Viisteist on ju igati väärt juubeli nime kandma! Jah, sel laupäeval Vana-Andrese kirikus toimunud A.K.E.N.-i Hiigelbasaar tõestas taas väärikalt, et üritus on populaarne ja oodatud — miks muidu tuli esimene inimene kiriku ukse taha järjekorda juba hommikul kell viis, tervelt neli tundi enne uste avamist. Selleks ajaks oli moodustunud juba päris korralik järjekord, mis tundus pikem kui mullu ja rahvast tuli ummikute vältimiseks jaokaupa sisse lasta. Laupäevane ilm polnud järjekorras seismiseks just kõige soosivam — terve päeva sadas ja külm oli ka — aga basaarilisi ei häirinud see sugugi. Nii on olnud alati. Hiigelbasaar on sündmus, mis on aastate jooksul ülimalt kuulsaks saanud, tullakse ümbruskonnast ja kaugemalt, ja seda ei tohi vahele jätta.
Ostjaid käis basaaril tänavu 750 — 1-dollarise sissemaksu tõttu oli hea arvestust pidada. Rutt Veskimets, kes on neljandat aastat basaari üldkoordineerija, rääkis, et kõik eeltööd läksid väga sujuvalt: kuna abilisi oli palju ja töötati kõvasti, sai kõik aegsasti valmis ja kogu kraam oli üleval eelmise päeva õhtul kella seitsmeks. Mingit paanikat ei olnud ja kõik kulges lausa ideaalselt. Müüjaid basaaripäeval oli tänavu 99 ja kogu abiliste vägi, kes aitasid ettevalmistustega, ulatus 127-ni.
Kogutulu oli tänavu peaaegu $19.000. Tulu oli laekunud juba ka eelmüükidest — näiteks müüs Rutt Veskimets hiljutisel Eesti Majas toimunud Rahvapeol umbes $450 eest eesti käsitöid. Ja kohe päris kindlasti lisandusid ostjate sekka ka müüjad ise: Rutti sõnul on ta ise kulutanud vähemalt $240!
Kraami oli palju nagu ikka — eriti rohkelt riideid ja kingi. Aga hunnikud kahanesid märgatavalt, sest kaup oli korralik ja osteti tõepoolest palju. Osakonnad olid samad mis eelmistel aastatel ja saadaval oli praktiliselt kõik, mida hing ihaldab: alumine korrus oli nagu ikka majapidamiskraami, raamatute, kingituste jmt. päralt, pluss muidugi ülimalt populaarne kohvik, ja ülemine korrus peamiselt riietuse ja aksessuaaride all.
Samuti allkorrusel asuv jõuluosakond meelitas oma armsalt traditsioonilise kaubaga; kui basaar toimuks sügisel, ostetaks see kindlasti hetkega tühjaks. Just sellest osakonnast sai allakirjutanu täiendada oma kodust valgete portselankasside kollektsiooni kolmest erinevas positsioonis olevast kassist koosneva komplektiga, mis kohe väärilise koha leidsid.
Tore oli vaadata tegevust boutique’s, kust sai osta nii peeni rõivaid, kasukaid, aksessuaare kui ka hinnalisi ja lihtsalt stiilseid ehteid. Ehete osakonnas olid ametis Tamara Norheim-Lehela, Vaike Külvet (esimest korda) ja Taimi Holmberg. Viimane on elukutselt kooliõpetaja, kuid korraldab ka mitmeid antiigishow’sid ja teab seetõttu hästi kõikide asjade ajalugu. Millise professionaalse osavusega soovitas ta basaari klientidele erinevaid ehteid, osates jutustada iga eseme juurde oma loo — ja nagu Tamara kinnitas, on ajast, kui Taimi basaariga liitus, selle osakonna läbimüük kõvasti kasvanud.
Mai Kreem on basaaril tegutsenud selle esimesest aastast alates, ise rohkelt kraami viinud ja töötanud paljudes osakondades, praegu on ta rõivaste müügi peal. Basaar on talle, nagu teistelegi müüjatele, igati tore ja meeltmööda töö: vilunud müüjate silm oskab juba tunda ära iga-aastased ostjad ehk siis moodsamalt öeldes püsikliendid, kes ikka ja jälle tagasi tulevad.
Sirje Simm, kes basaaril tööl kolmandat aastat ja seekord samuti rõivaosakonnas müüs, ütles, et inimesi toob siia tööle paljuski ühiskonnale tagasi andmise idee, kuna basaaril teenitud raha läheb ju eestluse toetamiseks. Väga tähtsat rolli mängib ka seltskond: kõik saavad omavahel hästi läbi, tehakse nalja ja olgugi et nii ettevalmistustega seotud päevad kui müügipäev ise on võrdlemisi väsitavad, korvab seda tore tunne ühiselt tegutsemisest.
Päris tühjaks basaari ei ostetud, sest kraami oli tõepoolest palju ja üle jääb alati. Nagu ikka, anti ülejääk Salvation Army’le, kes veoautoga sellele järele tuli; samuti annetati osa ühele läti heategevusorganisatsioonile.