No kae kuda sa tahad, aga Jüri on oma suure varba üle märtsipiiri upitand ja nüid kuulutab, et terve kuu on tema oma. Enne kui kuu otsa saab, on tal veel oma päev kah. See on see päev, mil vanaste moonakad uude mõisa läksid ja uut ärrat orjama akkasid. Uuemal ajal, kui Eestimaal enam parunisi ei old, kui saksad olid surd ja põletamata mõisad matsile määratud, siis tehti sel ajal sulase ja teenijatüdruku kaupa. Tuli uus sulane vai karjapoiss tallu, siis pidi ta kohe sööma akkama, et siis ei tule uues kohas toidust puudust.

Eks neid kombeid ja vigurisi oli rohkem, kui mina mäletan, aga seda ma ütlen küll, et minule see jüripäev ei meeldi, sest see on ikke kudagi kolimisega ühenduses. Mina pelgan kolimist nigu vanapagan välku vai kuke kiremist. Olen ikke Katale kinnitand, et siit kortelist mina ei koli enam mujale kui kabeli ja sinna viivad mu teised.

Aga ega see Jüri ainult päevaga lepi, tal oli ju oma öö kah. See oli ästi verine. Mitusada aastat on sellest mööda, kui eesti rahval parunitest nii villand sai, et mässama akkas ja teivastega raudrüütlite vasta läks. Ei old neil rohkem õnne ühti kui meil Sinimägedes, aga eestlane on nisuke, et kui ta ing täis aetasse, siis otsustab, et püsti surra on uhkem kui põlvili elada.

Aga mis neist sõdadest ja mässamistest kõnelda, neid on old enne ja tuleb jälle, muutkui nüüd las tapleb keski teine, mina ei viitsi enam sulegagi sõdida. Kui mõni kangeste torgib, siis suskan vahel vasta kah, aga muidu tegelen ikke peasilitamisega, on kudagi rohkem kontimööda. Mulle meeldivad need Jürid, kellest lugusi kõneldasse ja laulusi lauldasse.

No kas ei ole täitvärki laul, mida omal ajal külas lõõritati, et „tõmba-ga, tõmbag-ga, tõmba Jüri, tõmba Jüri, vikat nüri“. Vai see teine Jüri, kes müüritöölt tuli ja Mari peale külma roa pärast tigedaks sai, aga pärast ikke puid lõhkuma läks. Ja igasugu ametimehed olid kah jürid. Kui alevis, kus peenemat elu elati, mõni solgitoru umbe läks, ega siis plummerit ei kutsutud nigu meil nüid, toodi ikke torujüri kohale. Ja kroonus pold kunagi sanitari, alati oli joodijüri.

Olgu see aprilli kuu siis pealegi Jüri oma. Ega see paha kuu pole, ilmad lähvad aga soojemaks ja lumi kaob. Nimetasin seda Katale kah, aga tema pidi oma taluperenaise elutarkusega ikke minu rõõmu terakese sappi tilgutama. Ütles, et ära õiska midagi, vanamees, aprilli taevast ja rinnalapse taguotsa ei või kunagi usaldada. Eks tal ole õigus kah.

Märkmed: