Laupäev, 16 Mai 2020 Kirjutas Avo Kiir
Luuka 11:1–13
Kiidetud olgu Jeesus Kristus!
Issand, õpeta meidki palvetama. (Lk 11:1)
See jüngrite palve võib meid üllatada. Kas nad siis ei teadnud, kuidas tuleb palvetada? Kas nad ei olnud küllalt näinud, kuidas Jeesus palvetas?
http://www.meiekirik.net/index...Palve ei ole loomulik tegevus. Igatahes mitte peale pattu langust. Inimkonna ajaloos on olnud ainult kolm inimest, kelle jaoks on palvetamine olnud loomulik tegevus. Päris alguses Aadam ja Eeva, siis kui vestlus Loojaga oli sama loomulik nagu Jumala jalutuskäik Eedeni aia vilus. Inimene ei olnud siis veel vahetanud oma jumalanäosust jumalaks olemise vastu. Ja lõpuks Jeesus Kristus, inimeseks saanud Jumal. Jeesuse jaoks oli palvetamine sama loomulik nagu söömine ja joomine meie jaoks. Ta ei vajanud õpetamist ega juhendamist. Ta palvetamine oli täiuslik. Kuid kahjuks ei saa sedasama öelda meie kohta. Me oleme loomu poolest patused, Jumalale selja pööranud enesekesksed elunautijad.
Palvetamine on meie jaoks midagi niisugust, mida tuleb õppida. Juba lastele tuleb õpetada palvetamise rütmilist iseloomu. Hommikul ärgates, päeval enne ja pärast söömist, õhtul enne uinumist. Iga üks meist vajab, igapäevases palveelus edasijõudmiseks, tugevat harjutamist. Alles siis märkame kui ebaloomulik tegevus palvetamine tegelikult on. Meie patune loomus leiab igasuguseid vabandusi, et mitte palvetada. Maailm püüab muuta palvetamise millekski muuks kui vestluseks taevase Isa ja Tema laste vahel. Mida vähem me Jumalaga kõneleme, seda suuremat rõõmu saatan loomulikult tunneb.
Ühes ajakirjas soovitati palvetada lihtsalt palvetamise pärast. Artikli pealkiri kõlas: “Ütle kellelegi aamen.” Autor püüdis selgitada, et ei ole tähtis, kelle poole palvetada, sest palve aitab igal juhul kaasa sinu tervendamisele. See oleks umbes nii, nagu aspiriini sisse võtmine. Miks mitte proovida ja palvetada.
Paraku sellist palvetamist Jeesus ei õpeta meile. Ta ütleb: “Kui te palvetate, siis ütelge: Isa! “ Esiteks peame teadma, kelle poole me palvetame. Palve kuulajaks ei ole ebamäärane “keegi”, vaid meie Isa. Kristlase palve esimeseks sõnaks on “Isa”. Me peame teadma oma Isa. Jutt ei käi siin maisest isast, mehest, kellelt oleme saanud poole oma geneetilisest materjalist ja kelle käe all oleme üles kasvanud. Maiste isadega on lood nagu on. Mõned ei teagi oma maist isa, mõned on nad hüljanud või unustanud. Jeesus teab seda. Ta teab, et on olemas nii head kui halvad isad. Nii oli see Jeesuse päevil ja on jätkuvalt tänapäeval. Kuid see tõsiasi ei seganud Jeesust õpetamast seda tähtsat esimest sõna palves – Abba, Isa.
See oli kohutavalt häbematu ja tolle aja juutide seas kuulmatu viis Jumala poole pöördumiseks. Nende palved algasid sõnadega: “Õnnistatud oled Sina, Issand meie Jumal, maailma kuningas, taeva ja maa Looja.” Mõned meie liturgilised palved algavad samal moel ja ma arvan, et siin ei ole midagi valesti, kui kasutame sellist suursugust keelt püha ja kõigeväelise Jumalaga kõnelemisel. Seda enam üllatav on Jeesuse õpetatud pöördumine: Isa.
