Jüri Toomepuu (92), endine poliitik, ajakirjanik, lendur ja sõjaväelendur. Foto: Erakogu
Mu kõige tähtsam kohustus viimaste aastate jooksul on olnud igal hommikul poisipõnni lasteaeda viimine ja pärast lõunat koju toomine. Mitte ainult koos sünnipäeva pühitsemine, vaid igasugune pisipoisiga tegelemine teebki viimasel ajal kõige rohkem rõõmu.
Kondi- ja automootor
Noores eas, kui ma USA sõjaväes Rangeri kooli kasvandiku ja rohelise bareti kandjana teenisin ja viie-miili (8 km) jookse tegin, meeldis mul arvet pidada, mitu miili ma nädalas ja kuus jooksin. Hiljem, kui olin tsiviilisik ja töötasin armee värbamispeakorteri uurimistööde ülemana, sooritasin, et vormis püsida ja oma mundrit kandvatele alluvatele eeskujuks olla, igal lõunatunnil sõjaväe füüsilise testi – käekõverdused, ülesistumised ja kahe miili jooksu.
Nüüd ma enam jookse ei tee. Teen aga igal hommikul 2,6-kilomeetrilise kiire kõnnaku. See tähendab, et eelmise eluaasta jooksul kõndisin nendel jalutuskäikudel kokku 950 km. Lisaks sellele lisasin muidugi ka kilomeetreid poes ja arstide ülevaatustel käies, lõbustuspaikades luusides ja muudel toimetustel. Mu nutikäekell peab umbkaudset arvet. Kõik kokku umbes 1300 kilomeetrit kõndimist. Aga mitte ühtegi jooksu-miili.
Autoga läbitud miilid on auto instrumentidel täpselt kirjas. Tuleb välja, et sõitsin eelmise eluaasta jooksul 15 032 miili, mis on umbes 24 000 kilomeetrit.
Eluea jooksul kõige drastilisemalt muutuv statistika näib olevat seotud tervishoiu arvestustega. Olen vist arste pidanud külastama rohkem kui teised inimesed, sest olin paljude aastate jooksul lendur. Iga-aastane põhjalik, tunde kestnud läbivaatus oli sunduslik. Sellega aga arstide külastamine tavaliselt piirduski.
Nüüd kui olen pensionär, on asi palju hullem. Vaatasin oma eelmise aasta kalendrilt, et olen arste, haiglat või mitmesuguseid tervise testimise laboreid külastanud 117 korda, selle peale vaatamata, et mu tervis on tükk maad parem kui enamikul minuealistel. Mul on neid külastusi aga seetõttu nii palju, et olen sõjaväe veteran, täpsemalt, vigastatud sõjaveteran. Kunagi, kui olin erivägede (roheliste barettide) noor major, murdsin ühel langevarjuhüppel selgroo. Paranes küll, aga hakkas pikapeale tunda andma.
Mitte ainult koos sünnipäeva pühitsemine, vaid igasugune pisipoisiga tegelemine teebki viimasel ajal kõige rohkem rõõmu.
Lisaks sellele hingasin Vietnamis lahinglendurina tegutsedes sisse taimetõrje kemikaali, dioksiini, mida pritsiti tanker-lennukitelt vaenlase džungliteede paljastamiseks. Ega see mind eriti ei häiri, aga USA veteranide amet on otsustanud, et olen sellest viga saanud ja pean seetõttu ka kopsakat kompensatsiooni saama. Otsustasin säärast huvitavat ja kasulikku otsust mitte vaidlustada.
Arvan, et tervis on päris hea. Tänu muidugi tublidele arstidele, kes mu eest hästi hoolitsevad. Kõige tähtsam eelmise eluaasta jooksul oli õlaliigesluude asendamine terase ja tefloniga. See muutis varem valusa ja vaevalise parema õla ja käe nagu uueks.
Kirjutised
Lugesin kokku oma Vikipeedia lehe kirjutiste osast, et olen eelmise eluaasta jooksul avaldanud ühe raamatu ja 12 artiklit. Eluaastal enne seda avaldasin aga 33 artiklit. Näib, et aastate koorem aeglustab ka sulge. Lohutan end sellega, et lisaks muule kirjutan ka ingliskeelset ulmeromaani: «From hell to the end of the world – the fabulous adventures of Kalevipoeg, the Estonian epic hero.» Kaks kolmandikku on valmis. Järgneva aasta jooksul kavatsen selle lõpetada. Eks siis näe, kas leian mõne kirjastaja, kes on huvitatud avaldamisest.
Kõige tähtsam ja huvitavam statistika mehe, eriti minu elus, on see, mis seondub naistega. Olen veendunud, et naised annavadki meeste elule mõtte. Täpsemaid bioloogilisi andmeid ja statistikat tasub küll mõnele androloogia eriarstile pihtida, eriti meestel, kel on mingit abi vaja, aga meie kultuuriruumis ei sobi neid üldsusele mõeldud kirjutises avaldada.
Piisab öelda, et olen kolmandat korda õnnelikus abielus, mis on tänapäeval päris tavaline.
Walter Whitman, kuulus ameerika luuletaja, esseist, ajakirjanik ja mõttetark, kes mängis tähtsat osa üleminekul transtsendentalismist realismi, ütles, rohkem poeetiliselt kui filosoofiliselt, et naised on niihästi keha kui ka hinge väravad. Arvan, et tal oli õigus.
Aristoteles Onassis, püstirikas kreeklane, kes sai kuulsaks, kui abiellus president Kennedy lesega, ja kes oli üldiselt tuntud mitte ainult oma rikkuse tõttu, vaid ka suurte kogemustega naiste tundjana, väitis: «Kui naisi poleks olemas, poleks kogu maailma rahal mingit tähendust.»
Arvan, et ka temal oli õigus.
Üksikasjaliku naiste statistika jätan avaldamata, aga olukorda peaks hästi selgitama mu vastus sõpradele, kes küsivad, kuidas läheb. Võin tavaliselt puhtsüdamlikult vastata: «Elu on nii ilus, et ei jõua ära kiita!»
Tulevikuplaanid
Mu perearst, alati optimistlik ja viisakas, nagu ta on, ütleb, et ma arvatavasti pean vastu veel kümme aastat. Ise olen realistlikum ja saan aru, et tulevikuplaanid peaks piirduma kõige paremal juhul aastatega, mitte aastakümnega.
Järgmise eluaasta jooksul tahaks küll lõpetada ja avaldada oma ingliskeelse Kalevipoja-teemalise raamatu. Eks ma jätkan ka artiklite kirjutamisega teemadel, mis on aktuaalsed või mulle huvitavad, aga ega mul muid projekte polegi ette nähtud. See ei tähenda, et ma ei muretseks tuleviku pärast. Tahaks muidugi näha, et mu pojal Aldol ja väikesel pojapojal läheks kõik hästi. Näib, et lähebki.
Kõige rohkem kripeldab süda aga mu sünnimaa pärast. Tahaks väga näha, et aastate jooksul, mis mulle on veel antud, leitakse lahendused Eesti täbaratele demograafilistele probleemidele. Tahaks väga, et eelkõige lõpetatakse eestlaste põlise kodumaa järjest kiirenev venestamine. Tahaks väga näha, et Eesti saaks püsida riigina, mida valitsevad eestlased. Oleks ülim rõõm näha, et valitsus hakkaks rakendama meetmeid, mis aitaks Eesti täita lastega, eesti lastega.
https://arvamus.postimees.ee/7...
Jüri Toomepuu. Foto: Peeter Langovits