„Rahu meie ajaks“ oli Briti peaministri Neville Chamberlaini deklaratsioon pärast 1938. aasta Müncheni konverentsi, kui Briti valitsuse nn lepituspoliitika tagajärjel tehti kokkulepped Hitleriga. Järgmisel aastal puhkes Teine maailmasõda, mis põhjustas umbes 70–85 miljonit surma, kolm protsenti tollasest maailma rahvastikust.

Otseselt sõjategevuse tagajärjel hukkus 50–56 miljonit inimest ja sõjast tingitud haigused ja nälg põhjustasid veel rohkem kui 20 miljonit surma.

Näib, et 2025. aasta Müncheni konverentsile järgneb USA president Trumpi lepituspoliitika, mille tagajärjel ta kavatseb teha kokkulepped Vene verejanulise diktaatori Putiniga.

Seekord on aga Euroopa poliitiline maastik drastiliselt muutunud. On tekkinud uusi alliansse ja mõtteviise, kuidas reageerida Trumpi ootamatule suunamuutusele Ukraina ja Venemaa küsimustes. Kui varem peeti NATO-d ja Euroopa Liitu võtmetegijateks julgeolekuküsimustes, siis nüüd on käsil uue diplomaatilise raamistikuga kohanemine, kus Euroopa liidrid püüvad leida alternatiivseid lahendusi Washingtoni Moskva-sõbraliku poliitika tasakaalustamiseks.

Macroni vastuhakk ja uus koalitsioon

Müncheni julgeolekukonverentsi järel toimunud arengud on näidanud, kuidas Lääne-Euroopa liidrid, eesotsas Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroniga, püüavad vastu seista Trumpi agressiivsetele sõnavõttudele Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi aadressil. Macron kutsus Pariisi kõige olulisemad NATO ja EL-i riigid, et arutada uue diplomaatilise bloki loomist, mis suudaks reageerida Washingtoni uuele suunale.

Kohtumisel osalesid Prantsusmaa, Suurbritannia, Saksamaa, Itaalia, Hispaania, Poola, Madalmaad ja Taani ning NATO, Euroopa Komisjoni ja Euroopa Nõukogu juhid. Kolmapäevaks oli see algselt piiratud seltskond laienenud 19 liikmeni, kaasates ka Kanada ning mitmeid mitte-EL-i liikmesriike nagu Norra ja Island. Silmapaistvalt puudusid grupist USA, samuti Venemaaga lähedastes suhetes olevad Ungari ja Slovakkia.

Trumpi rünnak Zelenskõi vastu

Trump on viimastel päevadel pööranud kogu oma poliitilise rünnaku Ukraina vastu, nimetades Zelenskõid „diktaatoriks ilma valimisteta“, ja väites, et USA on olnud petetud, andes Ukrainale sadu miljardeid dollareid. Need avaldused on tekitanud Euroopas suurt vastukaja ning sõjaväelased ja poliitikud Ukrainas on asunud presidenti kaitsma.

Endine Ukraina peaminister Julia Tõmošenko rõhutas, et ainult ukrainlased saavad otsustada oma valitsuse saatuse ning väljendas pahameelt USA survest Ukraina sõjaaegsete valimiste korraldamiseks. Ukraina põhiseadus keelab valimiste läbiviimise sõjaseisukorra ajal, kuna see ohustaks kodanike turvalisust ning välistaks sõdurite ja okupeeritud aladel elavate inimeste osalemise.

Euroopa ärkab mõistmaks USA reetmist

Trumpi hiljutised väited on põhjalikult raputanud Euroopa poliitikuid ja diplomaate, kes mõistavad, et USA ei ole enam usaldusväärne partner. Euroopa Liidu liidrid on hakanud mõtlema väljaspool traditsioonilisi NATO ja EL-i formaate, et tagada oma julgeolek. Saksamaa, Prantsusmaa ja Poola „Weimari“ formaat, samuti Põhjamaade ja Balti riikide koostöö rõhutavad, et Euroopa peab võtma rohkem vastutust oma kaitse eest.

Euroopa Parlamendi suurimad erakonnad - Euroopa Rahvapartei, Sotsialistid ja Demokraadid, Renew Europe ja Rohelised – tegid ühisavalduse, et Euroopa peab tugevdama oma kaitsevõimet ja suurendama Ukrainale antavat sõjalist abi. „Meil pole valikut, kui tahame kaitsta oma väärtusi ja julgeolekut,“ seisis avalduses.

USA ja Venemaa uued kõnelused

Veelgi murettekitavam on USA ja Venemaa vahelised kõnelused, mis toimusid Saudi Araabias ja milles Ukrainal polnud mingit sõnaõigust. Trumpi administratsioon arutas Venemaaga sanktsioonide leevendamist ja energiaalast koostööd, samal ajal kui Euroopa Liit kehtestas Venemaale uusi piiranguid.

See olukord on tekitanud tugeva kahtluse, et USA ei ole enam Euroopa liitlane, vaid hoopis Venemaa strateegiline partner. Brüsselis on hakatud arutama võimalust, et USA ja Venemaa koostöö eesmärk on Euroopa Liidu nõrgestamine.

Euroopa uue sõltumatuse suunas

Prantsusmaa, Saksamaa ja teiste EL-i juhtivate riikide initsiatiivid Ukraina toetuseks näitavad, et Euroopa pürgib suurema iseseisvuse poole julgeolekupoliitikas. Kuigi endiselt on lahkarvamusi, kuidas see täpselt peaks välja nägema, on selge, et vanad transatlantilised suhted on suure surve all.

Briti peaminister Keir Starmer plaanib külastada Washingtoni, et arutada suhteid Trumpi administratsiooniga, kuid Euroopa diplomaadid kahtlevad, kas sellest kohtumisest on abi. Trumpi administratsiooni praegused prioriteedid näivad olevat pigem kaubandus ja Venemaa-sõbralik poliitika kui Euroopa julgeolek.

Uus reaalsus

Euroopa poliitika seisab silmitsi uue reaalsusega, kus USA enam ei esinda stabiilsust ja kindlust. NATO ja EL on sunnitud kohanema olukorraga, kus nad peavad ise oma julgeoleku eest vastutama. Prantsusmaa, Saksamaa ja teiste Euroopa suurriikide algatused näitavad, et Euroopa hakkab võtma suuremat rolli oma tuleviku kujundamisel.

Kuigi Euroopa reageerib kiiresti, jääb õhku oluline küsimus: kas see uus diplomaatiline rändekee suudab vältida Ukraina hülgamist ja takistada Venemaa geopoliitilise võimu suurenemist? Ajalugu näitab, et lääneriigid ei saa endale lubada jagunemist, sest vastasel juhul võib see osutuda kõige saatuslikumaks otsuseks alates Teisest maailmasõjast.

Eestlased USAs

TRENDING