Loo alapealkiri paneb ilmselt nii mõnegi inimese kulmu kergitama, kuid olgu kohe öeldud, et see ajalooline fakt ongi pealkirja tõstetud selleks, et panna meid veidigi sügavamalt mõtlema meie 20. sajandi ajaloo mitmekoelisusele. Asetades vahel ajaloos traditsioonilised rõhud teise kohta, võib ehk mõndagi ajaloost esile tõsta huvitavamalt.
Tartu Kirjandusmuuseumis säilitatakse järgnevatele põlvedele fotot, kus Jaan Tõnissonilt keerulistel asjaoludel toimetuse üle võtnud prof. Jüri Uluots on Postimehe toimetuse töötajate keskel. Eriti intrigeerivaks teeb selle foto asjaga kursis olevale vaatajale asjaolu, et kindlasti mitte uue toimetaja jaoks märkamatult, ei istu kogu seltskond nii, et Jaan Tõnissoni portree seinal troonib kõigi kohal.
Kui palju lihtsam oleks meil täna oma ajaloost kirjutada, kui meil oleksid käepärast K. Pätsi, J. Laidoneri, J. Tõnissoni, A. Piibu, J. Uluotsa mälestused. Paraku selliseid raamatuid ega käsikirju pole meil olemas ja seetõttu peame oma ajaloo kokku panema ikka nendest raasukestest, mis kättesaadavad.
J. Uluotsa tekstide raamat, mis koondab endas enam kui 400 lehekülge materjali, kergendab edaspidi nii uute juristide kui ajaloolaste õpetamist.
Kuid juba täna on selge, et nii mõnigi tekst (kõige enam „Memorandum Eesti seisundi kohta“, 1941) tekitab ka professionaalsetes ajaloolastes keerulisi küsimusi. Seetõttu arvustajana teaksin soovitada koostajale juurde nii mõnedki tekstid ja vajalikud kommentaarid, mis oleksid aidanud J. Uluotsa rolli Eesti ajaloos kõnekamaks muuta nii meile endile kui rahvusvahelisele publikule.
Ajalugu ja kaasaeg
Praegune lehelugeja ei tea, et 1940. aasta jaanuaris pühendas Postimees meie ajalehtedest üldse kõige enam trükiruumi peaministriks tõusnud prof. Jüri Uluotsa juubeli tähistamisele.
Postimehe lugejatele pihtis J. Uluots 24. veebruaril 1940, et tema senise elu kõige kirkamaks päevaks oli 1918. aasta 24. veebruari hommik, kui ta Peterburist Tallinna jõudnuna Raekoja platsil luges Eesti iseseisvuse manifesti.
28. septembril 1939 olid Tartu Ülikooli õigusteaduskonna professorid Uluots ja Piip Moskvas poliitikute-teadlaste-inimestena ilmselt oma elu kõige raskemal missioonil. Nüüd vaidlevad ajaloolased poliitikud ikka veel, kuidas sellesse suhtuda, kuigi meie jaoks on veel nii mõndagi varjus, et mõista, mille vahel ja millistel kaalutlustel toimisid näiteks J. Uluots, A. Piip või siis Tallinnas K. Päts ja J. Laidoner.
Omaaegsed ajalehetekstid kinnitavad, et J. Uluots kutsus vähemalt väljaspool Tallinna rahva ees esinedes 1939 oma sugestiivsetes kõnedes üles kindlalt vastupanule ja eestlaseks jäämisele.
Ta viis seda ellu õigusteadlasena, kes püüdis luua võimaluste piires juriidilisi konstruktsioone, mis tema arvates oleksid jätnud meile tulevikuks kõige enam mänguruumi. Kuid ta tegi need otsused, lähtudes oma ajast (teadmata, millisesse konteksti need otsused satuvad maailma või koduse Eesti jaoks näiteks 9. mail 2005).
Nagu teame, elimineeris nõukogude võim sel ajal enamiku meie võtmepoliitikuid. J. Uluots muutus seega viimase peaministrina teda ümbritsevatele eriti oluliseks, sest ilmselt saadi aru, et selle vähki põdeva mehe elu eest võitlemine pole vaid lihtne inimlikkuse väljendus.
J. Uluotsa peitsid nii tema korporatsioonikaaslased Rotaliast kui paljud teised. Edasi tuli Saksa okupatsioon 1941-1944, mis tuli üle elada.
Me teame nüüd, mis juhtus kohe sõja algul riigi iseseisvust deklareerinud Ukraina valitsusega (viidi koonduslaagrisse) või siis Läti vastupanuliikumisega, kes reedeti ja kelle juht prof. Cakste suri Saksamaal koonduslaagris vahetult enne sõja lõppu. J. Uluotsa osast saab palju paremini aru uue mahuka väljaande „Tõotan ustavaks jääda... Eesti Vabariigi valitsus 1940-1992“ (2004) alusel, kuid ka selles on puudu laiem Euroopa riike kaasav vastupanuliikumise ning viimaste sõjaeelsete valitsuste liikmete käitumise võrdlev rahvusvaheline taust.
Peame vabanema ennastalandavast suhtumisest oma ajalukku. 18. september 1944, päev, mil Jüri Uluots moodustas Otto Tiefi valitsuse, on uhkust vääriv päev meie ajaloos.
Kellega võrrelda Uluotsa Euroopa vastupanuliikumises? Soovitaksin küsida mõnelt prantsuse eksperdilt, kui oluline on prantslaste rahvustundele tänaseni asjaolu, et enne liitlasvägede sissemarssi Pariisi suutsid prantslased ise heisata linnas oma trikoloori. Uluotsa roll oli analoogne: 1944. aasta septembris lehvis meie trikoloor jälle Pika Hermanni torni tipus.
Vastupanuliikuja
Kui jätta kõrvale II maailmasõja otsesed võitjariigid ja lisada ajaloolase-diplomaadi M. Jakobsoni soovitusel sinna ka Soome, siis tuleb välja, et väga suur osa Euroopa riikidest elas 20. sajandil üle relvastatud okupeerimise.
Seega olid ka nende maade poliitikud silmitsi küsimusega, kuidas säilitada oma riigi õiguslik järjepidevus ja suhelda okupeerinud võõrvõimu esindajatega. Dilemma oli kõigil üks: kuidas ületada oma isiklik hirmutunne ning käituda konkreetses olukorras nii, et hiljem ei tuleks kahetseda.
Tagantjärele on lihtne otsustada, kas üks või teine pidamata lahing oleks võidu toonud; samuti targutada teemal, kas võita lahing või sõda. Seetõttu tahaks rõhutada, et J. Uluots on just oma ajas tüüpiline Euroopa riigimees.
Võime kirjutada ühe või teise seltskonna huvides oma ajalooraamatusse mida tahes, kuid terapeutiline efekt ühiskonnas tervikuna tuleb vaid siis, kui oleme suutnud oma ajaloo seletamisel tõusta korrakski oma kodutanumast kõrgemale.
