DELFI
Küsimus on jälle üleval. Riigikogus on eelnõu, mis nimetaks neid, kes võitlesid NSV Liidu sõjalise agressiooni vastu, vabadusvõitlejateks. Justiitsministeerium leiab, et selle vastuvõtmine õhutaks ühiskonnas omavahelist vaenu.

Tundub, et jälle peidetakse pea liiva sisse selle asemel, et asja selgeks rääkida ja üritada noid vastuolusid lahendada.

Oleme alati väga nördinud, kui välismaalased ei suuda aru saada meie ajaloost, kui nad ei saa aru, mis Eestis toimus Teise maailmasõja käigus ning ei saa aru, et meie rahvas on läbi ja lõhki sellest mõjutatud.

Aga tundub mulle, selle asemel, et endale selgeks teha, mis õieti juhtus, valime kergema vastupanu tee — ühed sõimavad teisi natsideks või sakslaste sabarakkudeks, teised jälle vastu, et sõimajad ise on kommunistid, KGB-lased, jne.

Kuidas saame loota, et mingid muulased toimunust õieti aru saaks, kui me ei ole veel endalegi seda selgeks teinud?

New Yorgis üles kasvades elasin linnaosas, kus elas palju juute. Paljud neist olid üle elanud Hitleri laagrid. Koolis ütlesid mitmed klassikaaslased mulle, et su vanemad peavad olema natsid, kui nad sõja ajal Saksamaale põgenesid. Juba 7-aastasena tuli mul neile selgitada, et minu isa oli küüditamise nimekirjas ning mu vanematel polnud muud väljapääsu, kui Saksamaale põgeneda lootes, et sõja lõpp toob õiglase lahenduse ning nad saavad koju minna. Nii see muidugi ei läinud.

Maailma arusaam Teisest maailmasõjast on väga selge, seda on ju nähtud sadades sõjafilmides — ühel pool on halvad natsid ning teisel pool head liitlased, kes lõpuks võidavad, kõik selge!

Kahjuks idarindel toimunu ei mahu sellesse stsenaariumisse. Idarindel ei olnud neid nn. „valgetes kaabudes” päästjaid. Idarindel oli ainult „pahad”. Valikuid tuli teha kahe kuradi vahel.

Ja suurel osal rahval puudus üldse valikuvõimalus. Kes 1941. juunis küüditati, kes sunniti esimese Nõukogude okupatsiooni ajal Punaarmeesse, kes Saksa okupatsiooni ajal Eesti Leegioni. Kes, nagu minu tädimees, läks küll vabatahtlikult Omakaitsesse, aga seda pärast, kui ta ema, isa, õde ja vend olid kõik küüditatud ja tema üksi pääses. Mis temagi valik siis õieti oli?

Samas ei saa me pidada iga kaasajooksikut vabadusvõitlejaks, eks neid oli nii Saksa kui ka Nõukogude okupatsiooni ajal. Need, kes vaatasid, et kasulik on olla võimu poolel ning sellega endale kasu lõigata. Ega see eesti rahvas õilsam ole kui mõni muu rahvas — kollaborante jätkus kõikides okupeeritud riikides.

Nii kaua, kui me ei proovi aru saada, mis inimeste hinges ja elus tõesti toimus, ei lõpeta seda lihtsameelset sildistamist — kommunist! nats! — ei saa ka ise selgeks, mis siis sõja ajal juhtus. Ei suuda seda ka teistele selgeks teha. Ja see jääb meid kummitama ning korduvad uued Lihulad ja mõttetud üksteise sõimamised.

Märkmed: