Toronto ühiskonnas tuntud kirjanduse ja kunsti harrastaja Juta Ilves sündis 19. aprillil 1922 Johannes ja Hella Subbi esimese lapsena Iigastes, Valgamaal.

Isa Johannes oli võidelnud legendaarses Kuperjanovi Partisanide Pataljoni ridades ja oli Vabadusristi kavalerina saanud autasuna maad Iigaste mõisa südames, kus möödusid Juta esimesed neli eluaastat. Põllupidamine ei sobinud isa vaimule ja nii läks ta tagasi Kuperjanovi Partisanide Pataljoni kaadri koosseisu 1926. aastal ning asus 1926.a. perega Tartusse elama.

Juta koolitee algas Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi algkoolis ja jätkus seal kuni gümnaasiumi lõpetamiseni juunis 1941. Viimane kooliaasta kujunes talle mitmeti dramaatiliseks. Kommunistid vallandasid isa 1940. a. juunis. Kuigi ta püüdis võimude eest kõrvale hoida, tabati ta ja arreteeriti detsembris. 4-lapselise pere ülalpidajaks jäi ema Hella, kes Vabadussõja-aegse halastajaõena sai koha sanitaarpunktis. 1941.a. küüditamine viis Siberisse palju Juta sugulasi, sõpru ja tuttavaid.

Esimesel sõjasuvel töötas ta välilaatsaretis, hiljem ajalehe Postimees juures ning sooritas septembris sisseastumiseksamid Tartu ülikooli filosoofiateaduskonda.

1944. a. jaanuaris sai ta tööle reporterina Postimehe juurde, tehes samaaegselt tõlketöid saksa keelest. Perekonda ja Jutat vapustas teade venna Kaljo langemisest Narva pataljoni lahingus Ukrainas, Tsherkassõs 1944.a. jaanuaris. Nõukogude vägede taaslähenemisel Tartule 1944. a. suvel evakueerus Postimees Viljandisse, kus Sakala allüürnikuna püüti ilmumist jätkata. Kuu aega hiljem tuli ka Viljandist lahkuda ja osa Postimehe rahvast, k.a. Juta, jõudis oma taganemisteekonnal Pärnusse ja seal laevale, mis 22. septembril viis nad Königsbergi. Edasi viis pagulastee Juta Chemnitzi laagrisse, kust ta põgenes Berliini; seal sai ta töökoha ajalehe Eesti Sõna juures. Pommitamiste ja lootusetu olukorra tõttu Berliinis siirdus ta Taani. Odüsseia Taanis lõppes 6. jaanuaril1947 Rootsi pääsemisega, kus töötas postiasutuses jm., kuni oli küllalt raha sõidupileti ostmiseks Kanadasse. Juta saabus siia 1951. aasta mais, asudes kohe tööle Imperial pangas (hilisem CIBC), kus tõusis vastutavatele kohtadele osakondades ja peakorteris kuni abikaasa haiguse tõttu varasele puhkepalgale jäämiseni 1984. aastal.

Juta abiellus 1952. a. Kaljo Ilvesega, kes suri varsti pärast Juta pensionile jäämist.

Juba koolitöödes ilmnes Juta kunstnikutalent, mis näis olevat tal geenides.

Sõda katkestas ta ülikooliõpingud kunstiajaloo ja kirjanduse alal. Kuid see huvi elas temas edasi ja viis ühinemisele Eesti Kunstide Keskusega, kus ta on olnud kujutava kunsti kuraator ja aidanud kaasa muus tegevuses. Huvi kirjanduse vastu tõi Juta Bibliograafia Klubisse, kus ta leidis endale meelistöö arhiivinduses, millesse on ta viimastel aastatel süvenenud.

Ta vaimsed huvid on laienenud ka Eesti Õppetooli poolt korraldatud ajaloo ja elulugude seminaridel antud ülesannetele.

Jutal on laialdasi teadmisi ajaloost, kunstist ja kirjandusest ning ta on haruldane vestluspartner neil teemadel.

Kõigile elus juhtunud traagilistele ja dramaatilistele sündmustele vaatamata on Juta Ilves säilitanud positiivse maailmavaate ja arvab, et jätkub sellest, kui oskad hinnata oma õnne ja olla selle üle südamest tänulik.

Usun, et kõik, kes teda tunnevad, on tänulikud, et neil on Juta taoline sõber, ja soovivad juubilarile meeldivaid eelolevaid eluaastaid.

Märkmed: