President Donald Trumpi naasmine Valgesse Majja on tekitanud tõsiseid küsimusi mitte ainult Washingtonis, vaid ka Varssavis, Berliinis ja Tallinnas. Mida tähendab Trumpi uus kurss ja Putini sõbralikkus Ukrainale? Mida see tähendab Euroopale ja Eestile?
Sõda Euroopas on kestnud üle kolme aasta. Ukrainlaste vaprus, Lääne toetus ja Putini agressiooni julmus on loonud olukorra, kus iga päev loeb. Kuid nüüd, kui Trumpi administratsioon alustab uut etappi, on ilmnenud uusi tegureid – nii lootustandvaid kui ka murettekitavaid.
USA Kongress: sõda, mida ei tohi unustada
Veebruaris 2025 võttis USA Senat vastu resolutsiooni, millega mälestati Venemaa täiemahulise sissetungi kolmandat aastapäeva. Senaatorid Jeanne Shaheen (demokraat) ja Thom Tillis (vabariiklane) juhtisid kaheparteilist algatust, milles väljendati USA jätkuvat toetust Ukraina suveräänsusele ja territoriaalsele terviklikkusele.
Mälestuse resolutsioon oli midagi enamat kui tavaline bürokraatlik žest – see oli moraalne deklaratsioon. Nagu Winston Churchill sõnas: «Inimesed, kes libastuvad, võivad tõusta, aga rahvad, kes kaotavad mälu, eksivad igaveseks.»
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Samuti esitas saadik Brian Fitzpatrick koos kolleegidega Esindajatekojas resolutsiooni, mis rõhutas, et USA ei tunnusta kunagi Venemaa ebaseaduslikku annektsiooni Ukraina territooriumil. Need seisukohad ei pruugi olla administratiivsed käsud, ent nad loovad poliitilise fooni, mis hoiab Ukraina teemat Ameerika avalikkuse ja valitsuse laual.Aprilli alguses teatas pool USA Senatist – 25 vabariiklast ja 25 demokraati – uuest kaheparteilisest seaduseelnõust, mille eesmärk on kehtestada karmid sanktsioonid Venemaa suhtes, kui see ei osale heas usus rahuläbirääkimistel või rikub Ukraina suveräänsust pärast võimaliku rahuleppe sõlmimist. Sanktsioonid hõlmaksid esmaseid ja teiseseid meetmeid, sealhulgas tariife riikide vastu, kes ostavad Vene naftat, gaasi, uraani ja muid tooteid.
Seadusandluse algatajad, vabariiklasest senaator Lindsey Graham ja demokraat Richard Blumenthal, toonitasid: «Need sanktsioonid on rängad heal põhjusel.» Nende sõnul peegeldab see kogu Senati valitsevat seisukohta: «Venemaa on agressor – see õudne sõda peab lõppema ja edaspidi tuleb selline agressioon tõkestada.»
Eelnõu on erakordne näide koostööst kibedalt lõhestunud USA Kongressis ja viitab sellele, et kuigi president Trump võib otsida pragmaatilisi kokkuleppeid Moskvaga, pole Senati enamus valmis aktsepteerima lahendust, mis ei kaitse Ukraina iseseisvust ja rahvusvahelist õigust.
Trumpi administratsiooni pragmaatiline pööre: mineraalid, mitte moraal?
President Trumpi valitsus on astunud hoopis teistsuguse sammu. Tema valitsus püüab sõlmida Ukrainaga kokkulepet, mis annaks USA firmadele eksklusiivse ligipääsu haruldastele muldmetallidele, uraanile, naftale ja gaasile. Vastutasuks pakutakse abi. Ametlikult esitletakse seda kui «strateegilise partnerluse süvendamist», kuid mitmete Ukraina ja Euroopa diplomaatide sõnul meenutab see pigem väljapressimist.
President Zelenskõi on asunud sellele vastu, rõhutades, et Ukraina ei saa allkirjastada ühtegi lepingut, mis seaks ohtu Ukraina Euroopa Liiduga liitumise perspektiivid. Tema sõnul: «Me ei müü oma tulevikku välja isegi mitte kõige võimsamale liitlasele.»
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Reutersi allikad viitavad, et Trumpi administratsioon on Zelenskõid hoiatanud: kui leping jääb sõlmimata, võib see «põhjustada suuri probleeme». Diplomaatiliselt väljendudes – see pole liitlaslikult öeldud.Trumpi kahepalgelisus ja Ukrainlaste raudne vastupanu
Kuigi Washingtoni retoorika kõigub, on Ukraina sõjavägi viimastel kuudel näidanud erakordset paindlikkust ja leidlikkust. 2025. aastal plaanib Ukraina kaitseministeerium tarnida rindele 15 000 robotiseeritud lahingseadet – droonidest autonoomsete maismaasõidukiteni. Üks Ukraina sõjaväelane ütles hiljuti intervjuus: «Meil pole luksust alla anda. Meil on ainult valik: võit või häving.» See pole sõjapropaganda, vaid ellujäämisküsimus.
