Lootusrikas tulevik?
„Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus,mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade–“ need on kõige tähtsusrikkamad ja lootustandvamad sõnad kehtivas, muidu viletsas ja vigases Eesti Vabariigi põhiseaduses.
Kahjuks muutis esimene okupatsioonijärgne valitsus need lootustandvad sõnad tühipaljaks sõnakõlksuks, kui ta eiras Genfi konventsiooni nõuet, et okupandid lahkuks kui lõpeb okupatsioon. „Isamaa“ ei täitnud ühtegi oma suurepärastest valimislubadustest. Eesti rahvusele ja kultuurile veelgi hukatuslikumaks osutus see, et ta põlistas kõik pool miljonit okupanti koos nende järglastega alalisteks elanikeks ja seega tulevasteks kodanikeks. Sellega alustas rahvusluse sildi all pettusega võimule tõusnud valitsus eesti rahvuse ja kultuuri hävingut tagava riigi kindlustamist ja arendamist.
Järgnevad valitsused täitsid või üritasid täita vähemalt mõned oma valimislubadustest, aga põhiseaduse lootustandva nõude asemel on jätkunud eestlaste põlise kodumaa venestamine –järjest kiirenevas tempos.
Sõõm värsket õhku.
Uus, võimule tõusev valitsus on nagu suur sõõm värsket õhku eelkõige seetõttu, et nende koalitsioonilepe algab sõnadega: „Meie olulisim ülesanne on kindlustada Eesti rahva ja iseseisva ning kaitstud Eesti püsimine,“ ja esimene lõik lõpeb sõnadega: „Lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulis sätestatust tagame eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.“
Võib arvata, et need EKRE poolt nõutud sõnad Keskerakonna rõhuvale enamusele rõõmu ei valmista. Aga minu ja ma usun kõigi eestlaste rinnas, kes arvavad, et eestlastel on õigus jääda peremeesteks oma põlisel kodumaal, panevad need jälle hõõguma lootuse tule. Lootust annab ka fakt, et praegune Keskerakonna esimees Jüri Ratas on erinevalt eelmisest eestlane. Kuigi jäme ots Keskerakonnas püsib venelaste käes, on ta suutnud enamasti ignoreerida Savisaare poolt sõlmitud koostöö lepet Putini Eesti-vaenuliku Ühtse Venemaaga. Lootust annab ka see, et „Isamaa“ ministrikandidaatide hulgas on vähemalt üks tubli rahvuslane, Urmas Reinsalu, kes propageeris ja aitas realiseerida meie NATO liitlaste üksuste paigutamist Eestisse, kuigi ta pidi selle eest kannatama räiget Putini käsilaste kriitikat. Liitlaste kohalolek muutis NATO viienda „üks kõigi, kõik ühe eest“ lõigu vaevaltusutava bluffi asemel enam-vähem tõsiselt võetavaks riigikaitseks,
Erilist rõõmu teeb see, et tubli, andekas ja arukas rahvuslane Henn Põlluaas on valitud Riigikogu esimeheks. Põlluaas juhtis ühendust Eesti Demokraatlik Rahvuslike Jõudude Koostöökoda, oli Eesti Rahvusliku Liikumise asutajaliige liige ja esimees, on Eesti Vabadusvõitlejate Liidu liige, Kaitseliidu Keila Malevkonna pealiku abi, endine edukas Saue linnapea, EKRE aseesimees ja selle aasta valimistel isiku mandaadiga (7392 häält) valitud Riigikogu liige. Ta on lahanud Eesti lähiajaloo probleeme lisaks arvukate ajakirjanduse avaldatud artiklitega ka hästi dokumenteeritud raamatutega "Eesti-Vene piirileping: ära andmine või äraandmine?" "Lennart Meri, vabaduse valus valgus" ja käesoleval aastal avaldatud "Sotsid, interrinde teine tulemine".
Oht Eestile ja eestlusele.
Eestlaste põlise kodumaa püsimist riigina mida valitsevad eestlased ohustab järjest kasvav mitte-eestlaste osa „eestimaalastest“, kui kasutada okupantide lemmikterminit millega üritati lisada legitiimsuse maik Eesti ümberrahvustamisele.
Esimene okupatsioonijärgne, rahvusluse sildi all võimule tõusnud valitsus sooritades Eesti ajaloo kõigi aegade kõige suurema vea jätkas Eesti ümberrahvustamist. Mart Helme, EKRE esimees ja uue valitsuse siseministri kandidaat saab sellest probleemist õnneks hästi aru. Oma hiljutises intervjuus selgitas ta olukorda: "Räägitakse, et meil pole ju pagulasi. On küll! Probleem ennekõike, et tullakse siia illegaalselt tööd tegema. Hinnanguliselt 22 000 inimest aastas idast, küll renditööjõuna, küll sisserände eranditega." Ta arvab, et „tuleval aastal võib see number olla juba 33 000.“ Seesugune immigratsioon on tema sõnul „hävituslik, kuna lööb paigast ära demograafilise tasakaalu eesti- ja venekeelse rahvastiku osa kallal.“
Ametlikult asus Eestisse eelmise aasta jooksul elama 17 616 inimest ja Eestist lahkus 12 358 inimest. Saabujad tulevad peamiselt üle idapiiri ja lahkujad on kahjuks enamasti eestlased. Rahvastikuregistri ametlikku statistikat ei tasu eriti tõsiselt võtta – iga elanik võib seal endale määratleda mistahes rahvuse ja keegi ei tea täpselt kui palju oli neid saabujaid ja lahkujaid, kes endid kuskil ei registreeri.
On rõõm teada, et siseministrina saab Mart Helme leida lahendusi probleemile, mis ohustab kõige enam eestlaste põlise kodumaa püsimist riigina mida valitsevad eestlased.
Koalitsioonilepe näeb ette ka iseseisva piirivalve taastamise. Helme saab aru, et piirivalve „peaks olema võimeline olema esimene kaitsevall sõjalise konflikti puhul. Selleks tuleb tema sõnul ka viia piirivalve relvastus ja väljaõpe oluliselt kõrgemale tasemele.“ Kindlasti vajab Eesti idapiiri mis poleks enam füüsiliselt, riigikaitseliselt ja juriidiliselt auklik.
Tõrv uue valitsuse meepotis.
Uue valitsuse meepotis on kahjuks ka paar supilusikatäit tõrva. Teiseks Riigikogu aseesimeheks sai Siim Kallas kelle kapp on tulvil luukeredest. Ta kogus kurikuulsust juba okupatsioonivõimu nomenklatuuri liikmena ja hoiukassade juhina kui selle kontodest kadus suur hulk töörahva raske vaevaga kogutud säästudest.
Samas peab tunnistama, et Kallas on üliosav igasugustest afääridest väljapugeja. Isegi Moskvast võltsimisi ja raha kadumist uurima saadetud revidendid ei suutnud Kallast trellide taha panna, sest talle pakkus katust tolleaegne kommunistliku partei ministrite nõukogu esimees Bruno Saul isiklikult.
Kui Kallase allkirjaga läks Eesti Pangast kaduma10 miljonit dollarit maksumaksjate raha, mõistis ta koalitsioonikaaslase Juhan Partsi tolleaegne abikaasa, linnakohtu kohtunik Merle Parts ta õigeks. Kuigi Ringkonnakohus leidis, et see otsus oli väär ja tühistas selle, otsustas sõbralik Linnakohus Kallase uuesti õigeks mõista. Tolleaegsele riigi peaprokurörile suutis keegi selgeks teha, et juba varem kõrgema kohtu poolt vääraks tunnistatud otsust pole vaja edasi kaevata. Oleks huvitav teada kas seoses sellega kasvas ka peaprokuröri jõukus. Sama osavalt suutis Kallas karistusest hoiduda kui ta Brüsseli kolleegid väitsid, et ajal kui ta oli Euroopa Kontrollkoja liige oli too asutus “lükanud kalevi alla” Euroopa Liidu rahade väärtarvitamise juhtumeid ja harrastanud "kriitika leevendamise aga ka täieliku kõrvaldamise praktikat” kahtlaste finantstehingute kohta.