Kas me julgeme maailma Looja poole nõnda pöörduda? Miks mitte? Jeesus tuli taastama vestlust meie ja Jumala vahel. Ta kannatas ja suri ristil, et võiksime Tema Isa nimetada “meie Isaks.” Küllap Taevaisa rõõmustab seda kuuldes, nõnda nagu õnnelik lapsevanem armastab kuulda oma väikese lapse suust: issi.
Pangem tähele asjaolu, et jutt käib Isast, mitte Emast. Ma arvan, et Jeesus oli poliitiliselt küllalt teadlik, et näha siin erinevust. Küllap Ta tundis ema väärtust rohkem kui keegi teine. Maarja, keda Ta sügavalt austas ja armastas, oli selleks vääriline eeskuju. Kuid vaatamata sellele ei ole Ta kunagi pöördunud Jumala poole kui Ema poole. Jeesus ütleb väga selgelt: “Kui te palvetate, siis ütelge: Isa.” Seoses palvetamisega on see esimene asi, mida Jeesus õpetab.
Teiseks tehakse meile selgeks palvetamise päevakord. Meil on kalduvus palvetada alles siis, kui vajame midagi. Paljud suhtuvad Jumalasse kui mingisse müügiautomaati, ja sa tead ju, mida tehakse müügiautomaadiga, kui too ei väljasta kaupa. Jeesus ei lase meie kalduvusel võimust võtta. Ta ei jätta oma jüngreid ootama ega ära arvama, mida peaks paluma. Ta määratleb nende vajadused, annab neile palvetamise juhendi. “Kui sa palud oma Isa, siis ava oma käed pärani ja ole valmis vastu võtma suuri asju, sest su Isal on sinu jaoks suured kingitused.”
Palu, et su Isa nimi oleks püha nii sinu huultel kui ka sinu elus, et Ta võiks sõna ja Püha Vaimu abil kasvatada usku sinu südames, et su elu oleks täidetud palve, kiituse ja tänuga Tema nimele.
Palu, et Tema riik tuleks sinu südamesse ja Tema tahtmine sünniks sinu elus, et Tema sõna ja sakrament teeks oma tööd sinus ja sinu läbi ümbritsevate seas.
Palu iga päev toidu eest ja mõista, et vaatamata sinu tööle ja higile, mida leiva eest oled valanud, on sinu elu kingitus Jumalalt, nii nagu leibgi, mis seda elu üleval hoiab.
Palu pattude andeks saamise pärast ja võime eest andestada neile, kes on sinu vastu eksinud.
Palu kaitset igasuguse kiusatuse vastu ja kurja vastu, et sa ei komistaks ega taganeks usust.
Sinu elu on Jumalale tähtis. Toit, ulualune, riietus, kogukond, valitsus, rahu, tervis, kord – kõik see on tähtis Jumalale, kes meid on loonud, kes hoolitseb meie eest ja kaitseb meid, et võiksime usaldada oma elu Tema Poja kätesse. Pangem tähele, et igapäevane leib on ümbritsetud igavestest asjadest: Jumala nimi, Tema kuningriik, andeksandmine, kaitse ja kiusatus. Maailmal ei tule mõttessegi selliste asjade eest palvetada. Asjade eest, mis ulatuvad kaugemale tänastest vajadustest. Tõesti, need on suured ja aulised asjad, aga meil on Jeesuse soovitus, et võime neid oma Taevaisalt paluda.
