2. aprillil kehtestas Donald Trump oma „vabastamispäeva“ raames kaubandustariifid paljudele riikidele. Kõige enam üllatas maailma avaldus: Venemaale uusi tariife ei kehtestata, sest „see pole läbirääkimiste keskel sobilik“.

Samal ajal sai sõjas vaevlev Ukraina 10% imporditariifi, justkui preemiaks enda vabadusvõitluse eest. See oli šokk, aga kahjuks mitte üllatus.

Trumpi tariifide laine vallandas aktsiaturgudel paanika. Investorid põgenevad. Rubriikidesse kerkivad ainult sõnad nagu „recessioon“, „tollisõda“, „inflatsioon“. Ja Ukraina? Kaob esilehtedelt. Trumpi tariifisõda varjutab kõik muu. Näib, et inimesed suudavad keskenduda ainult ühele kriisile korraga. Ukraina ei ole enam see üks.

Kaubandusarvud, mis räägivad enese eest

USA ja Ukraina 2024. aasta kaubavahetuse kogumaht:

• eksport Ukrainasse: 1,7 miljardit dollarit;

• import Ukrainast: 1,2 miljardit;

• kogusumma: 2,9 miljardit dollarit;

• kaubandusülejääk USA kasuks: umbes 500 miljonit dollarit.

USA ja Venemaa kaubavahetus:

• eksport Venemaale: 526 miljonit dollarit;

• import Venemaalt: 3,2 miljardit dollarit;

• kaubandusdefitsiit USA jaoks: umbes 2,5 miljardit dollarit.

Ja ometi — tariifid langesid Ukrainale, mitte Venemaale. Mille eest? Vabadusvõitluse eest?

„Venemaa saab valgekinnastes kohtlemist, samal ajal kui Ukrainat karistatakse – isegi olukorras, kus USA teenib Ukrainaga kaubavahetuses kasumit, aga Venemaalt impordib kahjumiga,“ ütles Browder 7. aprillil Times Radio saates.

Sõja alustas Putin, tema peab selle lõpetama

USA välisminister Marco Rubio ütles 5. aprillil Washingtonis peetud Senati väliskomisjoni kuulamisel: „Lõplik otsus sõja lõpetamiseks on üksnes Vladimir Putini teha.“ Selle väitega on raske vaielda. Oleks hea, kui ta suudaks selle ka Donald Trumpile selgeks teha.

Näib, et ilma USA-ta ei suuda läänemaailm Putinit küllaldaselt majanduslikult ega poliitiliselt mõjutada, et ta lõpetaks oma rünnaku Ukrainale ja unustaks oma Stalini impeeriumi „hiilguse“ taastamise plaanid.

Putini jaoks pole aga läbirääkimised muud kui venitamis taktika. Tema diplomaatia tähendab: räägi, aga ära kunagi kokkuleppele jõua. Samal ajal, kui ta teeb näo, et „rahukõnelused“ toimivad, jätkab ta raketirünnakuid ja mobiliseerib veel 160 000 uut sõdurit, et jätkuks ka kahuriliha.

Et mitte Trumpi pahandada, lõpetas Ukraina omal algatusel rünnakud Vene laevade vastu Mustal merel. Mida tegi Venemaa? Kasutas neid samu laevu tsiviilrakettide välja laskmiseks.

Ukraina käed on seotud. Venemaa laevad tulistavad. Trump vaikib. Kui Zelenskõi rikub Musta mere kokkulepet, võib ta ilma jääda USA abist. Aga Venemaa rikub seda igapäevaselt ja Trump teda selle eest ei karista. Ta lubab relvaabi ainult tingimusel, et Ukraina „loovutab tulevikus kõik oma mineraalid USAle“. See on pigem rööv kui abi.

Euroopa otsustav hetk - 300-miljardine võimalus

Euroopas on külmutatud umbes 300 miljardit dollarit Vene varasid. Neid saaks kasutada Ukraina abistamiseks. Aga otsus vajab kõigi liikmesriikide nõusolekut. Ja üks veto – näiteks Ungarilt – võib vabastada raha tagasi Venemaale. Kui Putini sõiduvees hulpiv Viktor Orbán seda otsustab, võib see raha jõuda Venemaale – relvadeks, rakettideks, surmaks.

Järeldused

Eestile on see kõik rohkem kui pelgalt geopoliitika. See on küsimus Eesti püsimisest riigina, mida valitsevad eestlased. Meie põhimõtted, liitlased ja julgeolek sõltuvad sellest, kas Ukraina toetust suudetakse hoida – nii poliitiliselt kui rahaliselt. Kui USA vaikib ja Euroopa kõhkleb, siis Putin irvitab. Kui Ukraina langeb, siis võib Eesti olla järgmine. Siin sobib meenutada prantsuse ütlust: „Kui Pariis põleb, pole aeg kõnelda lõhnaküünaldest.“

Ajalugu ei andesta neile, kes valisid vaikimise, kui on vaja tegutseda.

Soovitused:

• Euroopa Liit peab kiiresti ja ühiselt otsustama Venemaa külmutatud varade kasutamise Ukraina toetuseks ja ülesehituseks. See ei tohi jääda ühe liikmesriigi vetotaktika taha.

• Eesti peab koos Läti, Leedu, Soome ja Poolaga looma liitlaste tuumiku, mis survestab suuremaid riike (sh Saksamaad ja Prantsusmaad) võtma selge ja kiire seisukoht Putini peatamiseks.

• Lääne toetust ei saa võtta iseenesestmõistetavana – Eesti peab investeerima rohkem omaenda kaitsevõimesse, sealhulgas laskemoona- ja droonide tootmisesse ning küberkaitsesse.

• Info- ja moraalne võitlus on samuti tähtis: Eesti sisepoliitika peab neutraliseerima sõjakurjategija Putini toetajad Eesti riigi piirides. Eesti diplomaatia peab rahvusvahelisel tasandil lakkamatult rõhutama, et Ukraina võit on Euroopa rahu võti.

• Tuleb toetada Euroopa Kaitseinvesteeringute Fondi arengut, mis toetaks riike, kes relvaabi annavad, ja kui võimalik, seda kasutada Eesti julgeoleku tugevdamiseks.

Eestlased USAs

TRENDING