Põgenemine Rootsi ja eksiil (aastad 1944-1945)


Kaptenmajor Kõvamees puutus mootorjahiga „Atlantic“ kokku kui mitte varem, siis ajal, mil jahi omanikud tahtsid seda Saksa võimudelt tagasi saada.

Omanike esindajaks Saksa võimudega asjaajamisel on 1. aprillil 1944 dokumentides märgitud just Mihkel Kõvamees. Kuna Kõvamees võttis enda peale J. Uluotsa ja ta pere Rootsi toimetamise, siis jäi kasutamata veel läbimõeldud varuvariant põgenemiseks, mille oleks vajadusel teostanud lendur-kapten Harry Anelin, kes oleks võtnud oma lennukisse ka J. Uluotsa. Kpt Anelin ja tema abi Remi Milk lendasid 21. sept. 1944 Saksamaa asemel hoopis Rootsi. Pole välistatud, et sel päeval võisid eesti lendurid Läänemerel näha mootorpurjekat „Atlantic“, mis oli just parajasti teel Rootsi poole.

J. Uluots, kes oli juba väga haigena asunud 19. sept. ööl Tallinnast Rocca al Mare juurest teele „Atlanticul“, oli Serafimeri laatsaretti toodud 23. septembril.

Uluotsa Rootsi toimetamise üksikasjade juures on üheks oluliseks allikaks Tallinna Keskhaigla haigete register, kust leiame 7. sept. 1944 sissekandest Jüri Uluotsa nime. Selgub et ta oli Tallinna Keskhaiglas ravil palatis nr. 6. Sama zhurnaal vihjab ka sellele, et alates 16. septembrist 1944 oli Tallinna Keskhaigla palat nr. 6 omamoodi ajutiseks varjupaigaks kogu Uluotsa perele. Nimelt paigutati sel päeval sinna ka J. Uluotsa poeg Jüri-Erik, kes viibis seal koos isaga kuni nende mootorjahile viimiseni. Kas J. Uluotsa abikaasa ja tütar leidsid ajutise varjupaiga Keskhaigla peaarsti James P. Raukase haiglahoones asuvas korteris, selle kohta andmed puuduvad.

Dr. Raukasel olid suured kogemused Eesti poliitilise eliidi tervise eest hoolitsemisel. Koos dr Leonhard Otto Mardnaga (1901-1982) oli ta olnud kuni 1940. aastani ka president Konstantin Pätsi ihuarst. Dr. Raukas püüdis Tallinnas haiglas viibivat J. Uluotsa igati aidata. Ta kasutas seejuures kolleegide, (nt prof. dr. Franz Grant) abi diagnoosi täpsustamiseks.

Kuna prof. Grantil oli 1944. a. sügisel võimalus oma jahil põgeneda Rootsi, viis saatus ta J. Uluotsaga veel kord kokku. Ka tuli Franz Grantil saatuse tahtel vormistada J. Uluotsa haiguse kohta viimased dokumendid.

J. Uluotsa viimast haiguslugu koostades oli dr. Grantil võimalik kasutada andmeid, mis olid selgunud diagnoosi panemisel Tallinnas ja mida täpsustati veel Stockholmis.

Dr. Grant oli juba Tallinnas diagnoosinud vähisiirded maksas, mis olidki J. Uluotsa surma põhjuseks.

21.-23. septembrini oli Läänemerel seilaval väiksemat mõõtu mootorjahil „Atlantic“ kaalul väga palju. Inimestel tuli võidelda oma pääsemise, oma laste ja lähedaste eest, aga ka oma riigi ja rahva tuleviku nimel.

On teada, et „Atlanticu“ saabumisel Lidingö Brevika sadamasse, oli mootorjahi seltskonda vastu võtmas kapten Leo Laurson, kelle roll J. Uluotsa Rootsi toimetamisel on meie ajaloolastele siiani ebaselge. Tema eluloost on teada, et 1918. a., olles Petrogradi ülikooli õigusteaduskonna üliõpilane, puutus ta kokku ka Uluotsaga. Laursoni puhul oli tegemist kui mitte tegutseva, siis vähemalt kunagise Eesti Vabariigi luureohvitseriga, kes oli olnud nii kindralstaabi luurejaoskonna ülem (1920-1921) kui tegev ka Eesti Vabariigi välisministeeriumi informatsioonibüroos (1925). Kuid Laursoni tegemiste kohta on ka vasturääkivaid teateid. Ajaloodoktor Indrek Jürjo andmetel omas L.Laurson 1940. a. juulis juba Hispaania kodakondsust, mille oli saanud töötamise eest Hispaania konsulaadis Tallinnas ja Helsingis. 1. augustil 1940 arreteerisid nõukogude julgeolekuorganid Laursoni Tallinnas ja ülekuulamise käigus olevat ta värvatud agendiks nimega „Konsul“ ja saadetud Hispaania konsulaati Helsingis. Ta põgenes aga Helsingist Rootsi. Helsingis polevat L. Laurson NKVD residentuuriga ühendusse astunud ja nii olevat nõukogude julgeolekuorganitel side katkenud. Aastast 1944 kuulus L.Laurson Eesti Komitee asutajaliikmete hulka. Alati jääb lootus, et ehk avanevad ajaloolastele veel mingid uued allikad, mis võiksid viia saladuse jälile, kelle ülesandel ja kas üldse kellegi ülesandel, viibis L. Laurson 23. septembril „Atlanticu“ vastuvõtjana Lidingö sadama kail.

Kuigi Jüri Uluotsal ja ta reisikaaslastel vedas, sest Läänemeri oli sel ülesõidul reisiseltskonna jaoks armuline, oli see merereis kindlasti väsitav raskelt haige jaoks.
Seoses J. Uluotsa Rootsi toimetamisega tõusetus omal ajal ja on võimalik tänagi püstitada mitmeid hüpoteese.

Rootsi võimud olid N. Liidu saatkonna kriitika all, kuna nad võtsid Stockholmis vastu Balti riikide põgenikke, keda N. Liit luges juba oma alamateks. Võib-olla just selletõttu suunas Rootsi rannavalve „Atlanticu“ Lidingö sadamasse. Lidingö oli 1944. a. ja on ka tänapäeval omaette kommuun.

Märkmed: