Tähelepanu on tähtis – braavo proua president!
Ega meie parlamentaarses riigis presidendiamet eriti tähtis pole, aga just seepärast peab lausa imetlema Kersti Kaljulaidi, kes suudab lihtsate nippidega, nagu sõnumiga dressipluusis riigikogu tseremoonias osalemise ja seejärel mitteosalemise ning välismaal antud intervjuudes Eesti Vabariigi valitsuse vastu viha õhutamisega endale erakorralise rahva tähelepanu ja ajakirjanduse huvi saavutada.
Teadagi napib meil veel ikka paljudel leiba. Just seepärast on tore, et proua president hoolitseb selle eest, et vähemalt tsirkusest puudust poleks. Põhiseaduse paragrahv 12 küll kehtestab, et „seadusega keelatud ja karistatav on õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrediteerimist ühiskonnakihtide vahel“, aga mis ühiskonnakiht see EKRE või valitsus siis ikka on. Kes presidendiprouat ikka kriminaalvastutusele võtab või karistama hakkab? Pealegi on meie põhiseadus kujunenud aastate jooksul lõdva püksikummiga naise sarnaseks – selle vastu vääramist pole mõtet patuks pidada.
Ega seegi eriti paha pole, et tähelepanu on suurelt osalt negatiivne ja seepärast kutsub esile ka vastu vihkamist. Need vaesekesed, kes on hakanud samaaegselt presidendiproua järjest tähelepanuväärsemaks muutumisega ta tagasiastumist nõudma, peavad pettuma. Ega too oma taevasse tõusvast tähelepanust saavutatud joovastava enesetunde tipus päris kindlasti oma toredast ametist lahti ei ütle.
Parem on tal siiski pilli mitte lõhki puhuda. Vihale õhutatud valitsus või riigikogulased võivad talle heldete maksumaksjate poolt kogutud ja eelarves ette nähtud finantsressursse kärpima hakata. Mitte, et keegi Eestis saaks ta endise euroametniku ja jõuka europensionäri luksuslikku elustiili kahjustada. Kui tulebki kitsas kätte, võib ta ju alati lasta oma abikaasal Georgi Maksimovskil töötukassa või tolle rahvuskaaslastest sõprade abiga jälle mõni töökoht leida. Need, kes on omaks võtnud tänapäeval populaarsed võrdõiguslikkuse mantrad on muidugi rõõmsad, et meeste hulgas leidub ka selliseid, kes suudavad elada naiste kulul, aga tagurlased, keda ikka veel isegi meie e-riigi mõnes mahajäänu kolkas leidub, arvavad siiski, et pereisa peab rügama tööd, et oma perekonda toita.
Suurem oht on ikka see, et juhul kui valitsus ja riigikogu otsustavad presidendiameti eelarvet kärpida, võib ta ilma jääda oma rohkem kui kuuekümnest hooldajast, kõnekirjutajast, sõidutajast, vihmavarju hoidjast, poputajast. Päris kole oleks kui ta peab läbi ajama oma avalike suhete nõunikuta. Kes oskaks siis ajakirjandusele ja rahvale selgitada, et hea tahtmise juures võib leida olulise erinevuse välismaal antud intervjuus „oma“ ja presidendi mõtete väljendamise vahel või selgitada miks Eestile enam mingit ohtu pole, nagu ta väitis USAs Fox Newsi küsitluses?
Siis jääksid ainult valitsuse ministrid, kellel on ka tähtsamaid tööülesandeid, „presidendi rumalaid väljaütlemisi rahvusvahelisel areenil sirgeks ajama“ nagu oli põhjust karta meie siseministril Mart Helmel.
Kõige hullem oleks muidugi see, et eelarve ja hooldajate parmase kärpimine võib pärssida ka ta bravuurikat uljust saata pikalt kõik kes talle ei meeldi või keda ta koguni vihkab. See võiks esile kutsuda ajakirjanduse uudiste põua, kahjustada meediaturgu ja, kes teab, viia isegi järjekordse masuni.
Võib ka arvata, et tähelepanu januneb presidendiproua just oma hapra hinge ja eneseväärikuse puuduste tõttu. Siis võiks tähelepanu puudus meie mõnevõrra veidrale aga siiski ainukesele riigipeale tõsise hingelise trauma tekitada. Sellest peame hoiduma. Ta viieaastase ametiaja jooksul peavad teda välja kannatama niihästi need keda ta vihkab kui ka need kes on ta senise lühikese ametiaja jooksul õppinud teda vihkama.
Pea igal asjal on ka positiivne külg. Mis oleks kui meie tubli valitsus ja riigikogu otsustavad, et on aeg eesti rahvas vabastada tänaseni püsinud Eesti presidentide needusest? Mis oleks kui nad suudavad kehtestada põhiseaduse muudatuse mis võimaldab tulevikus esile kerkida tõeliselt tublidel ja rahva poolt austatud kandidaatidel ja annab rahvale õiguse ühe neist presidendiks valida?
Saaks küll vähem tsirkust aga pikapeale kaoks ehk leiva puudus. Kui me hakkaks siis laulupidusid pidama iga kahe ja poole aasta järgi, nagu soovitas hiljutisel laulupeol Tõnis Mägi, võiksime endid õnnelikuks laulda ja pühendada endid eesti rahvuse ja kultuuri säilitamisele läbi aegade ning tulevaste presidentide austamisele.
