise. Tulemus? Ukraina saab paberil rahu, Venemaa saab taas ligipääsu rahvusvahelisele finantssüsteemile. Ja kohe pärast kokkulepet rikutakse seda – rünnakutega sadamalinnadele.

Relvarahu Mustal merel näib olevat suunatud pigem Trumpi PR-vajadustele kui tegeliku stabiilsuse saavutamisele. See loob pretsedendi: agressor võib nõuda sanktsioonide tühistamist vastutasuks lubaduse eest mitte rünnata – lubaduse eest, mida ta nagunii ei täida. Sellised «tehingud» ei tugevda rahu, vaid nõrgestavad usaldust rahvusvahelise korra vastu.

Populaarsus kaalub üles reaalsuse

Samas tundub üha ebatõenäolisem, et Trump muudaks oma välispoliitikat Ukrainaga seoses. Tema sisepoliitilised programmid on paljude ameeriklaste jaoks edukad, inflatsioon on langenud, majandus kasvab ning immigratsioonikontroll pälvib tugevat toetust. Trumpi populaarsus on kõrge, eriti osariikides, kus välispoliitika ei mängi valijate jaoks esmast rolli.

Ukraina küsimus ei ole enamikule Ameerika valijatest prioriteet, eriti arvestades riigisiseseid probleeme ja väsimust välismaistest konfliktidest. Seetõttu pole Trumpil survet võtta karmimat joont Venemaa suhtes või suurendada toetust Ukrainale – see ei toida tema populaarsust ega toetust.

Ekskursioon Kiievisse: Bell näeb, mida Lääs ei taha näha

Endine RAFi piloot ja sõja analüütik Shan Bell, kes naasis hiljuti Ukrainast, kirjeldab olukorda realistlikumalt oma hiljutises intervjuus The Timesi raadiole. Tema sõnul on Ukrainat aidatud piisavalt, et ta ei kaotaks, kuid mitte kunagi küllalt, et ta võidaks. «Kiiev on väsimuse pealinn. Vabadus elab, aga see on väsinud.»

Ukraina piloodid kasutavad ikka veel nõukogudeaegseid lennukeid, mille koht oleks pigem muuseumis kui lahinguväljal. «Kui Lääne piloodil läheb varustus katki, saab ta uue. Ukrainlane peab selle lappima kodus, et uuesti lennata.» Tema kirjelduste kaudu joonistub pilt sõjast, kus väsimus ja relvapuudus võitlevad julguse ja visadusega. Kuid see on võitlus, mida Ukraina ei saa üksi võita.

Bell leidis, et Ameerika meelemuutus pärast Trumpi valimisvõitu on ukrainlastele õudusunenägu, mis pole lõppenud. «Kuidas sai meie tugevaim liitlane muutuda meie kriitikuks ja samal ajal meie suurima vaenlase sõbraks?» küsib Bell.

Trumpi administratsioon tegutseb ilmselt loogika alusel, et nõrk Ukraina on paindlik Ukraina. Selle tulemusel näeb Zelenskõi välja nagu lunija ja Putinile pakutakse üha uusi «porgandeid». Relvarahud ja lubadused on pigem PR-stseenid kui sisulised saavutused.

Euroopa: aeg ärgata

Kui Ameerika taandub, peab Euroopa ärkama. Kaitsetööstus seisab vegetatiivses seisundis, laskemoona napib. Ukraina rindel kantakse rasket koormat, kuid Euroopa silmad on väsinud. Shan Bell pakub üheks võimaluseks lennukeelutsooni: «Me ei pea saatma saapaid, vaid sulgema taeva. Õhujõud on Lääne tugevus.»

Algatus Taeva Kilp (Sky Shield) pakuks võimaluse, kuid Euroopa poliitiline tahe on ikka veel habras. «Me ei pea eskaleerima, aga me peame vastama,» rõhutab Bell. Seda Putin mõistaks.

Eesti peab valmistuma

Eesti ei saa endale lubada sinisilmsust. Kui Trumpi «rahudiplomaatia» annab agressorile, mida too soovib, ilma midagi loovutamata, võib Eesti olla järgmine. NATO artikkel 5 ei ole automaatne kaitse, vaid poliitiline otsus. Kui Lääs jätab Ukraina ripakile, võib ta homme jätta ripakile ka Eesti.

Trump vajab oma ego silitamist, Putin vajab pausi, Ukraina vajab abi, Eesti vajab kainet pilku ja julgust valmistuda. Eesti on oma kõige ohtlikumast vaenlasest 300 mitte 3000 kilomeetri kaugusel. Kui Putin jõuab järjega Eestini, ei pruugi ta enam uksele koputada. Üks jalg on tal juba niigi ukse vahel.

Eestlased USAs

TRENDING