Enn Auksmann, Pärnu praostkonna praost

„Teda ei ole siin, sest ta on üles tõusnud, nõnda nagu ta ütles.“
Mt. 28, 6

Sattusin internetis ühele väga kummalisi tundeid tekitavale lehele, mis kujutas meie galaktika ja kogu universumi ülesehitust. Või õigemini: meile nähtava universumi osa ülesehitust, sest isegi kõige täiuslikumal tehnikal, mis aitab inimese pilgul tungida sügavustesse ja kaugustesse, on oma piirid.

Sellel internetilehel kujutatakse piltidega mitmesuguseid eri vaateid universumi ülesehitusele, alustades kõige lähematest tähtedest, mis asuvad meie päikesesüsteemist kuni 12 valgusaasta kaugusel, kuni siis selle n-ö nähtava universumi piirini, mis asub 15 miljardi valgusaasta kaugusel. Meeldetuletuseks niipalju, et üks valgusaasta on ülekantud tähenduses kaugusmõõt, mis võrdub 9460 ja poole miljardi kilomeetriga. Niisiis asuvad need tähed, mida loetakse meile lähedal olevateks, meist kuni 12x9460,5 miljardi kilomeetri kaugusel, kõige kaugemate puhul tuleb aga see 9460,5 miljardit korrutada veel viieteistkümne miljardiga.

Ma usun, et arvudest aitab, ent üks on selge: universum on mõõtmatult suur, kujuteldamatult suur. Niipalju siiski veel, et kuna valgus liigub teatud kiirusega, siis nendest kõige kaugematest tähtedest, mida me üldse näeme, jõuab meieni 15 miljardi aasta vanune pilt – see tähendab, et võib-olla neid kõiki enam ei olegi, ja kui mõni neist tähtedest peaks praegusel hetkel kustuma, siis säraks tema kuju siit maa pealt vaadates veel miljardeid aastaid taevas.

Tegelikult on see kohutav! Mäletan seda kohutavuse, haaramatuse tunnet juba oma lapsepõlvest, kui juhtusin vaatama selgel talveööl tähistaevasse ja püüdsin mõista selle tohutut suurust.

Kes oleme meie? Mis on meie maakera kõige selle keskel? Meie päikegi ei ole mitte midagi – üks märkamatu täheke Linnuteeks nimetatava galaktika ääremail, kusjuures ka see galaktika ise on universumi kõiksuses vaevalt tähelepandav.

Me usume, et Jumal on kõige Looja – nii nähtava kui nähtamatu Looja, ja seegi mõte omandab ülalöeldu valguses hoopis mitmetahulisema tähenduse, kui oleme harjunud mõtlema. Mina usun, et Jumal on kõige Looja – ja see tähendab, et meie käsitlus Jumalast on tegelikult veelgi väiksem ja piiratum kui meie käsitlus Tema loodust. Oleksime ülimalt ülbed, kui arvaksime, et me suudame teada Jumalast kõike – kui me isegi Tema loodust vaid kübekest tunneme.

Jah, kõik see täidab vähemalt mind väga kummaliste tunnetega – eriti nende sündmuste valguses, mida meenutame Suurel Nädalal ja pühitseme Ülestõusmispühal.

Mõelda vaid: kõiksuse Looja, kõige selle mõõdetamatu ja haaramatu Looja, millest ennist kõnelesin, on saanud ise inimeseks!

Juba see on tegelikult kujuteldamatu, et Ta hoolib sellest nõelaotsa suurusest planeedikesest, millel me elame – ja kui väikesed oleme meie igaüks selle pisikese planeedikesegagi võrreldes!

Aga Ta hoolib! Ta on saatnud oma loodud inimest läbi aegade – südamevalu ja õnnistusega. Ta on saanud inimeseks, et anda inimeseksolemisele uus tähendus – et taastada inimene kogu tema loodupärases täiuslikkuses ja väärikuses.

Ta on läinud lõpuni, inimeste eest kannatades ja surres. Ta on lasknud ennast panna mahajäetud kaljuhauda ... Universumi Looja, kõiksuse Issand ... lamab läbipuuritud käte ja jalgadega, läbitorgatud küljega ... kivihauas ... Mul on niisugune tunne, et selle peale oleks kogu see ennist kirjeldatud universum pidanud kokku varisema ... ja mingil kombel see ilmselt variseski ... Sest nii väga on Jumal meid igaüht armastanud, et Ta oli valmis sellega riskima!

See on vast suuremgi ime kui ülestõusmine – sest kuidas suudaksime kujutleda, et kivihaud ja surmavald oleksid saanud universumi Loojat jäädavalt kinni pidada. Ei, Teda ei ole seal – selles kaljuhauas, surnute asupaigas –, Ta on üles tõusnud. Ta on tõesti üles tõusnud ja Ta elab – et meie võiksime koos Temaga elada!

Et me võiksime teada: ükskõik, mis meid ka koormab ja maadligi muserdab, ükskõik millised kannatused ja surm – Jumala armastusest ei suuda meid miski lahutada. Lihtsalt ei suuda, sest see ei ole võimalik!

Meie poolt on Jumal, kõigi nende 2000 miljardi miljardi – kordan: 2000 miljardi miljardi – tähe Looja, mis moodustavad meile nähtava universumi. Aga universum on veel palju suurem!

Ei, Teda ei ole seal hauas, aga sellegipoolest on Ta siin. Ja see on Tema imedest kõige suurem: Tal on kõik meelevald nii taevas kui maa peal, ja selles meelevallas tahab Ta olla meie igaühe juures, meid hoides ja armastades!

Märkmed: