Londoni kõrgetasemeline kohtumine Ukraina rahuplaani arutamiseks pidi toimuma 23. aprillil Selles pidid osalema Euroopa ja Ameerika Ühendriikide välisministrid ning Ukraina ja teiste osapoolte esindajad. Selle eesmärk oli arutada Trumpi valitsuse esitatud „lõplikku rahuplaani“.

Kuid juba enne, kui diplomaatilised dokumendid lauale jõudsid, kukkus kogu üritus läbi. USA välisminister Marco Rubio ja eriesindaja Steve Witkoff teatasid viimasel hetkel, et nad kohtumisel ei osale. Nende puudumine devalveeris tippkohtumise kiiresti tehnilise tasandi „koordineerivaks sessiooniks“, millest loobusid järgemööda ka mitmed Euroopa riigid. See tähendas, et juba enne, kui läbirääkimised said tõsiselt alata, vajus kokku Trumpi lonkav diplomaatiline masin.

Trumpi lubadused ja „lõplik plaan“

Valimiskampaania käigus lubas Donald Trump, et lõpetab sõja Ukrainas 24 tunniga. Seda muidugi keegi tõsiselt ei võtnud. Pärast valimisi nihkus lubadus – rahulepe pidi saabuma esimese 100 päeva jooksul. Tulemust pole. Selle asemel on segadus, vahetunud läbirääkijad, hüppelised seisukohad ja tuttavad mustrid: äripakkumised, süüdlaste otsimine ning strateegiline vaikimine.

USA uus nn lõplik ettepanek, mida Trumpi meeskond tutvustas, sisaldas Venemaa poolt okupeeritud alade de facto tunnustamist ja Krimmi andmist ametlikult Venemaale. Samuti säiliks Venemaa kontroll teiste võtmetähtsusega regioonide üle. Ukraina jääks NATOst kõrvale, sanktsioonid tühistatakse ja USA-Vene majandussuhted soojendatakse. Vastutasuks saaks Ukraina turvagarantiisid, rahvusvahelised rahuvalvajad, ligipääsu strateegilistele jõgedele, teatud territooriumide tagastamise ja taastamisabi.

President Zelenski nimetas plaani "mõistlikuks ja võimalikuks", kuid ainult ühel tingimusel – et Venemaa lõpetab tapmise. Selle asemel jätkas Putin rünnakuid. Trump aga süüdistas patiseisu tekkimises Ukrainat. See on nagu olukord, kus tuletõrjuja süüdistab leekidesse jäänud maja elanikke, et nad ei kustuta ise oma kodu piisavalt kiiresti.

Putini manipulatsioonid -- venita ja valluta

Kui Donald Trump taas ametisse astus, oli Putinil põhjust arvata, et USA uus administratsioon pakub talle soodsaid võimalusi Ukraina suhtes. Suurelt osalt oli tal õigus. Juba enne läbirääkimiste alustamist teatas USA kaitseminister Pete Hegseth Müncheni konverentsil, et Ukraina peab okupeeritud alad loovutama ja unustama NATOsse pääsemise. Trump isegi peatas ajutiselt Ukraina abistamise.

USA delegatsiooni juhtfiguuriks määratud Steve Witkoffi kogemused pärinevad kinnisvaraärist ja golfiväljakult. Tema ettepanekud olid rohkem seotud kaevandusõiguste ja võimalike äridiilidega kui strateegilise tasakaalu või rahvusvahelise õiguse põhimõtetega. Vene miljardär Kirill Dmitriev on suunanud Trumpi tähelepanu äripakkumistele, alates võimalikust Trump Towerist Moskvasse kuni Boeingule pakutava suurlennukite tellimuseni. Venemaa pakub näiliselt „diile“, mida saab kodus presenteerida kui majandusdiplomaatilist võitu.

Samas püüab Venemaa kujundada uut narratiivi: et USA ja Venemaa võivad leppida, kuid pahad eurooplased segavad. Nikolai Patrušev, endine Venemaa Julgeolekunõukogu sekretär, meenutas hiljutises essees USA ja Venemaa ajaloolist koostööd, alates iseseisvussõjast kuni Lend-Lease’ini Teise maailmasõja ajal – tehes seda just Euroopa kritiseerimise kontekstis. See on peen mäng Trumpi liitlaste veenmiseks, et tõeline partnerlus võiks sündida hoopis Kremliga.

Putin on nõus pidama mitte kunagi lõppevaid läbirääkimisi niikaua kui ta saab rünnakuid jätkata. Ta isegi proovib mängida rahutegijat, kuulutades ühepoolseid relvarahu algatusi, nagu hiljutine 30-tunnine ülestõusmispühade relvarahu, mille ta kohe rikkus.

Kui Zelenski vastas ettepanekuga muuta see 30-päevaseks, ei muutnud Putin oma põhinõudmisi: nelja Ukraina oblasti jäämine Venemaale, sanktsioonide lõpetamine, Ukraina demilitariseerimine ja Zelenski valitsuse kukutamine. Tegelikult on tegu Putini vanade head nippidega – venita, sega ja valluta. Ajalugu on näidanud, et iga kord, kui Putin räägib rahust, on see vaid suitsukate järgmise rünnaku eel.

