Ta ostis Twitteri veendumusest, et sõnavabaduse piiramisele järgneb autokraatia. Ta tegi seda, et paljastada endiste Twitteri omanike sõnavabaduse piiramine ja kallutamine aastal 2000 USA presidendi valimistel. Teatavasti piiras Twitter drastiliselt konservatiivse maailmavaatega inimeste arvamuste avaldamisi. Twitter koguni suutis keelata tolleaegsel USA presidendil, maailma kõige mõjuvõimsamal inimesel, Donald Trumpil, Twitteri kasutamise.
Erainformatsioonifirmad täitmas võimumeeste tellimusi
Twitter on erakompanii ja ta võib piirata ja kallutada informatsiooni avaldamist nagu ta heaks arvab, aga kui ta teeb seda USA riigiametnike nõudmisel, siis osaleb ta konspiratsioonis, mis on otseselt vastuolus USA põhiseaduse sõnavabaduse sättega. Et seda varasemat seadusevastast tegevust paljastada, avaldab Elon Musk varasemaid Twitteri juhtkonna omavahelisi emaile, mis tõestavad, et nad piirasid ja kallutasid sõnavabadust USA Keskluureameti (Federal Bureau of Investigation) ja teiste USA ametkondade nõudel.
Mitte ainult Twitter, vaid ka teised informatsioonihiiud, Google, Facebook, Apple ja Amazon, piirasid ja kallutasid informatsiooni presidendivalimistel. Nad otseselt tsenseerisid Joe Bideni narkomaanist poja Hunteri mahaunustatud arvutist leitud andmeid, mis tõestasid Bideni pere korruptiivset äritsemist puna-Hiinas, Ukrainas ja paljudes teistes riikides, kus nood tegelesid jultunult Bideni mõjuvõimu müümisega. USA Keskluureamet oli algatanud sellekohase kriminaaljuurdluse, aga see mätsiti kinni ametnike poolt, kes olid president Trumpi poliitilised vastased. Keskluureameti juhtiv jurist Jim Baker, kes oli seotud Hunter Bideni sülearvuti tsenseerimisega ja president Trumpi vastu valesüüdistuste esitamisega, palgati Twitteri juhtkonda samalaadset tööd tegema. Elon Musk on ta nüüd vallandanud.
Nagu võib arvata, on kõik juurdlused USA riigiametnike seadusevastastest tegvustest, mis soosisid Joe Bidenit, kinni mätsitud nüüd, kui riigi ametkonnad alluvad Joe Bidenile.
Informatsioonitehnoloogia ettevõtted upitasid Bideni võimule, et vabariiklased nende tiibu ei lõikaks seadustega, mis lubaks neid kohtulikult karistada informatsiooni kallutamise või tsenseerimise eest. President Trump oli neil vaja võimult eemaldada, et ta ei nurjaks nende laiaulatuslikke äriplaane kommunistlikus Hiinas. Joe Biden osutus valituks eelkõige seetõttu, et informatsioonitehnoloogia hiiglased ja Bideni propaganda hääletoruna tegutsev kallutatud peavoolumeedia finantseerisid ja toetasid Bideni valimiskampaaniat.
Sõnavabaduse piiramisele järgneb autokraatia
Vabadus on inimkonna ajaloos võrdlemisi harva esinev nähtus, aga pikas perspektiivis on see olnud tõusuteel. XX sajandit võib pidada vabaduse õitseajaks. Alates Berliini müüri langemisest aastal 1989 ja seejärel Vene kommunistliku impeeriumi varisemisest, olid aastaks 2005 umbes pooled maailma inimesed enam-vähem vabad.
Organisatsioon Freedom House (Vabaduse Maja) leiab aga oma 2020. aasta aruandes „Freedom in the World“ (Vabadus maailmas), et vabadus maailmas on taganemisteel.
