Vello Hindreus oli kinomehaanik. Tema unistusele õppida merekoolis tõmbas kriipsu peale isa ja venna arreteerimine Nõukogude võimu poolt 1944. aastal, teine vendadest oli põgenenud Soome.
Säärast „rahvavaenlaste“ sugulast ei lastud mere lähedalegi, ent õppida oleks tahtnud. Järgmiseks kriteeriumiks kooli valikul sai ühiselamu olemasolu ning Vello esitas paberid Nõmme kinotehnika kooli. Kooli lõpetanud, asus ta tööle Tallinnasse kinno Oktoober. Toonasest filmivalikust jäi Vellole eriliselt meelde propagandistlik film „Jutustus Siberimaast“, mis kiitis sealset sõjajärgset head elu. Saatuse irooniana sai ta peagi jutustada iseenda loo Siberimaast, sest 1949. aasta küüdivagunis oli kümnete tuhandete eestlaste seas koht ka talle. Sama rongi teises vagunis sõitis Vello tulevane abikaasa Elli. Vello Hindreus suri 2020. aastal. Ta oli sündinud 1930. a vabas Eestis Vabariigis. Nõukogude võim okupeeris ta kodumaa ja 1949. a märtsis küüditas tema enese Siberisse Hakassiasse. 1957. aastal tuli ta koos Siberis loodud perekonnaga kodumaale tagasi.
Vello ei mäleta, kust ta oma fotoaparaadi sai, kas ostis koha pealt või saatsid töökaaslased Eestist. Põhiliselt pildistas ta Siberis olles oma peret ja lapsi, aga ka ümbrust, kohalikke ja teisi eestlastest küüditatuid, nende töö- ja olmetingimusi, ühiseid pühi. Vello Hindreuse ligi 300 fotot jõudsid Eesti Mälu Instituuti tema poja Heiki kaudu. On uskumatu, kuidas toonase amatöörfotoaparaadiga saavutati niivõrd professionaalsed pildid. On märgata nii kunstilist annet kui tehnilist taipu. Rääkimata sellest, millist ajaloolist infot me neilt fotodelt saame. Vello keskendus küll inimeste pildistamisele, kuid fotodelt on näha ka igapäevased olmetingimused ja -toimingud, tööülesanded ja -vahendid, sh materiaalse eluolu muutumine läbi aastate, kultuurilised erinevused eestlaste ja kohalike vahel jms. Sellist pildimaterjali küüditatutest pole just ülemäära palju ja see tõstab tema fotode väärtust veelgi.
Piret Noorhani
