Selle asemel et astuda maailma areenil kindlameelse rahutegijana, nagu ta oma valimiskampaania ajal lubas, on Trumpi sammud pigem järeleandmised Kremli diktaatorile Vladimir Putinile.
See lähenemine ei sea ohtu mitte üksnes Ukraina suveräänsust, vaid murendab ka Euroopa kollektiivset julgeolekut ning väärastab USA traditsioonilise rolli vaba maailma liidrina.
Trumpi järeleandmised Putinile
Trump alustas teisel ametiajal aktiivselt läbirääkimisi Vladimir Putiniga, sobitades suusõnalise kokkulepe 30-päevase vaherahu jaoks, mille kohaselt peataksid mõlemad, Ukraina ja Venemaa, rünnakud energiatööstuse ja tsiviiltaristute vastu.
Ent isegi see väidetav lepe oli ebamäärane: Ukraina ja USA ametlikud allikad viitasid ka tsiviiltaristule, samal ajal kui Vene pool väitis, et kokkulepe puudutas vaid energiataristut. See tõlgendamatuse pilve alla jäetud „vaherahu“ ei sisalda olulist komponenti: usaldust.
See tõlgendamatuse pilve alla jäetud „vaherahu“ ei sisalda olulist komponenti: usaldust.
Kogu protsessi on saatnud määratu hämarus ja topeltstandardid. Putin on nõudnud, et Ukraina peataks mobilisatsiooni ja relvastamise, samal ajal kui Venemaa saab Põhja-Korealt ja Iraanilt endiselt relvastustarneid ning liigutab rindejoonel vägesid. Trump pole seda tegevust hukka mõistnud ega esitanud neile sanktsioonide kujul vastust.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Kaitseministri sõnum – territoriaalsetest eesmärkidest loobumineTrumpi ametisse nimetatud kaitseminister Pete Hegseth nentis avalikult, et Ukraina püüdlus naasta 2014. aasta eelsele territoriaalsele status quo’le on „ebarealistlik“.
Hegsethi sõnul võiks kogu okupeeritud ala tagasivallutamine ainult sõda pikendada. Ta lisas, et Ukraina NATO liikmesus pole realistlik eesmärk, ning kutsus Euroopat üles võtma suurem osa sõjalisest ja majanduslikust toest.
Need avaldused resoneerisid Kremliga. Endine riikliku julgeoleku nõunik John Bolton sõnas irooniliselt, et Hegsethi tekstid oleksid võinud vabalt olla „kirjutatud Moskvas“. Boltoni hinnangul oli Trump juba enne läbirääkimiste alustamist Putinile järele andnud.
Venemaa rikkumiste loetelu – usaldamatu partner
Putin on korduvalt demonstreerinud, et tema sõnal pole rahvusvahelises poliitikas mingit kaalu. Järgnevalt mõned olulisemad rikkumised ja agressiivsed sammud:
• Minsk I (2014) ja Minsk II (2015) vaherahulepete rikkumine, millele järgnes 2022. aasta sõjaline eskalatsioon ja Ukraina üleüldine invasioon.
• Krimmi ebaseaduslik annekteerimine 2014. aastal, millele järgnes nelja Ukraina oblasti (Luhanski, Donetski, Zaporižžja ja Hersoni) kuulutamine Venemaa osaks 2022. aastal.
• Tsiviilobjektide sihipärane pommitamine, sealhulgas korterelamud, haiglad ja koolid.
• Tuumaähvarduste kasutamine poliitilise surve vahendina.
• Põhja-Korea ja Iraani relvaabi kasutamine, mis viitab rahvusvaheliste sanktsioonide ja õiguse eiramisele.
• Desinformatsiooni kampaaniad ja hübriidsõja rünnakud, mille eesmärk on tekitada segadust, mõjutada valimisi ja halvata toetust Ukrainale.
Sellises kontekstis ei saa järeleandmine olla sild rahuni, vaid ainult uus etapp vägivallas.
Ukraina ja Euroopa liitlaste mure: seljataga tehtud kokkulepped
Trumpi ühepoolsed algatused, mis jätavad Ukraina läbirääkimistest kõrvale, on tekitanud sügavat muret nii Kiievis kui ka Euroopa pealinnades. Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi on korduvalt rõhutanud, et ühtegi Ukrainat puudutavat otsust ei tohi teha ilma Ukraina osaluseta: „Meie saatust ei tohi kujundada kinniste uste taga teiste poolt.“
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Sama on öelnud mitmed Euroopa juhid. Prantsusmaa president Emmanuel Macron on hoiatanud, et järeleandmised Putinile ei too rahu, vaid ainult nõrgestavad lääne usaldusväärsust.Saksamaa kantsler Olaf Scholz on nõudnud, et „igasugune rahu peab olema õiglane rahu“ — mitte vaherahu, mis võimaldab Venemaal end taastada ja uuesti rünnata.
Rahuvalve – sisutu ja hambutu
Trumpi administratsiooni ametlik seisukoht on, et USA ei saada Ukrainasse rahuvalvajaid. Selle asemel soovitatakse Euroopa riikidel luua „rahustav mere- ja õhuvägi“, mis oleks territoriaalselt eraldatud konfliktitsoonist. Ent nagu ajalugu on näidanud, pole „hambutu“ rahuvalve kunagi takistanud uue agressiooni puhkemist.
Minsk II õppetund on selge – kokkulepped ilma järelvalveta ja sanktsioonideta on väärtusetud. Kui Ukrainas ei ole kohal viivitamatult ja reaalselt tegutsevat rahvusvahelist julgeolekujõudu, saab Venemaa soovi korral igal hetkel „naasta, et töö lõpule viia“, nagu Sõjauuringute Instituudi analüütik George Barros hoiatas.
Poliitiline fassaad – retoorika, mis petab
Trumpi administratsiooni narratiiv keskendub rahule ja konfliktide lõpetamisele. Kuid see on pelgalt suitsukate. Tegelikkuses on tegemist poliitilise fassaadiga, mille tagant paistab järjest tugevam isolatsionism ja mõistmatu soosing diktaatoritele.
Kui USA jätab Ukraina saatuse Venemaa meelevalda, saadab see maailmale hukatusliku sõnumi: agressioon tasub end ära.
Trumpi „rahu“ on rahu ainult nime järgi. Tegelikkuses on see „Vene rahu“ – rahu, mis põhineb okupeerimisel, hirmul ja jõul.
Õppetunnid ajaloost
Trumpi lähenemine Ukraina kriisile peegeldab ohtlikku naiivsust või kalkuleeritud pragmaatilisust, mis meenutab 1938. aasta Müncheni kokkulepet. Tollal lootsid lääne liidrid, et Hitleri rahuldamine Sudetimaaga tagab rahu. Tegelikkuses andsid nad talle julguse alustada teist maailmasõda.
Ajaloos on vähe halastamatumaid õppetunde kui see – järeleandmine diktaatorile ei too rahu, vaid verevalamise. Trumpi tegevus ei ole rahutegija omane. See on järeleandmispoliitika selle kõige ohtlikumas vormis.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Kui lääs, eesotsas Ameerika Ühendriikidega, ei seisa otsustavalt agressoritele vastu, siis ei ole tegemist mitte ainult Ukraina tragöödiaga. See on kogu rahvusvahelise õiguskorra lagunemine, millele järgneb uus, palju tumedam ajastu.Trumpi sõbralikkus Vene diktaatori, sõjakurjategija Putiniga, kes on Eesti kõige ohtlikum vaenlane, ja ta vaenulikkus oma iseseisvuse eest võitleva Ukraina vastu on pahaendeline.
Eestlaste tulevik, julgeolek ja vabadus on seotud Kiievi saatusega. Ukraina vabadusvõitlejad ei kaitse ainult oma kodumaad – nad võitlevad ka eestlaste ja teiste Putini huviorbiidis olevate Vene „lähisvälismaa“ rahvaste eest.
Eesti, Venemaa sihtmärk nii ajalooliselt kui geograafiliselt, peab valmistuma suuremaks panuseks omaenda kaitsevõimesse ja otsima viivitamatult tihedat koostööd oma naabrite ja teiste Euroopa riikidega, et nurjata meie põlisvaenlase soovunelm – Vene kommunistliku impeeriumi „hiilguse“ taastamine.
