Vananemise, aja ja tuleviku üle mõtiskleb Postimehes 27. juunil 94-aastaseks saanud endine poliitik, ajakirjanik ja sõjaväelane Jüri Toomepuu.
Nendele, kelle nooruspäevad on möödunud, vananemine tavaliselt ei meeldi, sest vananemisega kaasnevad ebameeldivad füüsilised ja vaimsed muutused – näole ilmuvad kortsud, nägemine nürineb, kehakaal kasvab. Siis veel vaevad ja valud, energia hääbumine ning muud sellised nõrkused.
Me kõik teame, et vananemine hästi ei lõpe. Vananemine on aga ainuke protsess, mis lõppu edasi lükkab. Pikas perspektiivis kaalub lõpu edasi lükkumine üles kõik vananemisega kaasnevad ebameeldivused. Näib, et mida pikemas väljavaates, seda enam, sest inimesed, väheste eranditega, on nõus järjest raskemaks muutuvat aastatekoormat kandma nii kaua kui võimalik.
Aja taju
Meie liha ja luu on see, mis me füüsiliselt oleme, aga kogemused ja mälestused on see, kes me oleme. Meie olemus sõltub suurelt osalt sellest, mida mäletame ja mis meil mõttes mõlgub. Kõik, mida me teeme või mis meiega juhtub, hõlmab aega. Kuidas me aega veedame, mõjutab seda, kui pikk see tundub. Aeg venib, kui tegeleme millegagi, mis meile ei meeldi, aga lendab, kui meil on lõbus.
Inimeste ajataju oleneb suurelt osalt nende vanusest ja kogemustest. Vananedes tundub aeg mööduvat kiiremini. Suudame aja möödumist ka paremini hinnata. Imikutel ja väikelastel pole olulist aja mõistet. Umbes 5- ja 6-aastaselt on laps võimeline mäletama oma kogemusi. Tal tekib arusaam, et kontiinum erineb üksikutest toimingutest. Nii nagu areneb ta eesajukoor, areneb ta tähelepanu- ja mäluvõime ning arusaam ajast.
Neuroteadlased on pakkunud välja teooriaid, mis selgitavad, miks aeg näib vanemaks saades kiirenevat. Üks, nn proportsionaalsuse teooria, väidab, et aasta tundub 50-aastaselt kiirem kui nelja-aastaselt, sest see moodustab ainult ühe viiekümnendiku elust. Nelja-aastasele on üks aasta neljandik kogu elust.
On ka arvatud, et meie ajakontseptsioon põhineb sisemisel kehakellal. Keha bioloogiline kell, tuntud ka kui ööpäevarütm, asub pisikeses rakuklastris aju hüpotalamuses. Sisemine kehakell arvati olevat meie põhiline võrdlus tavalise kellaga südamelöökide kiiruse järgi. Mida kiiremini löövat süda, seda kiiremini pidavat me tajuma aega. Nüüd on üldine arusaam, et ajataju südamelöökidest ei olene.
Südame löögisageduse ja liikide pikaealisuse vahel on aga seos, kuigi see pole absoluutne. Üldiselt on loomade madalam pulss seotud pikema elueaga. Imetajate hulgas on hiirte pulss umbes 500–600 lööki minutis ja eluiga umbes 1–3 aastat. Mõnedel vaalaliikidel on südame löögisagedus ainult 5–10 lööki minutis ja nad võivad elada üle 200 aasta.
On olemas hüpotees, nn elukiiruse teooria, mis oletab, et organismidel on elu jooksul piiratud arv südamelööke või hingetõmbeid. Selle teooria kohaselt kulutavad aeglasema pulsisagedusega loomad oma südamelööke aeglasemalt ja elavad kauem.
On huvitav, et me mäletame enamasti kõige paremini kogemusi ajast, kui olime 15–25 aastased. Seda, mida sotsiaalteadused võivad nimetada lihtsalt nostalgiaks, on psühholoogid nimetanud «meenutuslöögiks». See võib olla põhjus, miks aeg näib pärast noorusepäevade möödumist kiirenevat.
Mis on aeg?
Aeg on midagi, millega me iga päev tegeleme – midagi, mida kõik arvavad mõistvat, mis on lihtne. Aja täpne ja selge määratlus on aga osutunud küllaltki keeruliseks ja raskelt arusaadavaks.
Näib, et paljudele pole aeg midagi muud kui mõistuse konstruktsioon. Seda poleks ollagi, kui me sellest ei mõtleks. Seetõttu pole ka võimalik ehitada masinaid, mis viiks meid tagasi minevikku, mis on möödunud, või tulevikku, kuhu me pole veel jõudnud – pole võimalik reisida millegagi, mida pole olemas.
Aega saab defineerida teaduslikult, kuigi teadlased pole kaugeltki ühel arvamusel, kas aeg on kvantifitseeritud, st koosneb väikestest osakestest, või pidev ja lakkamatu. Puuduvad eksperimentaalsed tõendid, kuid mitmed teoreetilised raamistikud viitavad osakestele Plancki skaalal. Standard kvantmehaanikas ja relatiivsusteoorias käsitletakse aega siiski parameetrina, mida võib kirjeldada kui siledat, pidevat kangast.
Füüsikas on aegruum füüsika aluskontseptsioon, matemaatiline mudel reaalsusest, mis ühendab kolm ruumimõõdet ja ühe ajamõõtme üheks neljamõõtmeliseks kontiinumiks. See raamistik on oluline, et mõista, kuidas universum toimib nii makroskoopiliselt kui ka mikroskoopiliselt. Aegruumi mõistet selgitas aastal 1908 Saksamaal tegutsev poola päritolu matemaatikaprofessor Hermann Minkowski. Sestap kutsutakse seda Minkowski aegruumiks. Hiljem integreeris Albert Einstein Minkowski aegruumi oma relatiivsusteooriatesse.