Samas kavatseb Putin suurendada oma vägede arvu Ukrainas 150 000 sõduri võrra, viidates, et strateegilist läbimurret loodetakse saavutada enne USA presidendivalimiste lõplikku poliitilist stabiliseerumist.
Euroopa dilemma: sõltuvus või iseseisvus?
USA tegevus Ukrainas ei ole ainult kahepoolne küsimus. See on lakmuspaber kogu Lääne ühtsusele. Kui Ameerika tõmbub tagasi või seob abi kaubanduslike kokkulepetega, seisab Euroopa eksistentsiaalse valiku ees: kas jätkata USA juhtimisel või võtta ohjad iseenda kätte.
Saksamaa, Prantsusmaa ja Poola on hakanud suurendama kaitsekulutusi. Ent Euroopa relvatööstus ei suuda praegu rahuldada Ukraina vajadusi – laskemoona ja tankide defitsiit on igapäevane. Kui Ameerika otsustab vähendada toetust, peab Euroopa olema valmis täitma tühimiku. Praegu aga sellele valmis ei olda.
Eesti seisukoht: väike riik, oluline panus
Eesti positsioon selles geopoliitilises ümbermängus on kahetine. Ühelt poolt oleme NATOs ja Euroopa Liidus – see annab vähemalt lootust diplomaatilisele ja sõjalisele katusele. Teiselt poolt on meie ajalugu ja geograafia meeldetuletuseks, et Lääne garantii võib olla poliitiline, mitte automaatne, kaugeltki mitte raudkindel.
Kui USA vähendab oma panust NATOsse või seob selle tingimustega, mis soosib Putinit, peab Eesti kaaluma uusi strateegilisi valikuid. Siin kerkib esile võimalus süvendada koostööd Põhjamaade ja Ida-Euroopa riikidega, samuti tugevdada kahepoolseid suhteid Ühendkuningriigi, Saksamaa ja Prantsusmaaga.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Eesti ei saa endale lubada passiivset ootamist. Viivitus võib saada saatuslikuks. Võtmetähtsusega on kiire relvatööstuse võimekuse kasvatamine, küberturbe tugevdamine ja ühiskonna psühholoogiline vastupanuvõime – sest niihästi nagu Ukraina ja Eesti ajalugu on näidanud, algab kaitsevõime meelsusest ja tahtest.Järeldused
President Trumpi teine ametiaeg on justkui merereis tormi eel: taevas on pilvine ja lained kasvavad. Ukraina, Euroopa ja Eesti peavad valmistuma selleks, mis võib tulla – mitte lootma, et halb jääb ära.
Ukraina tulevik võib liikuda kolmes suunas:
1. Kui USA ja Euroopa jätkavad tugevat toetust, Ukraina stabiliseerib rindejooned, saavutab lääne relvastuse toel strateegilisi läbimurdeid ja suudab alustada rahuläbirääkimisi tugevama poolelt, siis säilitab Ukraina oma suveräänsuse.
2. Kui USA loobub suuremast toetusest ja survestab Ukrainat sõlmima lepingut, mis nõuab «rahuleppe» nimel territoorium loovutamist, oleks see ajutine vaikus enne järgmist tormi. Henry Kissinger hoiatas kunagi: «Rahu, mis ei põhine õiglusel, on vaid vaikus enne uut konflikti.»
3. Kui sõjategevus külmutatakse ja rinne stabiliseerub, jääb konflikt lahendamata. Ukraina saab lääne toetust, millest ei piisa võiduks, vaid oleks küllalt selleks, et kumbi pool ei kaotaks. Euroopa pikapeale väsib, USA pöördub Aasia suunas. Putin jätkab piirialade ja Krimmi okupeerimist, kuid kaotab arvatavasti oma mõjujõu.
Eestlased teavad hästi, et vabadus pole taeva kingitus. Selle nimel on nad pidanud võitlema – relvade, sõnade ja tahtega. Eesti peab otsustama: kas olla vaatleja või tegija. Ukrainlased on valinud tee, mille lõpus seisab sõna «vabadus». Eestlased peavad aru saama, et vaprad Ukraina vabadusvõitlejad võitlevad ka Eesti ja eestlaste tuleviku eest.
Eestlased peavad tegema kõik mida suudavad, et toetada neid selles võitluses, tegema kõik mida suudavad, et hoiduda petlikutest, ohtlikutest kompromissidest ja illusioonidest.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