Trumpi „lõplik rahuplaan“

Trumpi rahuplaan pole ei rahu ega plaan. See on poliitiline fassaad, mille eesmärk on näidata Ameerikat lahendust otsiva superjõuna, mida saab kasutada ka ettekäändeks läbirääkimistest eemaldumiseks ja Ukraina ning Euroopa süüdistamiseks.

Trump hakkab aru saama, et „rahutegija“ tiitli asemel, mida ta väga soovis, jääb talle läbikukkuja renomee. Küsimus ei ole enam ainult Ukrainas, vaid ka USA globaalses rollis ja Trumpi maines. Kui Ameerika diplomaatia komistab ja USA loobub, peab tühimiku täitma Euroopa. Märtsi alguses moodustati nn "tahtjate koalitsioon", rühmitus peamiselt Euroopa NATO riikidest, et toetada rahuplaani, kui see peaks saabuma. Naljatades nimetatakse seda "ootajate koalitsiooniks", kuna rahuvalvet ei saa teha kui pole rahu.

Lootust annab Euroopa Liidu presidendi Ursula von der Leyeni 800-miljard-eurone investeerimiskava, mis võib luua tugeva kaitsetööstuse telje. Euroopa Komisjoni välispoliitika juhi Kaja Kallase avaldus Krimmi kohta kõlas kui trompetihelin udu sees: „Euroopa ei tunnusta kunagi Krimmi osana Venemaast.“

Putini siseprobleemid ja tulevik

Putin, nagu kõik autokraadid, vajab välisvaenlast. Sõda aitab vaigistada kodust opositsiooni ja õigustada repressioone. Venelaste langenute arv on jõudmas miljonini ja Putini režiim seisab silmitsi kasvava majandusliku ja sotsiaalse survega. Venemaal on sajad tuhanded sõjaväelased, kes naasevad rindelt – paljud neist relvastatud, traumaatilised ja pettunud. Lisaks on relvatootmine pidurdunud, nõukogudeaegsed laovarud ammendumas ja majanduslik sõltuvus Hiinast süveneb. Kui relvad vaikivad, ei oota Putinit mitte "rahva armastus", vaid kodune kriis, rahulolematud veteranid ja lõhestunud ühiskond. Putin teab seda – ja seetõttu mängib ta rahuga nagu kass hiirega.

Ukraina – vastupanu ja visioon

Ukraina on väsinud, kuid ei murdu. Rindel pole Venemaa märkimisväärseid edusamme saavutanud. Zelenski juhitud riik on muutunud rahvusvaheliseks eeskujuks – mitte ainult vastupanus, vaid ka visioonis. Esialgu suutis Ukraina peatada Venemaa tankikolonnid, kasutades loovust, mobiilsust ja kodanikujulgust.

Sõja jooksul on Ukraina arendanud ja kasutanud innovaatilisi droonilahendusi, sealhulgas rünnakud Musta mere laevastikule, mis on märgiks nende strateegilisest ja tehnoloogilisest leidlikkusest. Ukraina on suurendanud ka oma relvatööstuse võimekust: toodetakse üha enam droone, moona, sõidukeid ja isegi kaugmaarakette.

Zelenski on suutnud hoida ühiskonna sisemist moraali kõrgel ning säilitada toimiva riigiinstitutsioonide töö ka sõjaseisukorras. Tema juhtimisel on Ukraina pälvinud Euroopa Liidu kandidaatriigi staatuse, loonud tiheda koostöö lääneriikidega ja hoidnud kõrgel rahvusvahelist tähelepanu. Diplomaatiliselt on ta suutnud säilitada toetust ka piirkondadest, kust see pole iseenesestmõistetav – Aasia, Ladina-Ameerika ja Austraalia.

Kui Euroopa suudab tarnida vajalikku – alates laskemoonast kuni kaugmaarakettideni – võib Ukraina mitte ainult vastu pidada, vaid isegi oma maa vaenlasest vabastada.

Järeldused

Donald Trumpi lubadused rahust Ukrainas pole täitunud. Ei 24 tunniga ega 100 päevaga. Asemele on tulnud diplomaatiline segadus, majandusdiilide soov, süüdistuste jagamine ja geopoliitiline tühjus. Trumpi rahuplaan ei ole plaan. See on taganemisstrateegia, mis jätab Ukraina üksinda, Euroopa haavatavaks ja Ameerika autoriteedi küsitavaks.

Putin mängib ajaga. Trump mängib kuvandiga. Ukrainas surevad inimesed. Euroopa peab valima: kas olla passiivne vaatleja või aktiivne kujundaja. Eesti peab arvestama uue reaalsusega: julgeolekut ei tohi enam delegeerida. Tuleb investeerida kaitsevõimesse, tugevdada liitlasi ja valmistuda halvimaks. Ei tohi unustada, et Ukraina on ka Eesti kaitseliin. Kui see murdub, võib Eesti olla järgmine. Nagu ütleb vanasõna: „Looda liitlasele, aga hoia püssirohi kuiv.“

Eestlased USAs

TRENDING