See on hea, et Eesti Vabariigile presidenti Riigikogus ei valitud. Võib järeldada, või vähemalt loota, et Eesti partokraatlik võimukartell hakkab tasapisi murenema. Näib, et salajasel hääletamisel partei distsipliin millega parteituusad oma jüngreid lõa otsas hoiavad päris rebenemiskindel ei ole. Mõned eriti truualamlikud parteisulased võtsid küll foto oma valimissedelist, et oma vankumatut truudust parteile tõestada, aga hääletamistulemused näitavad, et oli ka küllalt neid, kes usaldasid ennast ja oma südametunnistust rohkem kui oma parteijuhti.
Valimiskogu on vähemalt mõnevõrra laialdasem ja representatiivsem kui enamasti partokraatidest ja poliitbroileritest koosnev riigikogu. Võib loota, et kohalike omavalitsuste liikmed arvestavad rahva arvamusega rohkem kui nende riigikogu kolleegid.
See oli suur samm õiges suunas, et kaks uut parteid, EKRE ja Vabaerakond pääsesid viimastel valimistel riigikogusse. Kui Eesti venestamine pole järgmisteks valimiste ajaks veel pöördumatuks muutunud ja uued parteid suudavad oma populaarsust tõsta, võib isegi loota, et järgmises riigikogus on võimalik luua rahvuslikult meelestatute koalitsioon.
Kõige parem oleks muidugi kui rahvas saaks endale ise presidendi valida. Sel juhul kerkiks esile hoopis teistsugused kandidaadid kui need kes on ennast senini pakkunud, kerkiks esile kandidaadid, kes arvestavad rahva, mitte parteituusade huvidega. Selleks oleks muidugi vaja asendada praegune vilets ja vigane põhiseadus uue, tõeliselt demokraatliku põhiseadusega, koos õiglase valimiseadusega, sellisega, mis tõeliselt teeks rahva kõrgeima riigivõimu kandjaks, mis tõeliselt oleks rajatud õiglusel ja õigusele, mille sätted tõeliselt tagavad eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Pole aga tõenäoline, et riigikogu enamus oleks nõus kehtestama põhiseaduse muudatusi, mis võiks nende võimu kõigutada.