Kolmandaks Jeesus õpetab oma jüngreid paluma julgelt, häbenemata, lausa tüütu järjekindlusega ja jultumusega. Küllap juba palve iseenesest on mingil määral häbematus. Me tülitame universumi Issandat oma elu pisiasjadega, oma vaevade ja muredega. Vanast Testamendist kuulsime, kuidas Aabraham kauples Jumalaga Soodoma pärast. Küllap ta arvas, et saavutas hea tehingu kaubeldes õigete arvu kümnele, kellede olemas olu puhul linn oleks alles jäänud. Aabrahami viga oli selles, et tal ei jätkunud jultumust edasi kaubelda ja teha panus ühele õigele. Küllap ta arvas, et Jumal ei lasku nii madalale. Aga Ta laskub. Ühe õiglase mehe – Jeesuse pärast ei ole Ta hävitanud tänapäeva linnu, mis ei ole sugugi paremad kui Soodoma ja Gomorra.
Palve on pealetükkiv, kui sõber kolgib öösel sinu ukse taga, äratades üles kogu pere, et laenata pudel viina, leiba ja jupp vorsti, kuna talle tuli ootamatu külaline ja ta baarikapp oli tühi. Võime nimetada seda ka jultumuseks. Jeesus ütleb selle kohta, et kui sa ei tõuse teisele leiba andma sõpruse pärast, siis teed seda ometi tema järelejätmatu pealekäimise pärast.
Ainult see, kelle patud on andeks antud, kes loodab mitte enesele, vaid Kristusele, võib sellise pealetükkiva palvega Jumala ette minna. Kristuse nimel võid sa minna kasvõi keskööl Jumala ukse taha kolistama. Tema soovitused ja tõotused on tagatiseks.
Neljandaks, Jeesus õpetab jüngreid ootama vastust palvetele. Palvetamine ei ole aja kasutult raiskamine. Meie palve paneb Jumala tegutsema. Kuid palvetamine ei saa olla õigustuseks tegevusetusele. Jumal ootab ka meie poolset aktiivsust. Ära loodagi, et Jumal aitab sul võõrkeele selgeks saada kui sa ise ei ole sõnade tuupimisega vaeva näinud. Ära looda, et ilma tööta igapäevane leib lauale kukub. Ära looda, et sind kiusatusest eemale hoitakse kui sa pea ees sinna sisse tormad. Jumal ei ole meie teener ega turvamees.
“Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse.” See on kolmekordne tõotus palvetajale. Kuid see tõotus eeldab meie poolset tegevust. Palve peab sisaldama meie tööd – palumist, otsimist, koputamist.
Me teame, et on olemas võlusõna, ja me nõuame selle ütlemist oma lastelt. Küllap taevasele Isalegi meeldib sõna palun. Sellepärast palu Jumalat ja sulle antakse. Mitte alati just seda, mida palud, vaid vahel rohkemgi, kui oled julgenud paluda. Ütle Issandale, mida sa tahad, aga ära õpeta Teda, kuidas ja millal Ta peab seda andma. See on Tema otsustada. Usalda palve täitmise aeg ja viis Tema kätesse.
Otsige ja te leiate. Jeesus julgustab meid uskuma, et kui otsime, siis leiame vastused oma palvetele. Kui sa palvetad: “Sinu riik tulgu”, siis tule seda kirikust otsima. Kui sa palud: “anna andeks minu patud”, siis otsi üles vaimulik ja võta vastu andeksandmine.
Koputa. Ole julge. Ära oota taeva ukse taga selle automaatset avanemist, nagu suurtes kaubamajades see toimub. Põmmuta uksele. Sul on õigus sisse saada. Jumala Poeg suri sinu eest ristil, lunastades sulle sissepääsu. Tema on sinu volikiri ja ristimine on sinu kutsekaart. Kasuta seda. Ründa taevaväravat oma lakkamatu palvega. See avatakse sulle.
Jumal on avanud oma südame sulle. Palu oma taevast Isa. Tema on hea ja armuline. Kui meie, kes me oleme sünni poolest patused, oskame anda häid ande oma lastele, siis kui palju enam annab Isa taevas neile, kes Teda paluvad. Aamen.
Illustratsioon: Albercht Dürer, Palvekäed (1508)
