Stalini Punaarmee ja Putini armetu armee metsikud kuriteod. Pärast Stalini okupatsiooni alt vabastamist aastal 1941 leiti kõikjal Eestis kommunistide poolt metsikult mõrvatud eestlaste haudu. Tallinna linna ümbruskonnas leiti neid mitmes kohas Valdeku laskeplatsi maa-alal, Liival, Sakus, Harkus ja Pirita Kosel. Kõik need mõrvad olid sooritatud erilise toorusega ja ohvrite piinamisega.

Üks õudsemaid ohvrite piinamisi oli aset leidnud Pirita Kosel Klaus Scheeli villa ja Ajakirjanike Kodu lähedal NKVD poolt mõrvatud inimeste juures. Nii leiti ühes hauas 14 mehe ja ühe naise laibad, kes olid sinna maetud elusalt. Ohvrite käed olid selja taha kinni seotud ja selleks, et ohvrid ei saaks karjuda, oli suhu topitud riidetropid.

Pärast hiljutist Ukraina linnade Putini terroristliku okupatsiooni alt vabastamist on leitud Ukrainast hulgaliselt metsikult mõrvatud, piinamiste tunnustega tsiviilisikute laipu.

Kiievi ümbrusest on leitud üle 900 tsiviilisiku surnukeha. Kiievi piirkonna politseiülema Andrii Nebõtovi sõnul olid surnukehad tänavatele maha jäetud või ajutistesse matmispaikadesse jäetud. Enim ohvreid on leitud Butšast – üle 350 ja iga päev leitakse uusi.

Saksamaa välisluureteenistus Bundesnachrichtendienst (BND) on salvestanud Vene sõjaväelaste raadiokõnesid tsiviilisikute mõrvamisest Butšas, mis selgitab, et see oli plaanitsetud.

Ukraina luureteenistuse pealt kuulatud vestlusest selgub, et Vene sõdurid said käsu tappa Ukraina sõjavangid. Vene sõdurid ütlevad: “Mis ma võin öelda, jätke kõige tähtsam nende seas alles. Laske ülejäänutel igaveseks minna. Laske neil minna nii, et keegi neid enam ei näeks, sealhulgas sugulased”.

Sumõ oblastist on leitud üle 100 tsiviilisiku surnukeha, Sumõ kuberner Dmõtro Žõvõtskõi teatas: „Palju surnukehi on leitud, käed selja taha seotud, piinamise tunnustega. Tulistatud on pähe.”

Näib, et igal pool, kuhu vene sõduri jalg on astunud, on toime pandud metsikuid kuritegusid. Tegemist on metoodilise julmusega, mis oli traditsiooniline juba kunagises Punaarmees ja NKVDs.

Ukraina inimõiguste esindaja Ljudmõla Denisova teatas, et Butšas hoidsid Vene sõdurid keldris kinni 25 tüdrukut ja naist vanuses 14–24 aastat ja vägistasid neid korduvalt, et “nad ei tahaks enam kunagi ukraina lapsi saada.“ Butšas okupantide hirmu all elanud noormees teatas, et ”nad ei vägistanud mitte ainult naisi, vaid ka poisse ja tüdrukuid.“

Punaarmeelaste vägistamiste ja röövimiste orgia

Aalto Ülikooli professor Susanna Viljanen tegi põhjaliku uuringu Punaarmee marodööride metsikutest kuritegudest Berliinis. Ta leidis, et seal toimus vägistamiste ja röövimiste orgia, mille sarnast pole nähtud pärast 700 aastat varasemaid Mongolite vallutusi. Nad mitte ainult ei vägistanud saksa naisi ja tüdrukud, vanusest 8 kuni 80, nad vägistasid kõikjal, kuhu nad saabusid, kaasaarvatud vene, poola ja vangist vabastatud juudi naisi.

Autor Anthony Beevor kirjeldab oma raamatus „Berlin: The Downfall 1945“ seda kui kõige suuremat massilist vägistamist maailma ajaloos. Ta arvestas, et ainuüksi Ida-Preisimaal, Pomeraanias ja Sileesias vägistasid Punaarmee marodöörid 1,4 miljon naist.

Tööliste paradiisis üles kasvanud venelastele näis sõjas räsitud Saksamaa jõukus uskumatu. Nad röövisid kõike, mida sai kaasas kanda. Paljudel vene sõduritel olid mõlemad käevarred kaetud sakslastelt röövitud käekelladega.

Võib arvata, et vene sõdurite hoolimatu suhtumine inimeludesse oli esile kutsutud Punaarmee ülemuste hoolimatust suhtumisest oma sõdurite eludesse. Kui marssal Žukov üritas oma 22 diviisi suuruse väega läbi murda Eesti kaitsjate rindest Sinimägedel, sundisid nagaanidega relvastatud politrukid sõdureid rünnakule üle punaarmeelaste laipade virnade, lootuses, et kaitsjatel lõpeb laskemoon. Kui ta oli kaotanud poole oma armeest, sai Žukov lõpuks aru, et parem on järelejäänud vägi ümber keerata ja rünnata ümber Peipsi järve. Seal tal õnnestus läbi murda paari saksa diviisiga kaitstud rindelõigust.

Putini soovunelmad

Putin on kinnitanud, et ta eesmärk on taastada kommunistliku Venemaa “hiilgus” ja ta iidoliks on ilmselt Stalin. Kui Obama oli president, haistis Putin USA nõrkust ja otsustusvõimetust ja kasutas juhust, et rünnata Gruusiat ja Ukrainat, okupeerida Donbass ja annekteerida Krimmi poolsaar. Ta tollane edu ja USA presidendi Joe Bideni häbivääre kaotus Talibani terroristidele Afganistanis innustas teda üritada okupeerida ja annekteerida kogu Ukraina.

Putin arvas, et ta alistab Ukraina mõne päevaga ja seab võimule talle alluva nukuvalitsuse. Samuti arvasid paraku ka NATO liitlased. Ukrainlased arvasid teisiti. Nad tõestasid Euroopa riikide juhtidele ja Bidenile, et nad on valmis oma kodu ja Euroopa kaitseks vapralt võitlema.

Vene oht Euroopale ja Ukrainlaste vaprus ühendas NATO liitlased. Ukraina otsustati relvastada. Kuigi esialgne relvastamine oli liiga hilja ja liiga vähe, on olukord nüüdseks niivõrd muutunud, et ukrainlased on võitmas sõda vaenlase vastu, kes on rahva arvu poolest rohkem kui kolm korda suurem kui Ukraina, ja hambuni relvastatud.

Palju aastaid, peamiselt Vene propaganda ja lääne riikide luureteenistuste puuduste tagajärjel, oli levinud arvamus, et Vene sõjavägi oli võimsuselt maailma teine. Nüüd ei saa Vene sõjaväe maailma klassi kuulumist keegi enam tõsiselt võtta – võimsuselt teine on see pigem Ukrainas. Putini käsutuses on siiski ka palju ohtlikke tuumarelvi. Võib loota, et need pole lahinguvõimelisemad kui eliit üksused, mille Putin saatis Ukrainat vallutama.

Välis- ja sisevaenlased

Putin tegi vale arvestuse kui ta arvas, et venelaste osakaal Ukrainas, mis aitas tal vallutada Krimmi ja Donbassi, on küllalt suur, et vallutada kogu Ukraina. Nagu nähtub rasketest lahingutest rajoonides, kus on võimul venelased, moodustavad need küll kõige suurema ohu Ukraina suveräänsusele, aga 2001. aasta rahvaloenduse andmetel on siiski ainult 17,3 protsenti kogu Ukraina elanikkonnast etnilised venelased.

Eesti olukord on palju täbaram. Võime küll uhked olla, et eestlased suutsid laulda oma kodumaa vabaks ja mängisid seega tähtsat rolli Vene kurjuse impeeriumi lammutamisel. Paraku suutsid aga paljud, kes olid okupante teeninud, jääda võimule. Kui kommunistide maailm hakkas kokku varisema, olid võimulolijad varmad lehvitama punase asemel sini-must-valget. Mõtemalli värvi muutmine kahjuks paljudel ei õnnestunud.

Uue Põhiseaduse rakendusseadusega suutsid nad jätta kehtima okupantide seadused, ilmselt selleks, et ei saaks karistada neid, kes olid okupantide teenistuses eesti rahvast represseerinud, küüditanud ja hävitanud. Ei toimunud dekoloniseerimist, remigratsiooni, desovetiseerimist ega derussifitseerimist. Selle asemel otsustas Laari valitsus eirata Genfi konventsiooni, mis nõuab okupatsiooni lõppedes okupantide lahkumist, ja põlistas alalisteks Eesti elanikeks ja seega tulevasteks kodanikeks okupantide poolt Eestisse asutatud 500 000 venelast.