Kallas oli seotud ka nn VEB fondi afääriga, mida uuriv ajakirjanik Toomas Kümmel nimetas oma aastal 2004 avaldatud raamatus „Isamaa rüüstajad“ suurimaks pangarööviks tänapäeva Eestis. Raha, 32,3 miljonit dollarit, maksti välja Eesti Panga tegelaste poolt valmistatud võltsdokumentide alusel vene viinavabrikandile Aleksander Matile, kes oli ilmselt nende tankist. Sellest kuhu kadus võltsdokumentidega välja võetud VEB fondi raha Riigikogu uurimiskomisjon selgust ei saanud, aga ega see vist pelgalt kokkusattumus polnud, et pärast seda kui raha tankistile maksti, loodi hästi finantseeritud Reformi partei ja kasvas ka Kallase jõukus.
Kui Kallas kandideeris presidendiks ja kinnitas, et ta on sünnilt Eesti kodanik, oli põhjust selles kahelda. Ajakirjanduses on avaldatud andmeid, et ta sündis juudi soost Läti kodakondsusega Goldbergide perekonda. Lapsendamine Kallase perekonda võis küll muuta Simeon Goldbergi Siim Kallaseks, aga uuesti ta ei sündinud. Kahjuks keeldusid kõik tolleaegse valitsuse ametkonnad sellekohastele arupärimistele vastamast.
Oma esimeses kõnes uues Riigikogus 15 aprillil väitis Kallas, et tulevane valitsus on oma koalitsioonileppese näpanud kõik Reformikate head mõtted. Varem ta kinnitas, et uue koalitsiooni kavades midagi head ei olegi! Jääb ainult loota, et Kallas maksumaksjate rahale liiga lähedale ei pääse ja et tal olulisi otsuseid ei lasta teha.
On ainult õiglane möönda, et isa patud ta tütre Kaja kaela ei lange. Kaja väites, et ta pole sündinud hõbe lusikas suus, pole samuti põhjust kahelda. Lusikas oli pigem kullast.
Kahjuks on ka kaks „Isamaa“ ministri kandidaati kahtlase minevikuga. Kaitseministri kandidaat Jüri Luik, sünninimega Gavrilov, aitas Lennart „Nikolajev“ Merel Moskvas juulileppeid sõlmida. Need põlistasid Eestisse umbes 20 000 Punaarmeelast ja 2000 julgeoleku agenti, koos perekondadega umbes 100 000 eriti Eesti-vaenulikku venelast ja kohustasid Eesti maksumaksjaid oma endiste rõhujate, kes kasseerivad ka oma Punaarmee pensioni, sotsiaalkindlustuse eest maksma. Ministrina tõmbas Luik Keri saare läheduses merepiiri 12 miili pealt 4 miili peale. Teatavasti asusid seal paesel merepõhjal tollal Vene allveelaevade sidevahendid. Mu sellekohasele arupärimisele Riigikogus vastas ta, et riiki olevat kergem kaitsta kui vaenlane lähedale lasta! See on päris kindlasti kõige totram vastus mida ükski kaitseminister on kunagi andnud.
Saame vaid loota, et Luige kunagise USA presidendikandidaadi, praegust presidendi, rumalaks, sõgedaks ja harimatuks sõimamine ei kahjusta meie suhteid Eesti kõige tähtsama liitlasega. Kui Luik süüdistas Trumpi ka Kremli huvide kaitsmises võib arvata, et ta tegi seda eesmärgil hajutada kahtlusi ta enda suhtes.
„Isamaa“ justiitsministri kandidaat Raivo Aeg, endine kapo ülem, oli „endine“ ka okupatsiooni päevist, mil ta oli kommunistliku partei Kingissepa rajooni siseasjade osakonna ülema asetäitja poliitilise kasvatuse alal. Selle Eesti julgeolekule tähtsa fakti on ta kiivalt oma ametlikust elulookirjeldusest välja jätnud. Ta kaasaegsed väidavad ka, et ta oli eriti agar KGB informeerija, nagu tublile kommunismi poliitilisele kasvatajale kohane.
Peavoolumeedia vihapurse.
Kui Reformierakondlastele selgus, et nad uuesti võimule ei pääse, vallandus ennekuulmatu uue valitsuse koalitsiooni ja selle üksikliikmete materdamine. Näib, et 17 aastat võimul olnud Reformierakond on suutnud lülitada oma toiduahelasse enamiku Eesti peavoolumeediast. Eesti valimiste suur võitja saab tavaliselt võimule vähem kui viiendiku valijate häältega. Võib arvata, et umbes sama palju on neid kes on kas otseselt või kaudselt sõltuvad võimuparteist. Lisaks sellele, et EKRE liikmeid natsideks sõimatakse avaldavad “ajakirjanikud” pahameelt isegi nende suhtes kellele meeldib talvel kaabuga pead katta. Mõni, nagu Putini sõiduvees hulpija, vasem-äärmuslasest Raadio 2 saatejuht Ahto Lobjakas sõimab EKRE-t saastaks.
Eesti ajakirjanduses levinud vihapurse on väga sarnane USA peavoolumeedia räigelt Trumpi vastu kallutatud reportaažile ja arvamusartiklitele. Harvardi ülikooli, Media Research Center ja Media Tenor uurimused näitavad, et peavoolu meedia hinnangulised väited Trumpi kohta on olnud rohkem kui 90 protsenti negatiivsed. Trump on õigustatult ja edukalt kritiseerinud oma kriitikuid – eelmise aasta Knight Foundation ja Gallup küsitlused leidsid, et rahva enamik on kaotanud viimaste aastate jooksul usalduse ajakirjanduse suhtes.
Eestis pole kahjuks valimiste-järgset küsitlust rahva arvamuse kohta peavoolumeediast tehtud, aga kuna uus koalitsioon sai valimistel enamuse rahva häältest, võib arvata, et rahva enamik kaotab või on juba kaotanud usu peavoolumeedia erapooletusse. Delfi kommentaariumist võib lugeda hulgaliselt kommentaare mis seda kinnitavad, nagu näiteks: “Lihtsalt hämmastav, kui kauaks jätkub Päevaprahil viha ja jonni. Ikka täielik laste liivakast, mitte ajakirjandus.“ „Kui sarnased juhtkirjad veel paar kuud sama sagedusega ilmuvad, siis kaotab meedia igasuguse usutavuse.“
Selline uue koalitsiooni materdamine võib hakata pikapeale materdama ka ajakirjandust – mõjutama tellijate ja vaatajate arvu ning ajakirjanduse majanduslikku olukorda.
Võib ka karta, et Eesti tohutu suur ametnike parmas, mis on per kapita kordades suurem kui ametnikkonnad näiteks Soomes või teistes rohkem arenenud riikides, uue valitsuse poliitikat ega programmi innustusega ei toeta. Mõned ehk üritavad seda isegi saboteerida. See oleks jälle sarnane USA riigi kõrgetele ametnikele, kes seadust rikkudes töötasid aktiivselt Trumpi valimiste vastu ja hiljem üritasid välja mõelda ja tekitada põhjuseid Trumpi võimult eemaldamiseks.
Parim antud olukorras.
Tänapäeva Eestis ilma Keskerakonnata valitsust luua ei saa – ilma Reformierakonnata ilmselt saab. Uus valitsus pole kaugeltki ideaalne. Kahjuks pole see ka üksmeelne koalitsioonileppe kõige tähendusrikkamates sõnade suhtes: „Meie olulisim ülesanne on kindlustada Eesti rahva ja iseseisva ning kaitstud Eesti püsimine“ ja „Tagame eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade, nagu nõuab Eesti Vabariigi põhiseaduse preambul.“
Hüved kaaluvad aga kindlasti üles puudujäägid. Uuel valitsusel on võimalik oma kõige olulisemat ülesannet täita ja lõpetada senini järjest kiirenev eestlaste põlise kodumaa ümberrahvustamine.
Uus valitsus on kõige parem mis on antud olukorras võimalik. Võrreldes eelnevate valitsustega on Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioon suur samm paremuse poole. Uus valitsus pälvib poolehoidu kõigilt kelle südames põleb eestluse tuli.
