Donald Trump tegi ajaloolise poliitilise tagasituleku ja vabariiklaste partei saavutas võimsa valimisvõidu. On mõistetav, miks see juhtus, kirjutab endine sõjaväelane ja poliitik Jüri Toomepuu Postimehes.
President Joe Bideni ja asepresident Kamala Harrise ametiaeg algas 2021. aastal Afganistani katastroofiga. See hävitas Ameerika Ühendriikide rahvusvahelise maine, millele järgnes Taiwani ohustamine, Putini kallaletung Ukrainale ja Lähis-Ida konfliktid.
Bideni-Harrise fossiilkütuste vastane sõda tekitas rohkem kui üheksaprotsendilise inflatsiooni, millele järgnes majanduse allakäik, toiduhindade drastiline tõus ja sissetulekute langus. Samaaegselt avas Bideni-Harrise valitsus USA piirid ebaseaduslikele sisserändajatele ning Mehhiko narko- ja inimkaubanduse kartellidele. Umbes 20 miljonit kolmanda maailma põgenikku saabus ebaseaduslikult Ameerikasse.
Mehhiko kuritegelike kartellide salakaubavedajad on toonud Ameerikasse suurel hulgal Hiina toorainest Mehhikos tablettideks vormitud uimasteid, mis on tapnud viimaste aastate jooksul umbes 100 000 ameeriklast aastas. Võib öelda, et Bideni-Harrise valitsus on osutunud kurjategijate leiva- ja ka šampanjaisaks. Piiriületajate hulgas oli suur hulk vanglatest vabastatud kriminaale – kuritegevus Venezuelas langes hüppeliselt, samas kui see kasvas hüppeliselt Ameerikas.
Ameerika taas võimsaks
Ameeriklased valisid Donald Trumpi, sest nad tahtsid, et Ameerika muutuks jälle võimsaks, nagu lubas Trump ja nagu ta oli saavutanud oma eelmisel ametiajal. Nad tahavad elukalliduse ja kuritegevuse piiramist, turvalisust, jõukust, ebaseadusliku sisserände lõpetamist, kuritegelike sisserändajate deporteerimist. Muidugi ka Ameerika rahvusvahelise maine taastamist.
On seega selge, miks Trump võitis. Kummaline on hoopis see, et maailma kõige võimsa riigi presidendi valimistel sai kandideerida Kamala Harris, inimene, kes oli niivõrd ebakompetentne, et ta polnud võimeline ilma juhtimispuldil näidatud tekstita loogiliselt ja arukalt rääkima. Kui tal polnud võimalik lugeda ekraanilt valmiskirjutatuid lauseid, andis ta lihtsatele küsimustele segaseid või päheõpituid mittemidagiütlevaid vastuseid. Veelgi kummalisem oli see, et 47 protsenti Ameerika valijaskonnast tema poolt siiski hääletasid.
Churchill polnud ehk tõest kaugel, kui ta naljatades väitis: «Parim argument demokraatia vastu on viieminutiline vestlus keskpärase valijaga.»
Osalt edukas sõimukampaania
Toetus Harrisele tõestas ka, et suure vale taktika toimib. Juba Goebbels leidis, et propaganda töötab, kui vastaseid märgistatakse eristavate fraaside või loosungitega, mis kutsuvad esile emotsionaalseid reaktsioone ning on lihtsatele inimestele kergesti mõistetavad ja meeldejäävad. Bideni-Harrise valitsus ja nende sõiduvees toimiv vasempoolne ajakirjandus ilmselt arvas, et nende võidu tagab Trumpi järjekindel halvustamine, sõimates teda ja tema toetajaid fašistideks ja prügiks, teda ennast koguni Hitleriks.
Harrise kampaania kulutas sellistele propagandareklaamidele umbes 225 miljonit dollarit, mis oli enam kui neli korda suurem Trumpi kampaania kulutustest. Bideni justiitsamet ja demokraatide poolt valitud prokurörid süüdistasid Trumpi ka arvukates väljamõeldud «kuritegudes» ja üritasid teda vangistada. Sellele lisaks kaks atentaadikatset, millest üks peaaegu õnnestus.
Trumpi kaotuse nimel ei tegutsenud mitte ainult Harris ja demokraadid, seda soovis ka süvariik – demokraatidest koosnev riigiametnike parmas, kes elavad enamasti Washingtoni lähistel.
Seda soovisid muidugi ka kõik diktaatorid, kelle peamine huvi on, et Ameerika muutuks järgmise nelja aasta jooksul veelgi nõrgemaks. Demokraatide võitu soovisid ka mõned NATO liikmed, kes kartsid, et Trump nõuab jälle, nagu varem, et NATO liikmesriigid hakkaksid oma lepingus ette nähtud kohustusi täitma.
Prestiižikas vasempoolne ajakiri The Economist halvustas Trumpi järjekindlalt oma uudislugudes, aga nädal enne valimisi muutusid nad vähemalt nii ausaks, et loobusid erapooletuse teesklemisest ja kuulutasid endid ametlikult Harrise toetajaks. Päev enne valimisi kahjustas ajakiri oluliselt oma prestiiži, teatades, et nende valimisanalüüs ennustab Harrise võitu.
Millegipärast pidas ka vasempoolse kallakuga Eesti Rahvusringhääling vajalikuks avaldada nädal enne valimisi artikli pealkirjaga: «Kamala Harris – järgmine Ameerika president». Oleks tahtnud loota, et Eesti riiklik häälekandja jääb Ameerika valimistel erapooletuks. Võhikluse eksponeerimine, eriti kui see on seotud maailma kõige võimsama riigi presidendiga, pole kasulik rahvusringhäälingule ega Eestile.
Raha on tähtis, aga mitte otsustav
2024. aasta valimistsükkel osutus maailma ja Ameerika ajaloo kalleimaks. Presidendi, osariikide ja kohalike valimiste kulutused ulatusid hinnanguliselt 15,9 miljardi dollarini. See on samas suurusjärgus nagu Eesti Vabariigi aasta eelarve. Harrise kampaania ja sellega seotud komiteed kogusid miljard dollarit, ehk umbes kolm korda rohkem kui Trumpi kampaaniaga seotud rühmitused.
Kui Trump võitis 2016. aasta valimised, kulutas tema vastu kandideerinud demokraat Hillary Clinton 768 miljonit dollarit, umbes kaks korda rohkem kui Trump. Näib, et kuigi raha on tähtis, valimisvõitu otseselt osta ei saa. Võib arvata, et Trumpist sai just seetõttu edukas multimiljardär, et ta oskab raha õieti kasutada.
Tuleviku tuuled
Oma asepresidendi kandidaadiks valis Trump andeka J. D. (James David) Vance’i, presidentliku Ohio senaatori. Vance lõpetas Ohio osariigi ülikooli summa cum laude ja sai õigusteaduse doktori kraadi prestiižikast Yale’i ülikoolist. 2016. aastal avaldas ta raamatu «Hillbilly Elegy» («Maamatsi kaebelaul: mälestused perekonnast ja kriisist kultuuris»; Hillbilly on mäestiku kolkaelanike halvustav nimetus – toim). See teos oli kaks aastat järjest The New York Timesi enimmüüdud raamatute nimekirjas. On tõenäoline, et Vance valitakse nelja aasta pärast presidendiks ja see kordub neli aastat hiljem.
Tahaks loota, et Eesti valitsus teeb kõik mis võimalik, et luua häid suhteid president Trumpi ja tõenäolise tulevase presidendi Vance’iga.
Paljud Ukraina toetajad on mures, et Trump täidab oma lubaduse Ukraina-Vene sõda lõpetada Ukraina territooriumi arvel. See näib ebatõenäoline. Zelenskõi avaldas lootust, et Trumpi valimisvõit toob Ukrainasse «õiglase rahu». Ukraina riigipea teatas ka, et hindab tema «rahu jõu abil» lähenemist globaalsetes asjades.
Trump suudaks oma lubaduse täita, kui ta annaks Ukraina kaitseks küllaldaselt õhutõrjet, rünnakuks kaugmaarakette, relvatööstuse arenguks kapitali ning tühistaks Bideni poolt kehtestatud Venemaa territooriumi USA relvadega ründamise keelu.
Bideni-Harrise valitsuse Ukraina-poliitika on olnud toetada Ukrainat mitte nii palju, et Ukraina sõja võidaks, vaid nii palju, et ei Ukraina ega ka Venemaa sõda ei kaotaks. Ukraina huvides on sõda ja oma sõdurite tapmine võimalikult kiiresti lõpetada. Kuigi Putin kaotab iga Ukraina langenu kohta kolm-neli sõdurit, on Venemaa Ukrainast umbes kolm ja pool korda rahvarohkem. Ukraina võib joosta verest tühjaks enne kui Venemaa.
Tasub meenutada, et kui Ukraina palus omal ajal president Obamalt abi Ukraina kaitseks, saatis see tekke ja kuivtoidupakke. President Trump saatis Ukrainale Javelini tankitõrjerakette, mis mängisid otsustavat rolli lahingus Kiievi pärast.
Eesti võib loota, et Trumpi ametiajal ei julge Putin oma Eesti taasanastamise plaani käivitada. Võib ka arvata, et kui Trump on Ameerika võimsuse taastanud, muutub kogu maailm rahumeelsemaks. Sõda saab kõige paremini vältida, kui vallutusmeelsed diktaatorid saavad aru, et neil pole võimalik seda võita.
Trumpi ja vabariiklaste võit on eelkõige nende ameeriklaste ja maailma rahvaste võit, kes hindavad vabadust, demokraatiat ja õiglust.
Vaata ka https://www.eesti.ca/juri-toom...
Jüri Toomepuu: Trumpi ja vabariiklaste võimas võit (2)
Eestlased USAs | 08 Nov 2024 | Jüri ToomepuuEWR
Eestlased USAs
Advertisement / Reklaam
TRENDING
