Rahvastikuregistri andmetel elas 2022. aasta alguses Eestis umbes 1 300 000 elanikku ja alaliselt välismaal 121 243 Eesti kodanikku, nendest valimisõigusega 82 522 inimest. Tõelist arvu ei tea kahjuks mitte keegi. Rahvastikuregistri andmed on ütluspõhised – see peegeldab ainult andmeid mida Eesti elanikud on suvatsenud sinna sisestada ja samuti andmeid, mis pole enam õiged kuid mida pole ajaosaliste poolt parandatud, muudetud või eemaldatud.
Rahvastikuregistri andmetel on eestlaste arv muinasjutuliselt kasvanud pärast taasiseseisvumist. Paraku peegeldab see kasv pigem fakti, et paljud venelased on hakanud ennast rahvastikuregistris eestlastena määratlema. Mõned lihtsalt seetõttu, et nad on saanud Eesti kodakondsuse ja nad ei saa aru, et rahvus ja kodakondsus pole sünonüümsed. Mõned, sest nad arvavad, et kui nad juba peavad Eestis elama, on neil kasulikum ennast eestlasena kirja panna. Seda tegid esmajärjekorras endised Nõukogude Liidu julgeoleku töötajad, keda on õpetatud ennast esitlema nii nagu see momendil kõige kasulikum.
Okupatsiooniaegse statistika alusel oli aastaks 1959 Eestisse asustatud 539 737 venelast. Võib arvata, et enne taasiseseisvumist tõusis see arv vähemalt kuuesaja tuhandeni. Me teame, et Lennart Mere 1994 juulis sõlmitud lepete tagajärjel põlistati Eestisse umbes 20 000 punaarmeelast ja 2 000 julgeolekuagenti, koos perekondadega umbes 90 000 venelast. Kui Eestis on 1 300 000 elanikku nagu väidavad rahavastikuregistri ametnikud ja me arvestame, konservatiivselt, et Eestis on 600 000 venelast, siis on venelaste osakaal vähemalt 46 protsenti, kaugel sellest kolmandikust mida statistikaamet on mitukümmend aastat pakkunud.
Hinnangulised andmed välismaal elavatest eestlastest
Siseministeeriumi kodakondsus- ja rändepoliitika osakonna juhataja Ruth Annus on tunnistanud, et Eesti päritolu inimeste kohta välismaal pole „isegi mitte hinnangulisi andmeid“.
Mingid hinnangulised andmed on siiski olemas. Professor Toivo Raun, oma suurteoses Estonia and Estonians (Hoover Institution Press, 1987, 313 lk) arvestas, et 1944 aasta hilissuvel põgenes Eestist 70 000 eestlast ja pagulaste koguarv 1944 aasta lõpuks oli umbes 100 000. Umbes sama arv on lahkunud Eestist ka pärast taasiseseisvumist.
Arvestuslikult elab välismaal vähemalt 200 000 Eesti kodanikku, mis on ligilähedale 15 protsenti Eesti elanikkonnast ja 20 protsenti eestlastest, kui võtame arvesse välismaal elavad eestlased lisaks kodueestlastele.
Sõjapõgenikud ja nende järeltulijad
Kõige rohkem oli põhjust karta Vene kommunistlikku okupatsiooni inimestel, kes olid Eesti Vabariigis edukad – jõukamad äri- ja põllumehed, kõrgema haridustasemega inimesed. Põgenes üle poole teadusdoktoritest ja kaks kolmandikku magistritest. Muidugi oli põhjust põgenemiseks ka poliitikutel, riigiametnikel ja Stalini röövlivägede vastu võidelnud vabadusvõitlejatel. Põgenemine oli küllalt keerukas ja võib arvata, et neil kel see õnnestus, oli mõnevõrra rohkem pealehakkamist ja mõtlemisvõimet kui mahajäänutel.
Eestis omab kõrgharidust umbes 30% meestest ja 40% naistest. Põgenike järeltulijate hulgas võib harva kohata kedagi, kel puudub kõrgharidus. Palju on neid kes on saavutanud doktorikraadi ja magistreid on jalaga segada. Puruvaestena võõrsile jõudnud eestlased on suurelt osalt jõudnud paremale järjele kui nende võõrustajad. Põgenikud, ajal kui neid oli vähem kui kümnendik eestlaste koguarvust, avaldasid koguni mitmete aastate jooksul rohkem eestikeelseid raamatuid kui avaldati okupeeritud Eestis.
Sõjapõgenikud kasvatasid oma lapsi eestluse vaimus. Noored olid aktiivsed noorteorganisatsioonides, õppisid eesti täienduskoolides, osalesid rahvatantsu rühmades, lugesid eestikeelseid ajalehti ja kirjandust. Paljud abiellusid teiste eestlastega ja jätkasid oma laste kasvatamist eestlastena.
Kõige tähtsam oli see, et väliseestlased, koos teiste ikestatud rahvaste diaspooride esindajatega, suutsid mõjutada lääne riikide valitsusi, et nood mõistaks hukka ikestatud riikide okupatsiooni ja jätkaks Eesti Vabariigi ja teiste ikestatud riikide de jure tunnustamist. Arvukate poliitiliste demonstratsioonidega ja lääneriikide valitsustele ja seaduseandjatele telegrammide saatmise kampaaniatega andsid väliseestlased tõhusa panuse tolleaegses külmas sõjas, mis, vähemalt osaliselt tänu nendele, päädis Vene kommunistliku kurjuse impeeriumi kokku varisemisega ja ikestatud riikide iseseisvuse taastamisega.
Väliseestlaste panust kartsid okupandid aga tunnustasid kodueestlased. Okupatsioonivõimud organiseerisid KGB allorganisatsiooni VEKSA, et nende mõju neutraliseerida. Eesti Kongressi asutajad kutsusid aga kongressis osalema ka väliseestlaste poolt valitud esindajad.
Sõjapõgenike järeltulijad osalevad ikka suurearvuliselt Eesti seltsides, pühitsevad koos jaanipäeva ja Vabariigi aastapäeva, külastavad suviti oma sugulasi Eestis ja osalevad laulupidudel, paljud isegi oma kooride ja rahvatantsu rühmadega.
Eesti Vabariigi põhiseaduse alusel on kõik põgenikud ja nende järeltulijad, ka need kelle üks vanematest on muulane, Eesti Vabariigi kodanikud. Neil on õigus osaleda Eesti valimistel. Vähesed on seda teinud. Aasta 2019 valimistel hääletas kohapeal või kirja teel ainult 2107 väliseestlast. Üks põhjus on see, et küllalt keerukas on leida dokumente mis tõestavad nende kodakondsust ja registreerida rahvastikuregistrisse. Näib ka, et kuigi paljud väliseestlased valutavad südant eestluse ja Eesti Vabariigi püsimise pärast, pole nad eriti huvitatud Eesti partei- ja kolkapoliitikast.
Majanduslikud põgenikud
Niipea kui Vene kommunistliku impeeriumi lagunemine seda võimaldas, hakkas eestlasi lahkuma Eestist. Eestist on arvestuslikult lahkunud pärast taasiseseisvumist rohkem eestlasi kui põgenes Punaarmee eest. Umbes 30 000 neist Soome. Tänapäeva lahkujad otsivad paremat ja turvalisemat elu ja lahkuvad kenal reisilaeval, lennukil ehk kasvõi mööda maanteed oma autoga.
Intellektuaalne aadrilaskmine jätkub tänapäeval. Ega võõral maal elu alustamine tänapäevalgi kerge ole. Toimub jälle selektiivne emigratsioon – lahkuvad inimesed kellel on rohkem kui tavapärast pealehakkamist ja mõtlemisvõimet. Eriti palju lahkub arste, õdesid, muid meditsiinitöötajaid ja mitmesuguseid oskustöölisi.
Chicago Eesti Maja lähedusse on elama asunud pärast Eesti taasiseseisvumist nii palju uustulnukaid, et seal on uuesti käivitatud eesti täienduskool.
Keegi ei tea kui palju uusi väliseestlasi on oma Eesti aadressi rahvastikuregistrist eemaldanud. Need kes seda pole teinud saavad jätkata elektroonilist hääletamist oma endises valimisringkonnas niihästi kohalikel kui ka riigikogu valimistel.
Väliseesti kandidaadid
Esimestel taasiseseisvumise järgsetel valimistel kandideeris riigikogusse vahelduva eduga mitmeid väliseestlasi. Need kes osutusid valituks muutusid automaatselt kodueestlasteks. Selle aasta valimistel osaleb teadeolevalt ainult üks väliseestlane – Mike Calamus (Ukraina sõja blogija Teet Kalmuse vend) USA Marylandi osariigist. Kuna ta pole tuntud valimisringkonnas kus ta peab kandideerima, on ta võimalus valituks osutuda oma häältega kaduvväike. Samal põhjusel pole erakonnal mille nimekirjas ta kandideerib huvi teda nimekirjas kohale panna, mis tagaks ta valimise.
Kui oleks aga Välis-Eesti valimisringkond oleks ta võimalused valituks osutuda suurepärased. Ta on väliseestlaste seas üldiselt tuntud kui andekas, tubli, aus ja edukas ärimees. Ta toetab programme mis tagaksid eesti rahva ja kultuuri säilimise läbi aegade ja on isegi nõus Riigikogus töötama ilma palgata.
Valimisseaduse muutmise ettepanek
Kui Eesti tänase olukorra ja tuleviku hüveks tegutseksid aktiivselt ka väliseestlased, kes moodustavad 20 protsenti eesti rahvast, võiks loota, et Eesti olukord paraneb ja tulevik muutub lootusrikkamaks. Kõige parem viis tekitada väliseestlaste seas huvi Eesti eest tegutsemiseks on anda neile realistlik võimalus kandideerida ja valituks osutuda riigikogu valimistel. Selleks oleks vaja lisada Eestis asuvatele valimisringkondadele Välis-Eesti valimisringkond.
Välis-Eesti valimisringkonda võiks käsitleda kui valimisnimekirja, mille liikmed osutavad valituks nendele antud häälte arvu alusel. Väliseestlaste valimisnimekiri peaks saama vähemalt 5 protsenti kõikidest valimistel antud häältest, et olla esindatud riigikogus.
Kui paljud valituks osutunud muutuvad taas alalisteks kodu-eestlaseks näitab tulevik. Võib kindlasti arvata, et mida rohkem neid kelle rinnas tuksub eestlase süda ja kelle südames põleb eestluse tuli on nõus Eesti eest tegutsema, seda suurem on võimalus eestlaste põlisel kodumaal püsida riigina mida valitsevad eestlased.
Kaotada pole midagi.