Mitte ainult diktaatorid ja türannid ei tegele „kodumaise teisitimõtlemise jäänuste“ väljajuurimisega, vaid ka paljud vabalt valitud juhid riikides, mida peetakse enam-vähem demokraatlikuks, on muutunud võimu kuritarvitajateks. Ülekaalukale võimule tõusmiseks ja võimul püsimiseks peavad nad eelkõige piirama sõnavabadust. Kriitika tõrjumiseks ja summutamiseks tembeldavad nad nende vastu suunatud, ükskõik kui hästi põhjendatud kriitika, valeks, solvamiseks, rassismiks, ksenofoobiaks, vihakõneks või millekski muuks põlastavaks.
Vabaduse Maja leiab, et maailma kahe suurima demokraatliku riigi, Ameerika Ühendriikide ja India juhid on üha enam valmis lõhkuma institutsionaalseid tagatisi ja eirama kriitikute ja vähemuste õigusi.
Nende ja teiste suundumuste tulemusena leidis Freedom House, et 2019. aasta oli juba neljateistkümnes, mil vabadus maailmas on kahanenud. Lõhe tagasilöökide ja olukorra paranemise vahel suureneb.
Võrreldes 2018. aastaga halvenesid 64 riigi üksikisikute poliitilised õigused ja kodanikuvabadused, samas kui vaid 37 riiki kogesid olukorra paranemist. Enam kui pooltes riikides, mis hinnati 2009. aastal vabaks, on viimase kümne aasta jooksul toimunud langus.
Informatsioonihiidude võim
Viis informaatika hiigelfirmat: Twitter, Google, Facebook, Apple ja Amazon on suutnud hõivata endile 90 protsenti kogu interneti informatsiooni edastamisest. Nendest oleneb suurelt osast, millist informatsiooni levitatakse, millist tsenseeritakse. Nad on võimelised muutma rahva arvamust, mõjutama valimiste tulemusi ning kujundama riikide majandust, riikide sisepoliitikat ja suurelt osalt ka riikide välispoliitikat.
Enne internetiajastut, kui sõnumite levitamine polnud veel suurelt osalt informatsioonitehnoloogia hiidfirmade kontrolli all, polnud karta, et võimuahned poliitikud saavad sõnavabadust piirata ainult sõnadega või ajakirjanduse veergudel avaldatuga. Nendel ei puudunud vastuvaidlejaid. Nad ei saanud hoiduda õigustatud kriitikast, sest nad ei suutnud sõnavabadust ja seega ka mitte vabadust piirata.
Informatsioonihiiglaste tõusuga on olukord muutunud. Sõnavabaduse piiramise ja kallutamisega on võimuahned poliitikud sammumas autokraatia teel seitsme penikoorma saabastega.
Elon Musk teeb head aga palju on veel vaja teha
Twitteri varasemaid väärtegusid on Elon Musk parandamas, aga Twitter on ainult üks informatsioonihiiglastest – vabaduse hävingule kappavatest Apokalüpsise hobustest.
USAs ja veelgi enam Euroopa Liidus on kehtivaid seadusi, mis keelavad informatsiooni levi ja kaubanduse piiramist ja muid eraäride monopolide kasutamist, aga kui neid ei rakendata, pole neist kasu. Tehnoloogiafirmade turuvõimu kuritarvitamiseks tuleb rakendada kehtivaid seadusi ja kehtestada tõhusamaid.
„Inimene ei saa olla vaba enne, kui viimane kuningas on kägistatud viimase preestri soolikatega,“ nii arvas Denis Diderot, Euroopa mõistuseajastu prominentne filosoof. Tänapäeval võiks öelda, et inimesed ei saa olla tõeliselt vabad enne, kui sõnavabaduse piirajad ja kallutajad on kägistatud tõhusate seadustega ja lõpuks ometi rakendatakse 1948. aastal kehtestatud ÜRO Inimõiguste deklaratsioon, mis ütleb: „Igaühel on õigus arvamus- ja sõnavabadusele; see õigus hõlmab vabadust esitada arvamusi ilma sekkumiseta ning otsida, saada ja edastada teavet ja ideid mis tahes meedia kaudu ja sõltumata riigipiiridest.“
Jüri Toomepuu
