President Volodõmõr Zelenskõi teatas hiljuti, et Ukraina suudab aastas toota kuni neli miljonit drooni, mis peegeldab riigi kaitsetööstuse kiiret laienemist. FOTO: Reuters
Venemaa on oma 144 miljoni elanikuga Ukrainast umbes kolm ja pool korda rahvarohkem. Territooriumi suhtes on Venemaa Ukrainast 28 korda suurem. Seetõttu on Venemaal palju rohkem sõdureid kui Ukrainal ja rohkem maapõuevarasid, eelkõige naftat ja maagaasi.
See sõda meenutab Taaveti ja Koljati lugu, kus lingukivi oli võimsam füüsilisest jõust. Ukraina ei saa loota Venemaa sarnasele toorele jõule, ta peab oma võitlusvõimet säilitama kasutades leidlikku strateegiat ja taktikat. Seni on Ukraina seda suutnud.
Putini suurim strateegiline viga oli Ukraina rahva võitlusvaimu alahindamine. Ta arvas, et ukrainlased on nõus olema osa Vene impeeriumist. Tegelikult oli rahvas valmis oma iseseisvust ja suveräänsust kaitsma.
Sõja keerukas reaalsus
Kõrvaltvaatajatele võib sõda näida nagu strateegiline malemäng, kus mõlemad pooled liigutavad oma nuppe vastase tapmiseke, kurnamiseks ja alistamiseks. Asjaosalistele on sõda eelkõige verine, enamasti ettearvamatu, sageli kaootiline. Strateegiad ja taktikad, mida juhtkond õppis sõjakoolis, võivad lahinguväljal osutuda kasutuks. Eriti ilmekalt kehtib see Ukraina sõja kohta.
Kõik maailma riigid jälgivad tähelepanelikult seda sõda, et õppida, kuidas olla võidukas tuleviku sõdades. Ukraina sõda on pakkunud terve rea sõjalisi, poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid õppetunde.
Putini välksõja fiasko
Kõige esimene õppetund vaimustas eelkõige Ukrainlasi ja rõõmustas kõiki kes Putini vallutussõja hukka mõistsid. Putin ja tema kindralite plaan oli alistada Kiiev mõne päeva või nädala jooksul. See plaan meenutas klassikalist blitzkriegi – kiiret ja hävitavat rünnakut, mis pidi Ukraina sõjalise ja poliitilise juhtkonna kiiresti rivist välja lööma.
Tegelikkus osutus hoopis teistsuguseks. Venemaa oli alahinnanud Ukraina vastupanuvõimet ning teinud mitmeid kriitilisi strateegilisi vigu, millest üks suurimaid oli tarneahelate ja logistikatoe puudulikkus. Venemaa võitlusstiil oli seotud massilise jõuga, kuid Ukraina mängis mängu, mis meenutas rohkem pokkerit kui male nuppude liigutamist.
Ukraina konflikt kinnitab taas Saksamaa kindral Helmuth von Moltke ütelust „Ükski lahinguplaan ei ela üle kontakti vaenlasega.“ Venemaa strateegia lagunes kohe, kui see puutus kokku tegelikkusega lahinguväljal. Ukraina kasutas oma eelnevat ettevalmistust ja lääneliitlaste abi, et neutraliseerida Venemaa esialgseid rünnakuid.
Vene väed ei olnud valmis ukrainlaste tõhusa tankitõrje ja hästi koordineeritud sissitaktika vastu. See tekitas Venemaale suuri logistilisi probleeme, kus sõduritel ja lahingumasinatel jäi puudu varustusest ja kütusest, samal ajal kui Ukraina väed suutsid kiiresti manööverdada ja vaenlast segadusse ajada. Kui reaalsus sunnib taktikat muutma, pole strateegia enam oluline.
Ukraina vältis lahinguid, nii palju kui võimalik, kus Venemaa oleks oma tulejõudu saanud täielikult kasutada. Selle asemel ründas Ukraina venelaste logistikat, korraldas varitsusi ja taganes strateegiliselt, et säilitada oma inim- ja materiaalseid ressursse. Venemaa, kes lähenes sõjale nagu raskekaalu poksija, lootis lüüa vastase esimeses raundis välja, kuid Ukraina suutis selle muuta tantsuks vaenlase ümber, vältides otsest konflikti ja rakendades löögi- ja taganemis taktikat.
Ukraina kaitsejõud on näidanud erakordset paindlikkust ja innovatsiooni, kohandades oma taktikat vastavalt Venemaa ülekaalukale jõule. Sõda on muutnud väiksemad, kiiremad ja paindlikumad üksused võitlusvõimeliseks, samal ajal kui suurte mehhaniseeritud vene üksuste manööverdamine on olnud aeglane ja kohmakas.
Ukraina väed on kasutanud varitsusi, vaenlase tarnejoonte lõikamist ja strateegilisi väljatõmbumisi, et hoida kokku ressursse ja kurnata vaenlast. Samuti on nad suutnud kombineerida traditsioonilisi taktikaid uuendusliku tehnoloogiaga, mis on neile andnud tugeva eelise.
Droonide ja mehitamata süsteemide võim
Droonid on muutunud üheks keskseks elemendiks Ukraina lahinguvälja strateegias. Ukraina kasutas suurel hulga kaubanduslikke droone, mis muudeti sõjaliseks otstarbeks, et rünnata venelaste kõrgväärtuslikke sihtmärke. Väikesed ja raskesti avastatavad, droonid on olnud olulised ka luureandmete kogumisel ja vastase positsioonide jälgimisel.
Droonide kasutamine on tähendanud, et isegi väiksemad Ukraina üksused on saanud täpseid ja surmavaid lööke anda, olles ise vaenlasele kättesaamatu. See demonstreerib suurepäraselt Ukraina võimet kohaneda ja kasutada tehnoloogiat, et ülekaalukast vaenlasest jagu saada.
2024. aasta oktoobri seisuga on Ukraina teinud droonitootmises märkimisväärseid edusamme, eesmärgiga toota aasta lõpuks 1,5 miljonit drooni. Valdav enamus (80–90%) neist on nn FPV (first-person view) mudelid, mida kasutatakse peamiselt vaenlase varustuse sihtimiseks ja hävitamiseks. Ukraina kasvav droonitööstus on olnud venemaa agressiooni vastu võitlemisel ülioluline, droonide tootmisega on nüüdseks seotud üle 200 kohaliku ettevõtte.
President Volodõmõr Zelenskõi teatas hiljuti, et Ukraina suudab aastas toota kuni neli miljonit drooni, mis peegeldab riigi kaitsetööstuse kiiret laienemist.
Relvastus ja tehnoloogiline innovatsioon
Tänapäeva sõjapidamises ei ole enam oluline ainult see, kellel on suuremad ja raskemad relvad. Ukraina on seda sõda näidanud, kasutades NATO ja Lääne liitlaste antud niihästi kergemaid kui raskemais relvasüsteeme, niihästi Javelini kui ka omatoodetud tankitõrjerakette ja HIMARSi raketisüsteeme.
Küber- ja infosõda
Lisaks füüsilisele lahinguväljale on Ukraina konflikt toonud esile ka küber- ja infosõja olulisuse. Venemaa on kasutanud küberrünnakuid Ukraina elutähtsate infrastruktuuride vastu. Ukraina on kiiresti arendanud oma küberünde võimet ja maksnud kuhjaga kätte. Nad on ka edukalt kasutanud sotsiaal- ja rahvusvahelist meediat oma narratiivide levitamiseks.
Infosõja käigus on Ukraina suutnud kujundada rahvusvahelist arvamust enda kasuks, mobiliseerides toetust ja tekitades Venemaale diplomaatilist survet. See on olnud kriitiline konfliktis, kus lahing ei toimu ainult relvadega, vaid ka ideede ja meelsuste vallas.
Logistika
Üks kriitiline õppetund mida Ukraina konflikt on rõhutanud on logistika tähtsus. Venemaa Achielleuse kand on olnud tarnejoonte venitamine ja logistikatoetus. Sõdurid jäid tihti ilma kütuse ja varudeta. Ukraina on suutnud oma tarneahelad paindlikult ja efektiivselt toimima panna. Venelaste koordineerimise ja logistika puudulikkus on olnud nende suurimaks takistuseks. Varustusliinide ebapiisavus, kütuse puudus ja halb planeerimine on toonud kaasa suuri kaotusi.
Logistika tähtsust ei tohi muidugi alahinnata üheski sõjas, see määrab kas armeel on võimekust võidelda või mitte.
Rahvusvaheline toetus
Kui Donald Trump, endine ja arvatavasti ka tulevane USA president, väitis, et Zelenskõi on ajaloo parim müügimees, võis ta olla tõele lähedal. USA ja teiste lääneriikide relvad, rahaline abi ja väljaõpe on olnud võtmetähtsusega Ukraina võitluses Venemaa vastu. Kuigi NATO ei ole ametlikult sõtta sekkunud, on tema mõju sõjatandril selgelt näha.
Kahjuks pole niihästi USA kui ka teiste tähtsate NATO liitlaste abi küllaldane selleks, et Ukraina võidaks. Eesmärk näib pigem olevat, et kumbgi pool sõda ei kaotaks. Kõige tõhusamaid pikamaa rakette ei luba Ukraina toetajad Venemaa vastu kasutada. Sõjapidamine nii, et Venemaa võib rünnata Ukrainat, aga Ukraina Venemaad rünnata ei tohi, on mõistusevastane.
Sõjaväsimus ja moraal
Napoleon väitis: „Sõjas on moraal füüsilisele nagu kolm ühele.“ Kääbiku ja Sõrmuste Isanda looja professor J.R.R. Tolkien on seda täiendanud ütlusega: „Tähtsam kui keha tugevus on vaimu tugevus.“ Pikaks veniv sõda põhjustab mõlemal pool sõjaväsimust ja moraali langust.
Putinit see ei häiri. Ta jätkab võitlust Stalinilt õpitud meetmetega. Diktaator, kes ei austa inimõigusi ega hooli või oma sõdurite eludest, saab jätkata sõda karmide meetmetega. Uued seadused kriminaliseerivad igasuguse opositsiooni, kusjuures „valeandmeid“ sõjaväe kohta karistatakse kuni 15-aastase vanglakaristusega. Isegi „erioperatsiooni“ nimetamine sõjaks võib päädida karistustega „armee diskrediteerimise“ eest.
Tuhanded sõjavastased meeleavaldajad on vahistatud. Opositsiooniliider Aleksei Navalnõi mürgitati vanglas. Sõltumatud meediaväljaanded suletakse või tsenseeritakse ning paljud ajakirjanikud on põgenenud. Sotsiaalmeedia on piiratud ja kodanikke julgustatakse teatama sõjavastastest meeleoludest, luues hirmukultuuri. Jälitustehnika jälitab meeleavaldajaid, teisitimõtlejaid aga sildistatakse „välisagentideks“ ja ahistatakse.
Need taktikad koos propagandaga on lämmatanud avalikkuse vastupanu. On olnud usaldusväärseid teateid ja aruandeid selle kohta, et Ukrainas vene ülemused lasevad maha oma sõdureid deserteerumise ärahoidmiseks ja distsipliini jõustamiseks. Kasutusele on võetud nn „blokeerimisüksused“ või „tõkkeväed“, mille ülesandeks on takistada taganemist, tulistades oma sõdureid, kes üritavad põgeneda, samuti nagu tehti Punaarmees Teise maailmasõja lahingutes.
Ukraina olukord on palju parem. Üks meeldejääv ja tumedalt humoorikas pilt internetis näitab eakaid Ukraina naisi valmistamas Molotovi kokteile, tõestades, et oma kodumaa kaitses osalevad isegi vanaemad.
Umbes 650 000 teenistuskohuslikku meest (18–60 aastat) on lahkunud Ukrainast Euroopa riikidesse. Nendest umbes 10 000 on Eestis. 30 000 meest kasutasid smugeldamisvõrgustikke, et rännata naaberriikidesse. 20 000 tabati kui nad üritasid ebaseaduslikult lahkuda.
Ukraina elektrivõrgu hävitamine on jätnud ukrainlased silmitsi elektrikatkestuste ja jõhkra talvega. Sõjaväsimus kasvab ja sõjavägi näeb vaeva, et treenida küllaldaselt sõdureid territooriumi säilitamiseks, rääkimata selle tagasivõitmisest. Lõhe täieliku võidu soovi ja selle saavutamise võime vahel tekitab muret.
Enamik ukrainlasi on endiselt trotslikud. Küsitlused näitavad, et ligi kolmveerand usub endiselt sõjalisse võitu. Ainult 9% nõustuks relvarahuga, mis külmutab praegused rindejooned. Siiski on tekkimas põlvkondade vaheline lõhe: 54% üle 60-aastastest usub võitu, võrreldes vaid 31% -ga 18–25-aastastest. Vanemad ukrainlased on ka rohkem valmis võitlema, kuni kogu territoorium on tagasi võidetud, samas kui nooremad on vähem kindlad.
Ukraina võidu väljavaated
Mis tähendab „võit“ Ukraina jaoks? Kas see on kogu okupeeritud territooriumi tagasi võitmine või diplomaatiline lahendus? Ukraina võidust rääkides tuleb mõista, et võit võib olla mitmetahuline ja selle saavutamine keeruline.
Konflikt võib lõppeda mitmeti: kas Ukraina otsustav võit, pikaajaline patiseis või rahuleping, lootuses, et mõlemad pooled seda täidavad.
Küsitlused näitavad, et paljud ukrainlased on valmis kompromissideks, kui see kindlustab tuleviku Euroopa Liidus või NATOs. Kui Ukraina saaks ELi liikmeks, nõustuks 38% praeguste rindejoontega; NATO liikmeks saamisega tõuseb see arv 47%ni. Kui Ukraina saaks tagasi kontrolli okupeeritud Zaporižžja ja Khersoni üle, kaaluks 57% rahu, isegi kui see tähendaks Krimmi, Donetski ja Luganski loovutamist Venemaale.
Tõenäoline on, et sõda lõppeb Vene tohutute sõjaliste kaotuste, majanduse allakäigu ning sanktsioonide, rahvastikuprobleemide ja eelkõige muidugi ukrainlaste vapra vabadusvõitluse koosmõjul. Loodame, et Ukraina võiduga.
Muistse aja kuulus Ateena draamakirjanik Euripides väitis: „Kümme targalt juhitud sõdurit alistavad 100 halvasti juhitud sõdurit.“ Meie tublid hõimud soomlased tõestasid seda Teises talvesõjas 700 aastat hiljem. Asümmeetriline suuruse vahekord nõuab asümmeetrilist kaitset. Niihästi meie hõimud kui ukrainlased on näidanud, et sellist kaitset on võimalik luua.
Oht Eestile on tõsine. Veelgi tõsisemaks teeb selle asjaolu, et oht on Eesti piirides. Ukraina venelased, kes moodustavad umbes 17 protsenti Ukraina elanikkonnast, olid küll abivalmis, aga nad ei suutnud aidata Putinil Ukrainat vallutada. Eesti elanikkonnas on venelasi umbes 46 protsenti.
Aasta 2007 aprillirahutuste ajal õhutas tollane Konstitutsioonipartei vene rahvusest sõdureid riigivastaseks tegevuseks. See neil ka õnnestus. Tol ajal „…ei olnud sugugi kõik mitte-eestlastest ajateenijad Eesti riigiga ühte meelt,“ väitis tollane kaitseväe ülem kindral Ants Laaneots. Raske on ennustada kelle poole Eesti vene rahvusest sõdurid oma püssitoru pööravad kui Putin või mõni ta järglane otsustab Eesti arvel Nõukogude „hiilgust“ taastama hakata.
Paljud eestlased ei saa ikka veel aru, et NATO lepingu viies lõik ei kohusta – see ainult lubab NATO liitlastel appi tulla, kui ühte rünnatakse. Lõik ütleb, et liikmesriigid võivad kasutada meetmeid, mida nad peavad vajalikuks.
On põhjust tõsiselt kahelda kas USA president, Saksa kantsler või Prantsuse ja Briti peaministrid oleks nõus riskima kolmandat maailmasõda kui Narvat, Lasnamäge või Eestit rünnatakse. Senini on viiendat lõiku rakendatud ainult siis kui terroristid New Yorgi kaubanduskeskuse hävitasid – siis kui selle rakendamiseks polnud mingit vajadust.
Eesti peab eelkõige aru saama, et NATO võibolla aitab neid kes aitavad ennest ise. Eesti peab õppima rakendama asümmeetrilisi sõjapidamise meetodeid, kasutades kaasaegset tehnoloogiat ja kübervõimekust, et muutuda, kindlasti mitte võitmatuks, aga vähemalt raskelt seeditavaks.
Relvaga võideldes oma rahva ja riigi säilimise eest on eestlased alati võidelnud kangelaslikult. On ülim aeg meie rahva parimatel poegadel ja tütardel ühineda kangelaslikuks võitluseks ka rahvuspoliitilisel tandril, et eesti rahvas ja kultuur püsiks läbi aegade, nagu nõuab Eesti Vabariigi põhiseaduse preambul.