Oleme olnud Argentiinas peaaegu kaks nädalat. Sõidame lennukiga Ushuaiast Patagoniast tagasi Buenos Airesesse. Sõidame küll üles põhja, aga mõtted olid ikkagi Ushuaias, maailma kõige lõunapoolsemas linnas, mille avastas 19. sajandil Charles Darwin.
Mõtleme Ushuaia muuseumidele, eriti vangide muuseumile, kus saime teada, et vangid pandi vangikongis istumise asemel tööle metsa puhastama, et võimaldada teede ehitamist linnalähedases National Park’is. Need pargiteed viisid meid mitmesuguste suurepäraste jääliustike juurde, mida nägime bussisõitudel. Ja need olid unustamatud vaatepildid.
Järgmisel päeval sõitsime Pampadesse, mis on kauboide maa. Siin elasime kaasa hobuste võidusõidule. Külakostiks meile oli tango esitamine orkestri saatel; mõnulesime toidu grillimismajas ning ujumisbasseinis. Koju Pesdana hotelli sõites tundsime, et oleme rikastunud selle maa viljakusest, ettevõtlikkusest ja ilumeelest.
Viimasel ekskursioonipäeval oli meil kavas eesti kiriku külastamine. Helistasime aukonsul hr. Pullisaarele, et temalt informatsiooni saada. Kohtasime teda Pesdana hotellis, kus vestlesime Argentiina eestlaste elust. Ta alustas oma perekonnaga.
Peep Pullisaar, eestlaste aukonsul, tuli Argentiinasse nelja-aastasena. Suurem hulk eestlastest immigrante jõudsid siia 1944. aastal; arvati, et nende üldarv oli mitusada. Eestlased, nagu ikka ettevõtlikud isamaalased, asutasid oma seltsi, kus olid alguses kaaslasteks leedulased.
Kuna argentiinlased on enamuses katoliiklased, oli eestlastel soov omaenda kiriku järele. Luteri Usu Liit oli alustanud uue kiriku rajamist ja eestlased ning Rootsist tulnud eesti juurtega inimesed võtsid kiriku sisedekoratsiooni endi teha. Nii valmis luteriusu kirik.
All kiriku keldris oli Eesti Selts, kus toimus konsulaadi asjaajamine. Peep Pullisaar on konsul alates 1992. aastast ja hiljem aukonsul. Nüüd asub konsulaat tema enda majas, kus on mugav töötada.
Väike Peep kasvas kodus, kus isa oli tubli töömees. Varasemal ajal oli ta talupidaja. Majandusliku olukorra paranemisel kolis Pullisaarte pere pealinna. Peapõhjuseks asukoha muutmisel oli Peebu soov ülikooli õppima minna. Siin töötas ta algul piimavabrikus, kust müüdi piimasaadusi (piimapulbrit, juustu jne.) Aafrikasse, Kanadasse ja Araabiasse.
Alustati oma kodu rajamisega. Selles aitasid neid sõbrad — nii maa ostmisel kui ka hoonete ehitamisel. Hr. Pullisaare sõnul oli algul puudus tööriistadest — ta mäletab, kui ta esimest korda töölt tulles astus poodi ja ostis omale haamri ja sae. Kuid kogu see tegevus andis südamerahu, sest kõige tähtsam oli oma kodu ja töö. Kuna hr. Pullisaar õppis varem ülikoolis loomaarstiteadust, siis jätkas ta seda ka töö kõrvalt.
Noorem põlv tüürib ka nüüd hariduse poole, mis on neil paranenud majandusolukorra tõttu võimalik. Varemalt oli probleeme välismaaga kaubavahetuses ja ka peesol ei olnud Ameerika dollari kõrval õiget väärtust. Hoolimata kõigest, eesti noorus kasvas ja harrastas koolitöö kõrval sporti. Üks noor eestlane sai kuulsaks sellega, et oli alguses maahoki treener ja hiljem Argentiina meister. Korvpallis sai kuulsaks Raimo Toost. Niiluse nimelisest üliõpilasest sai rahvusvaheline advokaat... Kui teistes eestlaste asukohamaades hakati pühitsema suurejooneliselt Esto-sid, tehti seda Argentiinas tagasihoidlikult ühes konsulaadi toas — ruumipuudus andis tunda...
Nüüd on Rio de la Plata Deltas eestlaste saar, kus tähistatakse ühiskondlikke sündmusi. On veel mitmeid üksikuid eestlaste maju, kus peod jätkuvad. Noorus sammub ajaga kaasa, kuid südames kannavad nad kindlasti eestlust.
Kuna hr. Pullisaarel oli järgmine päev tööpäev, soovitas ta meile teejuhiks kiriku juurde kohaliku neiu Ivi Roosi. Teel sinna ta jutustas, et eestlaste kirik asub kaasüürilisena Buenos Airese Reformatsiooni kiriku majas. Kirikus olid 20 aastat tagasi laulukoor, tantsutrupp ja orkester — kõik eesti vaimus.
Õhtuti, kui peeti kiriku keldris pidu ja mõni noor lobises hispaania keeles, tulnud tihti mõni vanem seltskonnategelane, koputas vastu lauda ja teatas: „Siin räägitakse eesti keelt!“
Siin on võetud vastu ka külalisi nagu Mati Palm, Eri Klas ja Lemmi Mölder.
Ja seal me siis seisime kiriku trepil. Ei olnud veel kell 11, kiriku algusaeg. Seepärast püüdsime aega veeta kiriku ja ta ümbruse vaatlusel. Kirik oli moodsa arhitektuuriga, väga korras ja puhas. Püüdsin trepil üle tee presidendi residentsi vaadata, aga suured põõsad ja puud takistasid. Presidendi residents oli hästi kaitstud.
Vahepeal oli kell 11 saanud, aga kiriku juures ikkagi vaikus. „Arvatavasti kirikuõpetaja on puhkusel või on pastorite vahetus. Aastate eest oli siin eestlasest naispastor Helgi Särgava ja hiljem Gunnar Mölder. Kuid nüüd on kirikus hispaaniakeelne pastor,“ teatas Ivi Roosi.
Ütlesime vaikselt oma palve ja soovisime eesti vaprale kogudusele Jumala õnnistust ja head eluteed.
„Me tuleme jälle.“ Nii lõpetame need huvitavad päevad Alonso Alegria rändteatri „Niagaara“ lõpusõnadega, mida mängiti hiljuti Buenos Aireses eestlaste ühiskonnas: „Me läheme koos läbi maailmaruumi ikka päikesele lähemale.“
Jutuajamine Argentiina eestlastega
Eestlased Kanadas | 15 Apr 2005 | Helga SeppEWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
