Nädala portree

Suviselt soojal septembrikuul külastasid Kanadat Ene ja dr. Priit Vilba Tallinnast. Reisi peaeesmärgiks oli Briti Columbias toimunud Rahvusvahelise Jäähokiliidu poolaastakonverents, kus Priit Eesti Jäähokiliidu presidendina osales. Enne läänerannikule lendamist viibisid nad nädalajagu päevi ka Torontos, kus elavad nende sugulased. Eesti Elu toimetust külastades rääkisid nad oma tööde ja tegemiste kõrval ka elust Eestis, edukusest ja elatustasemest, vaadeldes seda mitme poole pealt.


Eestis jäähoki tublil keskmisel tasemel


Rääkides jäähoki tasemest Eestis, ütleb Priit Vilba, et ollakse tublid keskmised — kui Kanada on maailma mastaabis esimene, siis Eesti 23. koht on igati väärikas, kui arvestada, et riigis on suhteliselt vähe jäähalle ja –väljakuid. Jäähoki regulaarseid harrastajaid on Eestis umbes 2000; noori ja tippmängijaid; ja selle spordialaga tegelemist alustatakse juba väga varakult, 5—6aastaselt. Samas ei soosi jäähokimängu ka Eesti kliima, kus talvel võib ühel päeval valitseda krõbe külm, teisel aga sula. Samuti on tegemist üsna kuluka spordialaga, mis nõuab lisaks laste suurele huvile täielikku pühendumist ka nende vanematelt: lisaks varustuse jm. soetamisele tuleb lapsi pidevalt treeningutele-võistlustele sõidutada. Kuid kõigele vaatamata paistab see ala populaarsust koguvat ning kuna Eesti kuulub ju põhjamaa riikide hulka, on selle harrastamine nagu osa vajalikust spordikultuurist. Ka treenerite baasiga Eestis võib rahule jääda — enamus nendest on endised mängijad, paljud soomlased.

Kuigi Eesti ja Kanada vaheline majandustegevus pole eriti hoos, näeb Priit nende kahe maa vahelise läbikäimise suuremat potentsiaali just spordi, näiteks jäähoki poole peal.

Kuus aastat tagasi valmis Tallinnas Rocca al Mare piirkonnas kaasaegne Saku Suurhall, mille ehitamise üks vedajaid Priit oli — et oleks olemas kompleks, kus saab pidada suurvõistlusi. Seal on peetud ka Eurovisiooni lauluvõistlust.

Priit kui endine korvpallur oli varem Eesti Korvpalliliidu president, alates 2001. aastast suundus jäähoki peale.



Priit Vilba juhib kaasaegse spa-hotelli rajamist


Jäähokiliidu juhtimine pole Priidu jaoks aga sugugi põhitöö. Erialalt on ta ehitusinsener, kes teinud oma erialal ka teadustööd ja kaitsnud Tallinna Tehnikaülikooli juures doktorikraadi. Ta töötab Meriton Conference & Spa Hotel’i juurdeehituse projektijuhina. Seda hotelli tunneb rahvas rohkem hotell Tallinnana ja asub see Toompuiesteel. Endisest nõukogudeaegsest hotellist pole suurt midagi järel; tegemist on igati kaasaegse ja tänapäeva nõuetele vastava euroopaliku hotellikompleksiga.

Uusi moodsaid hotelle (millest mitmed viietärnised) on Eestisse viimase kümnendi jooksul kerkinud palju — ja nende täituvus on hea, sest Eesti on paljude jaoks populaarne turismisihtpaik. Nagu ütleb Priit, reguleerib turumajandus end ise ja seega ei ole ka ülepakkumise ohtu. Näiteks talvel, kui tavapärane turistidevool Eestisse väiksem, on hotellimajanduse jaoks väga hea jäähokiga seonduv sporditurism. Ja ega kõik hotellid olegi ainult turistide ootel — levima on hakanud ka siseturism ja eriti spa-tüüpi hotellide külastamine.


Eesti kõrge areng ja keskmine elatustase


Eesti areng on ju silmapaistvalt kõrge, eriti esirinnas ollakse IT-riigina. Näiteks ei käi suur osa inimesi enam pangakontorites, oma pangaasju aetakse interneti teel arvuti tagant tõusmata. Juba aastaid on võimalik tuludeklaratsiooni täita samuti arvuti abil. Ja kogu avalik teenus on inimestele arvuti kaudu kättesaadav. Süsteem on igati töökindel.

Siiski leiavad Ene ja Priit Vilba, et vaatamata Eesti edukusele ja näiliselt kõrgetele palganumbritele pole kõikide inimeste elu Eestis väga hea, sest ilmselt pooled pered elavad ikka palgapäevast teiseni ja peavad igapäevaste väljaminekute suhtes väga arvestavad olema. Kuigi Eesti ajalehti-ajakirju lugedes jääb mulje paljude inimeste lahedast elust, hulgalistest reisidest jne., siis on Ene ja Priidu sõnul üsna palju neidki inimesi, kes pole isegi Soomes käinud, kaugematest sihtpunktidest rääkimata. Kulukas on paljude noorte jaoks ka õppimine, sest kaugeltki mitte kõik andekad noored ei pääse ülikoolide riiklikele õppekohtadele, mis tähendab, et kopsaka õppemaksu tasumiseks tuleb kas ise tööl käia või loota vanemate rahakotile.


Kogemustepagas vs noorus


Priit Vilba on tegutsenud aktiivselt ka poliitikas — ta on Reformierakonna liige, olnud Tallinna volikogus, pidanud Tallinna abilinnapea ja lühikest aega (1996.a.) ka linnapea ametit. Ta on olnud kõikide Eesti elu arengut puudutavate protsesside juures, ent on praeguseks poliitilisest elust tagasi tõmbunud.

Priit märgib, et praegu teevad poliitikas ilma rohkem noored, ja miks mitte anda neile selleks võimalust. Samas on see kahe otsaga asi — kogemused tulevad siiski aastatega. Eesti on üks väheseid riike, kus varastes kahekümnendates aastates võib saada direktoriks; ja põlvkondade vaheline lõhe torkab teinekord igapäevaelus väga teravalt silma. Ene, kes on nagu abikaasagi insener, märgib, et tema ei leidnud näiteks kaks aastat tööd, arvates, et ilmselt pidasid noored firmajuhid tema sünniaastat CV-s enda omast liiga erinevaks. Praegu töötab Ene pearaamatupidajana ühes rahvusvahelises firmas, kus tema ülejäänud kolm noort kolleegi on kõik alla 30 aasta vanad — ja suhted on suurepärased. Juba on märgata, et töölevõtmisel hakatakse eelistama ka suurema kogemustepagasiga inimesi. Näiteks on pankades tööl ka vanemaid inimesi, kes võibolla vanemates klientides äratavad suuremat usaldust kui verinoored koolipingist tulnud.

Vilbadel, kes abiellusid noorelt, on kolm poega, kellest kahel juba endal lapsed. Kõige noorem poeg Oliver, kes tegi hiljuti läbi Eesti sõjaväe, oli neil ka Kanada reisil kaasas. Kanadas külastasid nad muude vaatamisväärsuste kõrval ka hokimuuseumit, kus rõõmsa üllatusena avastasid Eesti ekspositsiooni, sealhulgas mitmes kohas Priit Vilba nime.

Märkmed: