Eelmised valimised ja sellekohased küsitlused annavad põhjust arvata, et rahva rõhuv enamus ei poolda ühtegi võimulolevat parteid. Ligemale pooled ei lähegi valima ja paljud neist kes lähevad, hääletavad partei poolt keda nad peavad kõige vähem halvaks paljudest halbadest. Reformikate suurt võitu eelmistel valimistel, 17% valimsõiguslike häältest, oleks arenenud, demokraatlikes maades peetud valitsuspartei haledaks läbikukkumiseks.
Võimulolevatel parteidel on muidugi oma kindel toetajaskond – tohutu ametnike parmas mille heaolu on otseselt või kaudselt sõltuv parteist. See selgitabki reformikate 164 tuhat häält eelmistel valimistel. Savisaar võib muidugi kindel olla oma üha enam kodakondsust saavate rahvuskaaslaste häältele, ükskõik mida ta ka ei teeks või tegemata jätaks.
Uus partei mis suudaks hääletuskasti juurde tuua isegi kolmandiku sellest valimisõiguslike enamikust kes ei salli ühtegi võimuparteid, rohkem kui 300 tuhat valijat, oleks võimeline tekitama Eestis poliitilise maaväringu ja tõusma võimule. Seda pole aga võimalik saavutada matkides võimulolevaid parteisid, „hääletage mulle“ valimiskampaaniaga, lubades kõike kõigile. Selliseid lubadusi pole arukad inimesed juba ammu tõsiselt võtnud. Seda pole ka võimalik saavutada rahva poolehoiu ammu minetanud totra „jagajate jadadega d’Hondti“ häälte ülekandega valimiseaduse aktsepteerimisega. Paljud arukad inimeses ei lähe valima, kui on võimalik osutuda valituks 13 häälega, samas kui 717 enam hääli, mõned enam kui tuhat häält saanud kandidaadid valituks ei osutunud, nagu juhtus viimastel Tallinna volikogu valimistel. Mis mõtet on hääletada Nõmmel Jaanile, kui su hääl kandub hoopis Ivanile Sillamäel? Mis mõtet on hääletada oma lemmik kandidaadile kui 90 protsenti Riigikogu liikmetes pääsevad võimule partei tuusade poolt koostatud partei nimekirja alusel?
Selline erakond oleks võimeline looma Eestile uue alguse, sellise alguse mida eestlased nõudsid laulva revolutsiooni päevil, uue algus, mis muudaks Eesti tõeliselt riigiks mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, nagu nõua meie põhiseaduse preambul.