Eesti pole võimeline Ukrainat meie ühise vaenlase vastu oluliselt aitama. Peaks aga aitama nii palju kui võimalik. Kuni Vladimir Putin pole sõda võitnud, pole karta, et ta Balti riike ründab. Kui ta sõja kaotab, siis on oht Venemaalt pikemaks ajaks neutraliseeritud, kirjutab Jüri Toomepuu ERRs.
Vladimir Putini täiemahuline sõda Ukraina vastu on kestnud juba rohkem kui kaks aastat. Kuigi venelasi on kolm ja pool korda rohkem kui ukrainlasi ja Vene armeed peeti 2022. aasta veebruari rünnaku algul võimsuselt maailma kolmandaks, pole Putin suutnud Ukrainat vallutada. Sõja käigus on vene armee muutunud võimsuselt teiseks ja mitte maailmas, vaid Ukrainas.
Venelastel oli rünnaku algul 3300 lahinguvalmis tanki. Ukraina, kasutades läänest tarnitud ja Ukrainas toodetud tankitõrjerelvi ning droone, on muutnud nendest umbes 3000 kalliteks kirstudeks.
Kui Venemaa alustas oma täiemahulist sissetungi, oli ukrainlaste reaktsioon rünnakule spontaanne. Polnud probleemi sõdurite värbamisega, vabatahtlikke oli rohkem, kui oli võimalik välja õpetada. Vaatamata vaenlase ülekaalukale relvajõule ja pidevale pommitamisele nurjasid ukrainlased Putini katse vallutada Kiiev ja võitsid tagasi suure osa venelaste hõivatud territooriumist.
Ukraina kohaneb
Näib, et meestel on evolutsiooni käigus välja arenenud instinktiivne tahe kaitsta oma kodu, oma peret ja oma põlluandi ning nad on valmis, kui vaja, ohverdama selle nimel oma elu. Kaua kestva sõja käigus, pärast paljusid lahinguis langenuid, hakkab see instinktiivne tahe aga raugema. Kuigi rõhuv enamus ukraina meestest täidab oma kohustust, on kasvamas nende arv, kes eelistavad oma nahka hoida ja Ukrainast lahkuda.
Ka Eestis on ajutist kaitset taotlenud umbes 7000 teenistusealist Ukraina päritoluga meest. Suurelt osalt on need küll Ukraina venelased, kel pole põhjust Ukraina eest võidelda ja kes ei soovi Putini diktatuuri eest surra, aga nende hulgas on ka ukrainlasi.
Ajal, mil Ukraina seisis silmitsi lääne toetuse kõikumisega, sellest tuleneva relvastuse ja laskemoona puudusega ja võitlustahte raugemisega, oli vajadus luua toimiv ja õiglane süsteem sõdurite värbamiseks. 14. aprillil kehtestas Ukraina parlament sõjajõudude täiendamise seaduse. Seda võib pidada esialgse rünnaku üle elanud riigi institutsioonide ja ühiskonna ümberkorraldamise pöördepunktiks, et kohaneda pikema konfliktiga ja eelkõige valmistuda oodatavaks suviseks suureks pealetungiks.
Seadusele esitati rohkem kui 4200 muudatusettepanekut ja see nõudis kuudepikkust vaidlust. Seda võib pidada Ukraina ikka veel ebatäiusliku, kuid siiski täiustuva demokraatia sümboliks. Oli vaja kohaneda olukorraga, kus suur osa meestest teenib sõjaväes. Oli vaja ehitada üles kaitsevõime, mis vähendab sõltuvust liitlastest, ja ümber korraldada majandus, et tagada ressursid kauakestvaks sõjaks. Majandus peab toimima ka ajal, mil suur osa võimekaid elanikke on lahingutandril.
Kaua oodatud toetus
Alates 2024. aasta algusest ei suutnud Ameerika Ühendriigid Ukrainale sõjalist abi anda sel lihtsal põhjusel, et demokraadid kontrollivad senatit ja vabariiklased saadikutekoda ning välisabipaketti on võimalik kasutada ka pakiliste sisepoliitiliste valupunktide leevendamiseks ja mõjutamiseks.
Ukraina lahinguüksused ei saanud pikka aega kaitseks vajalikku laskemoona. Selle tulemuseks oli taandumine Avdijivka linnast Ida-Ukrainas ja sõdurite moraali langus. Kuna katkes ka USA toetus Ukraina õhukaitsele, pidid tsiviilisikud kannatama pidevat pommitamist.
USA kauaoodatud 95 miljardi dollari suurune välisabipakett kehtestati 24. aprillil. Kuigi Ukraina abistamise rubriigi all on umbes 61 miljardit dollarit, kasutatakse 23 miljardit sellest USA relvavarude täiendamiseks ja üheksa miljardit dollarit majandusabiks tagastamatute laenude kujul. Ukrainale relvade ostmiseks antav kogusumma on 13,8 miljardit dollarit.
