Jüri Vilmsi 115. sünniaastapäevale mõeldes
13. märtsil möödub 115 aastat Eesti poliitiku, juristi ja ajakirjaniku Jüri Vilmsi sünnist. Poliitikaga hakkas ta tegelema 1917. a., asutades eesti rahvusväeosi. Ta oli Eesti Maanõukogu Eestimaa Päästmise Komitee liige ning esimeses Eesti Ajutises Valitsuses kohtuminister ja peaministri asetäitja. Et saada Eesti iseseisvuse kindlustamiseks välismaalt toetust ja abi, üritas ta koos kaaslastega minna sakslaste võimu all olevast Põhja-Eestist üle merejää Soome, kuid sattus 24. märtsil 1918 Suursaarel sakslaste kätte vangi ning hukati Helsingis. Ta maeti 1920. aastal ümber Pilistverre.

Väike kõrvalepõige sissejuhatuseks

Kui Hando Runnel 1998.a. andis välja „Ilmamaa“ vahendusel koguteose „Jüri Vilms mälestustes“, siis ilmselt nii mõnigi keskikka jõudnud Eesti jurist võis ohata oma hariduse omandamise aja üle. Tervetele põlvkondadele juristidele Tartu ülikoolis loogika õpetamisega legendiks olnud dots. Andres Pärl oli ju mees, kes oleks võinud tudengitele süllogismide kõrval nii mõndagi rääkida ka ühest legendaarsest juristist ja haritlasest Jüri Vilmsist. Olin koos oma kaaslastega viimane kursus, kellele A. Pärl Tartus 1976.a. loogikat õpetas. J. Vilmsist ei kuulnud me temalt aga sõnagi, sest aeg oli teda selles osas vaikima õpetanud. Vilmsi ristipojana oli A. Pärlil vahetu suhe meie legendaarse riigimehega, kuid vaatamata sellele, et olime olnud sellele mälestuste kandjale nii lähedal, tuli meie põlvkonnal J. Vilmsi hakata ikkagi ise avastama.

Edasirühkijate põlvkonna esindaja

J. Vilmsi sünniajal oli eestlastest ülikooliharidusega kõrgharitlasi alles sadakond. Tema meheks sirgumise ajal oli see arv koos üliõpilastega vähemalt kümnekordistunud. 1915.a. saadi loetleda juba ka eestlastest juriste enam kui sajaga ning eesti soost juuraüliõpilaste arv oli kasvanud samal ajal üle 100. J. Vilms jõuab andeka, trotsi täis noore mehena ülikooli kiiremini kui ta kaaslased Pärnu gümnaasiumist, sest ta ei mahtunud koolipoisi tollaste käitumismallide sisse ja pidi gümnaasiumihariduse lõpu sooritama eksternina. Astudes 1907.a. üle Tartu alma materi läve, satub ta keskkonda, mida me tunneme küllalt hästi kirjanik Anton-Hansen Tammsaare kujunemisloost. Nad olid meie mõistes kursusekaaslased, kellel olid ülikoolis põhimõtteliselt samad formaalsed võimalused oma võimete arendamiseks. Ühes olen ma täiesti kindel, et nii Vilms kui Tammsaare said kuulata Tartus noori dotsente-professoreid, kes rääkisid ka loengu teema kõrvalist enam kui minu põlvkonnale näiteks dots. A. Pärl. Ühe põlvkonna esindajad kannavad ühe kooliajastu pitserit. Oma ajastule vastavalt tahtsid mõlemad mehed muidugi saada advokaadiks (Vilms selle ka realiseeris), kuid mõlemad vaatasid kitsastest juristi raamidest välja ja nende saatus on sarnane selleski, et nad tegutsesid ka edukate ajakirjanikena. Kuid nende edasine eneseteostuse tee läks juba lahku. Tammsaare kujundas oma elukutselise kirjaniku elustandardi just oma sõpradest advokaatide võimaluste järgi. Ja üks nendest eeskujudest oli kahtlemata J. Vilms.

Eesti haritlane kultuuripiiridel

Lugedes veel kord Juri Lotmani monograafiat „Aleksander Pushkin“ (Tallinn: Varrak, 2003) kummitab mind püüdes mõista J. Vilmsi arengut see Lotmani loodud Pushkini kui põhimõtteliselt juriidilise hariduse saanud aadlimehe eneseteostuse lugu. Venekeelse hariduse saanud eestlane ei saanud J. Vilmsi eluajal mitte omada hoiakut Pushkini loomingu ja saatuse suhtes. J. Vilmsi sünnipärane kange mulgi iseloom võis leida tuge vaimse eneseteostuse teel ka Vene 19. saj. alguskümnendite aadli väärtushinnagutest. Kultuuripiiril asumine viib aga soovini vahendada oma teadmisi ka emakeelde, mis muide oli tegelikult kogu Euroopat haaranud üleüldise rahvusluse ja natsionalismi ajastu vaimuna seda põlvkonda ju kõikjal ümbritsemas.

Eesti juriidilise ajakirjanduse pioneerina

Ülikooli lõpetamise järel asub J. Vilms tegevusse mitte ainult advokaadina, vaid saab eestikeelse juriidilise ajakirja Õigus ja Kohus (1912) toimetajaks. 1913.a. seletab ta Päevalehes, et „meie oleme näinud, kuidas Eesti seltskonnas tarvidus tõuseb ikka rohkem ja rohkem eesti keeles ühe või teise teadusharu üle teateid saada. Üheks teadusharuks, mille üle meil alles kõige viimasel ajal on hakatud eesti keeles kirjutama, on õigusteadus“.

Kui eestlastest juristid on jätnud sügava jälje meie ajakirjandusse ja ajalukku (J. Tõnisson, K. Päts, J. Uluots jt), siis J. Vilmsile kuulub tegelikult just eestikeelsele õigusteaduslikule ajakirjandusele alusepanija au. Ka tänastel kolleegidel tasuks J. Vilmsi töid uurida ja kasulikke näpunäiteid häbenemata üle võtta. Samuti tasuks meie õiguskultuuri arengu seisukohalt J. Vilmsi ajakiri Õigus ja Kohus uuesti tänase põlvkonna harimiseks faksiimile välja anda.

Eesti õiguskeele arendajana

J. Vilms tegutses oma alal pragmaatikuna. Ta kirjutas (1913), et „asutustes rahvakeeles asju ajada, selleks peab rahvakeel sinnamaani edenenud olema, et see võimalik oleks. Meil on terve ilukirjandus, on ka võrdlemisi palju teistest teadusharudest kirjutatud, kuid nendega võrreldes ei ole õigusteaduse alal peaaegu midagi veel ära tehtud. On raske keeles, mis alles arenemise esimesi astmeid läbi teeb, üleüldse teadusest kirjutada, siis seda raskem on selles keeles õigusteadusest kirjutada“. J. Vilms muretses ajakirjas Õigus ja Kohus pidevalt õiguskeele arengu pärast. Ta oli kriitiline tollaste seaduste eesti keelde tõlkimise kvaliteedi suhtes, öeldes, et „siit nähtub, et juba seaduste ümberpanek üleüldse raske ja vastutusrikas töö on. Siia juurde tuleb veel asjaolu, et õigusteaduses terve rida oskussõnu (termini tehnici) on, mis selle distsipliini tundjale teatud õigusliku mõiste või õigusliku instituudi aime edasi annavad“. Niisugused oskussõnad tulevad eesti keelde Vilmsi arvates alles luua.

Müütilise riigimehena

Prof. J. Lotman rääkis kirjanduse ajaloo loengus noorest autorist, kes olevat küsinud Pushkinilt, kuidas lõpetada romaani. Pushkin olevat öelnud, et kangelane peab kas abielluma või surema. J. Vilmsi elulugu on selles osas nagu ilma kindla lõpp-punktita. Soome ajaloolane Seppo Zetteberg ei hajuta paraku oma 1997.a. ilmunud monograafiaga J. Vilmsi surmast tema ümber kogunenud müüti, vaid jätab kõik võimalused ikkagi avatuks. Meie rahva saatus on juba kord selline, et me ei tea näiteks tänaseni ka Jaan Tõnissoni kurva lõpu üksikasju, kuid see ei takista meil hindamast seda, mida need inimesed meie kultuuris tegid. On neid, kelle saatusel on eriline roll ühiskonna jaoks. Kui luuletaja Juhan Liiv kirjutas, et Eestist saab kord riik, siis oli sellesse uskujaid vähe, kuid kui seda ütles Jüri Vilms, oli sellesse uskujaid juba enam, kuigi kahtlejaid leidus ka siis. Kõik suured rahvad loevad oma rahvuse isadeks neid, kes on olnud riigi väljakuulutamise juures. Jüri Vilms pole meie riikluse ajaloos mitte ainult Ajutise Valitsuse peaministri asetäitja ja esimene kohtuminister, vaid rahvusvahelises kontekstis on ta üks meie riikluse isadest. Justiitsministeeriumi initsiatiiv võtta Jüri Vilms ministeeriumi sümboliks on selles mõttes väga tänuväärt ettevõtmine nagu ka tema Pärnu maanteel asunud advokaadibüroo maja tähistamine mälestustahvliga.

prof. Peeter Järvelaid
Sisekaitseakadeemia rektor

Märkmed: