Kaks olulist otsust.
Pärast seda kui viirus Wuhani bioloogilise sõja laboratooriumist valla pääses ja sealsetele võimudele selgeks sai, et see levib kiiresti ja võib tappa suure osa nakatanutest, tegid Hiina võimukandjad kaks tähtsat otsust. Esiteks nad sulgesid täielikult Wuhani linna, peatasid lennud ja kõik muu liikluse teiste Hiina aladega, et pidurdada viiruse levikut Hiinas ja teiseks, nad otsustasid jätkata Wuhanist lende teistesse riikidesse, et viirus leviks ka mujale.
Näib, et viimane otsus oli tehtud kaalutlustel, et kui juba Hiina kannatab, siis on Hiinale kasulik kahjustada ka teisi riike. Võiks öelda, et see oli bioloogiline rünnak kogu maailma vastu. Pole kindlasti põhjust arvata, et Hiina võimukandjad sihilikult viiruse vallandasid. Tõenäoliselt pääses viirus laboratooriumist välja kas lohakuse või õnnetuse tõttu, aga kui see juba Hiinat kahjustama hakkas pidas Xi Jinping, hiljuti Hiina eluaegseks diktaatoriks pühitsetu, kasulikuks kahjustada ka teisi riike, lootuses, et viirus kahjustab teisi riike rohkem kui Hiinat. Lootuses, et ta eesmärk muuta Hiina USA asemel maailma mõjuvõimsamaks riigiks oleks saavutatav.
Hiinale võivad viiruse tagajärjed olla tõesti vähem kulukad kui lääneriikidele. Režiim, mille kunagine suur juht Mao Zedong vallandas oma „suure edasihüppega“ maailma ajaloo kõige suurema näljahäda ja hävitas nälja, massiliste tapmiste ja orjalaagritega umbes 40 miljonit oma kodanikku, eriti ei hooli kui viiruse tagajärjel sureb suur hulk vanemaid inimesi, kes majandust pigem koormavad kui toetavad. Läänemaailmas on seevastu loomulik, et kulutusi tehakse just vanemate inimeste ravile.
Vaba majanduse eelised.
Raske on ennustada, kas Puna-Hiina gambiit õnnestub, aga on põhjust loota, et vaba majandusega demokraatlikud riigid suudavad Wuhani pandeemia tagajärgedest kiiremini paraneda kui Hiina.
Jõuvahekordade muutused.
Üks Wuhani viiruse tagajärg mis muudab kommunistlike diktaatorriikide ja demokraatlike riikide jõu vahekorda viimaste kasuks on selle tulemus Putini Venemaale ja Kim Jong-un`i Põhja Koreale.
ÜRO Maailma Tervise Organisatsioon kinnitab, et Venemaa on muutunud üheks viiruse epitsentriks. Paul Goble, üks maailma parimaid asjatundjaid kõigest mis toimud Venemaal, teatab oma 17 mai blogis, et Venemaa õiget viirusest surnute arvu ei avalda. Arstidele, statistikaameti töötajatele ja ajakirjanikele on antud direktiiv teatada, et viiruse ohvrid surid mingil muul põhjusel. Kuigi surma põhjuseid saab võltsida, selle tagajärgi on raskem peita. Üha enam vene firmasid on hädas, umbes 10 protsenti on pankrotistumas, ja natuke üle poole teatavad, et kui praegused piirangud ei lõppe paari kuu jooksul, siis nad enam ei tegutse, teatab Goble.
Rahva hulgas kasvab ka arvamus, et pandeemia on õõnestanud Putini tugeva juhi imagot, mida ta, muide, üritab parandada sagedaste televisiooni esinemistega.
Suur hulk venelasi, kes on harjunud täitma võimukandjate käske, ignoreerivad valitsuse korraldust püsida kodus, kanda maski ja pesta käsi.
Vaba Vene Foorumi veebi leht levitab arvamust, et viirusega seotud probleemid Venemaal tulenevad otseselt „süsteemsetest valedest, poliitilisest tsensuurist, absurdsest ebakompetentsusest, kriminaalsest lohakusest ja Putini väärotsustest ja juhtimisest.
Põhja Korea ametlikke andmeid pole põhjust üldse tõsiselt võtta, aga Põhja Korea ja Hiina on poliitilised- ja kaubanduspartnerid ja seetõttu küllap ka pandeemia partnerid. Teave mis sealt vabasse maailma lekib, manab sünge pildi. Fakt, et Kim Jong-un on pikemat aega kas ennast peitnud, või muul põhjusel kadunud, kinnitab, et asi on tõsine.
Tagajärjed Eestile.
Idanaaber moodustab, nagu alati, Eestile ja eestlastele peamise julgeoleku ohu. Kõik mis aitab pidurdada Putini ambitsiooni taastada, mida ta nimetab endise kommunistliku impeeriumi „hiilguseks“, annab Eestile hingamisruumi ja eestlastele lootust, et nende põline kodumaa püsib iseseisva riigina mida valitsevad eestlased. On põhjust arvata, et kuigi viirus teeb palju paha, suudavad eestlased ja Eesti Vabariik ka selle üle elada.
Kui Putini diktatuur variseb oleks isegi ehk lootust, et Venemaa suudab esimene kord oma ajaloos muutuda demokraatlikus riigiks, mis ei pea enam vajalikuks oma territooriumit oma naabrite arvel laiendada ja nende töövilja röövida