Einstein tõestas, et ruumi- ja ajamõõtmed olenevad vaatleja liikumisest. Ta tõestas ka, et valguse kiirus on kõigi vaatlejate jaoks konstantne, olenemata nende liikumisest. See viib aja laienemise ja pikkuse kokkutõmbumise nähtusteni.
Aegruumi mõiste on kaasaegse füüsika jaoks ülioluline. See on muutnud põhjalikult meie arusaama universumist ja reaalsusest.
Nendele, kes ei tegele tippteadustega, on kasulikum määratleda aega kui midagi, mida kellad mõõdavad, või midagi, mis takistab kõike korraga juhtumast. Entsüklopeedia Britannica selgitab, et aeg on kontiinum, millel puuduvad ruumilised mõõtmed ja meditsiinisõnastik ütleb, et aeg on teatud periood, mille jooksul midagi tehakse. Pittsburghi Ülikooli filosoofiaprofessor Adolf Grünbaum on tundelisem. Ta kutsub aega «hetkede lineaarseks kontiinumiks».
Populaarse tudengilaulu refrään ütleb, et noorus ei tule iial tagasi. See kehtib veelgi rangemalt aja kohta. Pole võimalik saada tagasi möödunud aega. Möödunud aegu on meil aga võimalik vaadelda ja uurida, sest valgusekiiri, mis peegeldavad varasemaid sündmusi möödunud aegadest, on meil võimalik tänapäeval kinni püüda. Sestap suudame me näha, milline oli universum selle algpäevil 13,8 miljardit aastat tagasi. Sestap oskame ennustada universumi, kuigi mitte ehk aja lõppu. Või vähemalt arvame, et oskame.
Fotode ja filmide massiline tootmine ja salvestamine – pärast seda, kui prantslane Nicéphore Niépce aastal 1822 pildistamise leiutas, ja hääle salvestamine – pärast seda, kui Édouard-Léon Scott de Martinville aastal1860 esmaselt «fonoautograafi» kasutas, ja muidugi ka paljude ajaloolaste ja teiste kirjatsurade tähelepanekud alates päevist, mil tähtsaid sündmusi salvestati kivitahvlitele, on andnud võimaluse tulevastele põlvedele uurida minevikusündmusi maakeral ja selle läheduses. Sellised salvestused aitavad meil möödunust paremini aru saada, aga näib, et need arusaamad ega miski muu ei päästa meid varem tehtud vigade kordamisest.
Optimistlikud ennustused
Inimeste arusaam universumist ja neist endist kasvab kiirenevas tempos. On täiesti tõenäoline, et tulevikus, ja mitte eriti kauges, oskavad teadlased vananemist kui mitte täielikult lõpetada, siis vähemalt selle kurba lõppu oluliselt edasi lükata. See on viimase paarisaja aasta jooksul juba mõnevõrra toimunud.
Kogu inimkonnale oleks muidugi veelgi parem, kui inimesed areneks nii kaugele, et rahvastel ja riikidel poleks enam vaja piiratud ressursside pärast üksteist sõjatandritel hävitada. Paraku on inimea pikendamine ja rahus elamine vastandlikud, sest pikema elueaga kaasneb suurem rahvaarv, aga mitte tingimata rohkem ressursse.
Lootust pakub see, et Homo sapiens arenes võrdlemisi kiiresti tuima mõistusega hominiididest. On põhjust arvata, et samasuunaline evolutsioon jätkub ja 86 miljardi neuroniga inimaju areneb aja jooksul veelgi võimsamaks. See võimaldaks tulevastel põlvedel leida lahendusi probleemidele, mis näivad tänapäeval lahendamatud.
Nendele meist, kes on juba jõudnud küllalt kõrgesse ikka, sellistel arutlustel erilist tähtsust pole, aga kuna inimeste loomuses on hoolida oma järeltulijatest, pakuvad optimistlikud mõttemõlgutused vähemalt hingerahu. Minul aitab vältimatu lõpu ooteaega kergendada lootus, et mu kuueaastast pojapoega ootab ees mõnus, huvitav ja ohutu tulevik.
Tahaks väga, et mu pojapoeg ja ta eakaaslased saaksid elada maailmas, kus valitseb õigus ja õiglus, kus edusammud isikupärastatud tervishoius, taastuvenergias ja tehisintellektil põhinevas majanduses pikendavad eluiga ja -kvaliteeti, kus neil on võimalus saavutada kõike, mida nad tahavad saavutada, kõike, mida nad on võimelised saavutama.
Tahaks väga, et kõigil, kelle ooteaeg pole veel lõppenud pärast seda, kui mina olen lahkunud, ja ka tulevastel põlvedel, oleks kauakestvad, õnnelikud ja saavutusrikkad elud.
Rohkem kui midagi muud tahaks ma, et eestlaste põline kodumaa püsiks vaba maana, mida valitsevad eestlased, et mu sünnimaal ei lõppeks kunagi Eesti Vabariigi sünnipäevade pühitsemine sinimustvalge lehvides ja «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm» kõlades.
JÜRI TOOMEPUU: Vananemise pahed ja hüved
Eestlased USAs | 29 Jun 2024 | Jüri ToomepuuEWR
Eestlased USAs
TRENDING
