Tänapäeva Eesti ajakirjandus lausa kubiseb kirjutistest mis taunivad vihakõnesid ja vihkamist. Kirjutajad propageerivad piiramatut sallimist ja arusaamist kõigist ja kõigest mis paljudele vähem arusaajatele ja -sallivatele on vastumeelsed. Nad reserveerivad erilise põlguse Eesti rahvuslastele. Sotside juht Jevgeni Ossinovski, näiteks, teeb esiteks selgeks, et need on „parempopulistid“ kes rahvusriigist räägivad ja kinnitab siis, et rahvusriik olevat „ohtlik ja ebainimlik düstoopia (sic).“
Vihakõnede ja vihkajate taunijatele meeldib millegipärast ennast väga vihaselt väljendada. Kui Ossinovski kirjeldab rahvuslasi „ksenofoobse oksena“ siis võib see Eesti rahvuslastele ja eestlastele üldiselt näida hoopis estofoobse sallimatuse ja vihkamisena.
Küllap ongi inimlik ja arusaadav, et inimeste tunded ja suhtumised ulatuvad piiramatust armastusest karmi vihkamiseni. Kõik suuremad usud, inimkonna moraalsed juhendajad, manitsevad inimesi armastama aga käsivad ka surmapattu langenuid hävitada.
Ka kõige sallivamatel inimestel on tulenevalt nende loomupärasest elu- ja geenide edasikandmise instinktist põhjust oma surmavaenlasi vihata ja nende vastu, kui vajalik, ka relvaga võidelda.
Iseseisev Eesti Vabariik sündis ja elas sellepärast, et ta hälli tõttasid kaitsma eestlaste muistsetele kangelastel väärilised järeltulijad. Mis tegi nad võitjaks oli unistus ja mälestus eesti rahva pärandist, kõigest sellest, millest sündis Eesti. Mis tegi nad võitjaks oli veendumus, et on jõudnud aeg mis nõuab ohvrimeelsust ja sangarlikkust. Mis tegi nad võitjaks oli ka arusaam, et paljudel nendel on antud aeg oma kodumaa eest surra, aga et võitu ja vabadust saab väike rahvas lunastada ainult erakordse tubliduse ja vaprusega. Nad võitlesid ja nad võitsid.
Niihästi eestlastel kui paljudel teistel rahvastel on põhjust vihata võõraid vallutajaid, eesti rahva hävitajaid, piinajaid, küüditajaid. Juutidel on täielik õigus vihata oma rahva hävitajaid. Nad on suutnud teha holokausti eitamise peagu kõikjal talumatuks, paljudes riikides seadusevastaseks. Meil pole kahjuks niipalju võimu, et me saaksime teha eesti rahva kannatused, okupatsiooni ja küüditamise rahvusvaheliseks kuriteoks, aga meil on täielik õigus nende kuritegude sooritajaid vihata.
Mina vihkan vihkajaid ja eesti rahva vastu sooritatud genotsiidi eitajaid. Teile teadmiseks Ossinovski, Putini Ühtse Venemaa liitlased Dmitri Dmitrijev, Olga Ivanova, Mihhail Korb, Valeri Korb, Martin Repinski, Mihhail Stalnuhhin ja Vladimir Velman, ma vihkan teid. Niipalju ma teid ei vihka, et ma poleks nõus teile ostma ühe otsa piletit kui te olete nõus oma suure kodumaa, Ühtse Venemaa rüppe kolima. Ma oleks isegi nõus ostma teile piletid Siberisse sõiduks, et te saaksite oma silmaga näha seda gulaagite arhipelaagi kus paljud minu rahvuskaaslased nälgisid ja hukkusid.
Meenutame, mälestame ja tõotame, nagu manitses meid meie suurlaulik Marie Under oma 1954. aastal avaldatud poeemi „Mälestus ja tõotus“ viimases salmis:
Meilt palju võetud – siiski meile jäi
me uhkus, au ja viha: seiskem püsti päi!