Vahetult pärast seaduse vastuvõtmist lubas Pentagon ka ühe miljardi dollari väärtuses sõjatehnikat ja relvi varudest välja võtta ning Ukrainasse saata, sealhulgas õlalt tulistatavad Stingeri õhutõrje rakette, 155-millimeetrised mürske, Javelini tankitõrjerakette, kobarmoona ja lahinguvälja sõidukeid.
Teatati ka kuue miljardi dollari suurusest paketist Ukrainale Patriot õhutõrjerakettide ja suurtükiväe HIMARS raketisüsteemide hankimiseks USA relvatööstuselt. HIMARS võib kanda kuut juhitavat raketti ehk ühte taktikalist ATACMS raketti. Nende Ukrainasse jõudmine võtab kauem aega, kuid tugevdab pikema aja jooksul Ukraina kaitset.
USA välisministeerium teatas 24. aprillil, et USA saatis kuu algul salaja Ukrainasse esmakordselt 300-kilomeetrise laskekaugusega ATACMS raketisüsteeme. Neid on juba vaenlase vastu kahel korral kasutatud. Esiteks Krimmis asuva Vene sõjaväe lennuvälja vastu ja seejärel Vene vägede vastu Ida-Ukraina kaguosas asuvas Zaporižžja oblastis.
USA kummalised abistamistingimused
Millegipärast annab USA relvasüsteeme Ukrainale tingimusel, et neid ei kasutataks rünnakuteks Venemaa vastu Venemaa territooriumil.
Sõjapidamine sel moel, et Venemaa võib rünnata Ukrainat, aga Ukraina Venemaad rünnata ei tohi on täiesti mõistusevastane, väidab kindral Jack Keane, endine Ameerika Ühendriikide armee staabiülema asetäitja ja USA-s asuva sõjauuringute instituudi esimees. Seda praegune USA valitsus aga kahjuks nõuab.
USA manitseb ukrainlasi isegi mitte kasutama nende endi toodetud droone Vene nafta rafineerimise tööstuse ründamiseks, kuigi see on peamiselt nafta mis võimaldab Putinil Stalini impeeriumi "hiilguse" taastamist üritada.
Näib, et USA valitsejate püksid sõeluvad püüli, kui Putin oma roostetanud tuumamõõka täristab. See on arvatavasti põhjus, miks USA ega Euroopa NATO liitlased ei toeta Ukrainat eesmärgiga, et Ukraina sõja võidaks, vaid tingimusel, et kumbki pool sõda ei kaotaks.
Küsitlused näitavad, et USA president Joe Biden on silmitsi kaotusega selle aasta novembris toimuvatel presidendivalimistel. Ta on oma senise valitsemisaja jooksul hävitanud president Donald Trumpi saavutatud USA energia sõltumatuse ja paisanud USA majandusse tohutu suure rahasüsti, mis on omakorda vallandanud rahva elamistaset halvava inflatsiooni. Lootuses vältida kaotust üritab Biden langetada kütuste hinda ja on selleks isegi nõus kaitsma Putini sõda rahastavat Vene naftatööstust.
Eesti panus ühise vaenlase vastu
Jaanuaris toimunud maailma majandusfoorumil ütles Leedu välisminister Gabrielius Landsbergis, et see, mida praegu Ukrainale antakse, on vaid väike osa sellest, mis on vajalik. Ta võrdles Ukrainat NATO-sse kuuluva Poolaga ja märkis, et Poola on reageerinud Ukraina kriisile, tellides Ameerika Ühendriikidelt umbes tuhat Abramsi tanki, 500 pikamaa juhitavat HIMARS-i raketisüsteemi ja 40 Patrioti õhutõrje raketisüsteemi. Ta vihjas, et Ukraina vajaks palju enamat.
Eesti pole võimeline Ukrainat meie ühise vaenlase vastu oluliselt aitama. Peaks aga aitama nii palju kui võimalik. Niikaua, kui Putin pole sõda võitnud, pole karta, et ta Balti riike ründab. Kui ta sõja kaotab, siis on oht Venemaalt pikemaks ajaks neutraliseeritud.
Mitte ainult Ukraina kaitseks vaid ka Eesti julgeolekuks oleks mõttekas saata Ukraina lahingutandrile need õhu- ja tankitõrjerelvad ning kahurimürsud, mis Eesti omab. Pole isegi vaja neid kinkida. Võib arvata, et Ukraina oleks nõus neid laenama tingimusel, et kui Ukraina on sõja võitnud ja majanduslikult kosunud, hüvitab ta nende hinna kas Ukrainas toodetud relvastusega või muude Ukraina toodetega. mida Eesti vajab. Slava Ukraini!
Jüri Toomepuu: Ukraina peab vastu (1)
Eestlased USAs | 01 May 2024 | EWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Eestlased USAs
TRENDING
