USA Columbia ülikooli professor Sachs, mõjukas majandusteadlane ja poliitanalüütik, on vastuoluline kuju. Ta on pikka aega USA välispoliitika suhtes kriitiline olnud. Tema hiljutine tiraad Euroopa Parlamendis peegeldas usku, et Euroopa peaks vabastama end USA mõjust ja järgima iseseisvamat välispoliitikat. Samas on ta öelnud, et Ukraina maksimaalsed sõjalised eesmärgid on vastutustundetud ning kutsunud üles läbirääkimistele Venemaaga.
Sachs, kes kunagi aitas luua Eesti krooni, on ka Eesti olukorrast ilmselt halvasti infomeeritud: ta on väitnud, et Eesti elanikkonnast on vene rahvusest vaid 25 protsenti, kuigi tõeline protsent on tublisti üle 40. Need Putini rahvuskaaslased peavad Putini arvates olema lojaalsed temale, mitte oma kodumaale, moodustades Eestile ja eestlastele eksistentsiaalse ohu.
Sachsi seisukohad langevad suuresti kokku Putini propagandaga, mis teeb tema objektiivsuse küsitavaks. Tema esinemised Venemaa riigitelevisioonis ja väited USA rolli kohta Nord Streami torujuhtme sabotaažis viitavad kalduvusele vandenõuteooriatele. Kuigi tema kriitika USA hegemoonia suhtes võib Euroopas mõnele meeltmööda olla, muudab tema suutmatus arvestada Venemaa agressiooniga tema seisukohad ja nõuanded eksitavaks.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Euroopa püüab tegutsedaHiljutisel tippkohtumisel Londonis leppisid Suurbritannia peaminister Keir Starmer ja Prantsusmaa president Emmanuel Macron kokku, et teevad Ukrainaga vaenutegevuse peatamiseks tihedat koostööd. Starmer on tõusnud üheks võtmefiguuriks Euroopas, kutsudes üles suurendama kaitsekulutusi ja parandama Euroopa liitlaste omavahelist koordinatsiooni. Tema suhtlus Trumpiga rõhutab Euroopa strateegilist vajadust säilitada USA toetus, valmistudes samas võimalikuks Ameerika kaasatuse vähenemiseks.
Erinevalt USA ettearvamatust poliitikast on Euroopa liidrid, sealhulgas Saksamaa kantsler Olaf Scholz ja Poola peaminister Donald Tusk, rõhutanud pikaajalise sõjalise ja majandusabi olulisust Ukrainale. Siiski tõi Balti riikide puudumine Londoni kohtumiselt esile Euroopa reageeringu sisemised lahknevused. Need eesliini riigid, mis panustavad oma SKP-st kaitsekulutustele oluliselt rohkem kui nõutud, on eriti mures mis tahes Euroopa algatuste pärast, mis jätavad nad strateegilistest otsustest kõrvale.
Kui USA peaks oma sõjalist toetust vähendama, seisaks Euroopa silmitsi tohutu survega see tühimik täita. See on käivitanud arutelud Euroopa kaitsetööstuse tootmisvõimsuse suurendamise üle, mis võib kiirendada püüdlusi saavutada sõjaline iseseisvus USA-st.
Vastamata küsimusi on Euroopa poliitikutel veelgi. Trumpi ja Zelenskõi kohtumine suurendas Euroopa liitlaste hirme, et Trumpi välispoliitika on pigem tehinguline ja võib olla kooskõlas Venemaa huvidega. Raske on aru saada ka Trumpi sõprussuhetest autokraatlike diktaatorite ja verejanuliste sõjakurjategijatega nagu Putin, Netanyahu, Xi Jinping ja Kim Jong Un.
Euroopa oma julgeolekustrateegia
USA kohustuste ümber valitseva ebakindluse tõttu arutavad Euroopa liidrid vajadust iseseisvama julgeolekustrateegia järele. Saksamaa, Prantsusmaa ja Ühendkuningriik töötavad välja ettepanekuid, et tagada Ukraina julgeolek Euroopa juhitud algatuste kaudu.
Peamised Euroopa ees seisvad väljakutsed on järgmised:
Sõjatööstuse tootmise suurendamine: Euroopa peab suurendama relvatootmist, et tagada Ukraina kaitsevõime.
Advertisement / ReklaamAdvertisement / ReklaamMajanduslik ja rahaline toetus: Vajalik on tugev rahaline raamistik, mis tagaks pideva abi Kiievile.
Poliitiline ühtsus: Oluline on ületada lahknevused Lääne-Euroopa suurvõimude ja eesliini riikide nagu Poola ja Balti riigid vahel.
Lõppkokkuvõttes määrab Euroopa võime esitada ühtne rinne – nii läbirääkimistel USA-ga kui ka Venemaa edasise agressiooni tõrjumisel – kontinendi pikaajalise stabiilsuse.
Eestlased peavad aga aru saama, et naiivne lootus NATO „üks kõigi, kõik ühe eest“ paragrahvi turvakilbile pole kunagi kohustanud ühtegi NATO liitlast kaitsma Eestit meie põlise vaenlase vastu. Näib, et Trumpi ajastul ei tohiks isegi naiivikud seda tõsiselt võtta.
Eesti peaks ühinema Läti ja Leeduga (kui võimalik ka Soomega) ühiseks julgeolekutsooniks, millel on ühised relvastuse soetamise plaanid, integreeritud relvajõud ja leping, mis mitte ainult ei luba, vaid kohustab liitlasi üksteist kaitsma.
Kuigi sellised tegelased nagu Jeffrey Sachs propageerivad täielikku Euroopa eraldumist Ameerika mõjust, näib tasakaalustatum strateegia, mis säilitab transatlantilise koostöö, samal ajal kui Euroopa ehitab üles oma iseseisvad võimed, kõige elujõulisem tee, mida mööda edasi liikuda. Järgmised kuud on otsustava tähtsusega, et määrata, kas Euroopa suudab saada Ukraina julgeoleku tagajaks ja seeläbi tagada ka enda tulevase stabiilsuse.