See on kahtlemata Eesti ajaloo kõigi aegade kõige suurem viga, mis on kiirendanud okupantide poolt alustud Eesti venestamist. Lisaks nendele põlistas Lennart Meri omavoliliselt sõlmitud juulilepete alusel Eestisse veel 20 000 Punaarmeelast ja julgeoleku agenti, koos perekondadega umbes 100 000 eriti Eesti-vaenulikku venelast.

Kui Eesti elanikkonna arv on umbes 1,3 miljonit, nagu nähtub rahvastikuregistrist ja venelaste arv on 600 000, siis on Eesti elanikkonnas umbes 46 protsenti venelasi, mis on 2,7 korda suurem kui venelaste protsent Ukrainas.

Venelaste osakaal Eestis on tõusuteel, sest Eestist on lahkunud viimaste aastate jooksul rohkem eestlasi kui lahkus Punaarmee eest põgenedes Teise maailmasõja lõpupäevil. Kaugeltki kõik pole muutnud oma aadressi rahvastikuregistris. Venelasi voorib ikka veel sisse üle idapiiri, niihästi seaduslikult kui omavoliliselt.

Kui Eesti järjest kiirenevat venestamist ei suudeta pidurdada, pole kaugel päev, mil eestlased on jäänud vähemusrahvaks oma põlisel kodumaal. Keegi ei tea, kui suur osa venelastest on Putini toetajad, aga Riigikogus, järeldades Ukraina toetuse hääletustulemustest, on neid umbes 10 protsenti. Tallinnas, Kalevite kantsis, on venelased juba ülemvõimu saavutanud. Kui samad trendid jätkuvad, on ainult aja küsimus mil nad taastavad oma okupatsiooniaegse ülemvõimu kogu Eestis.

Kas on rohtu mis avitab?

Pool sammu õiges suunas on Riigikogus äsja vastuvõetud seadus, mis ütleb, et agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemisega seotud sümboli avaliku eksponeerimise eest neid tegusid toetaval või õigustaval viisil, on karistatav. Seadus sätestab, et agressiooniakti toime paneva välisriigi relvajõudude või muu välisriigi agressiooniaktis osaleva relvastatud üksusega liitumise, välisriigi agressiooniakti toimepanemises või ettevalmistamises osalemise või välisriigi agressiooniakti teadvalt vahetu toetamise, sealhulgas rahastamise eest, kui puudub käesoleva seadustiku §-s 91 sätestatud süüteokoosseis, karistatakse kuni viieaastase vangistusega.

Kui seadust muuta, et karistuseks kehtestada ka Eesti kodakondsuse, elamisloa ja tööloa tühistamine, siis võiks loota, et see lõpetaks ometi Stalini röövlivägede veteranide punalippude lehvitamise ja vodkapudelite kummutamise Aljošana tuntud pronkssõduri juures, mis püstitati okupantide poolt eesti rahva orjastajatele, mõrtsukatele, vägistajatele, meie kodumaa anastajatele ja hävitajatele. Selle paigutamine Eesti kaitseväe kalmistule muutis eestlastele varem püha paiga Eesti anastajate miitinguplatsiks, kuhu eestlastele, kes tahavad austada ja mälestada oma rahva kangelasi, ei meeldi enam minna.

On ülim aeg see häbisammas sulatada, et püstitada mälestussammas Punaarmee ja okupatsiooni ohvritele.

Lisaks sellel seadusele on vaja kehtestada moratoorium Eesti Vabariigi kodakondsuse andmisele Eestit okupeerinud riigi kodanikele ja seadus, mille alusel saab tühistada Eesti kodakondsuse, elamisluba ja tööluba isikutele kes toetavad sõjakurjategijaid.

Valmistume kangelaslikuks, järeleandmatuks võitluseks!

Eestlased, kes arvavad, et nendel on õigus jääda peremeesteks oma põlisel kodumaal, peavad eelkõige olema valmis kangelaslikuks, järelejätmatuks võitluseks niihästi välis- kui ka sisevaenlaste vastu.

Ukrainlaste kangelaslik võitlus oma kodumaa eest, on ka võitlus eestlaste ja kõigi teiste rahvaste eest keda ähvardab Vene ja venelaste oht. Peame tegema kõik, mida suudame Ukraina toetuseks NATOs, Euroopa Liidus ja ÜROs, ning pakkuma ka, niipalju kui suudame, otsest abi ja toetust.

Jüri Toomepuu

Märkmed: